Ants Laaneots: meie hõimurahva imeline kangelastegu

80 aastat tagasi, 30. novembril 1939. aastal algas Nõukogude Liidu kallaletungiga Soomele Talvesõda. Erukindral Ants Laaneots annab põhjaliku ülevaate Teise maailmasõja ühe kõige ebatavalisema võitluse algusest, kulgemisest ja tagajärgedest.
30. novembri 1939 varahommik oli Soomes päikesepaisteline. Helsingi ja paljude teiste linnade tänavad olid täis lapsi ja täiskasvanuid, kes olid teel kooli või tööle. Võimalikust sõjast Nõukogude Liiduga küll räägiti, kuid rahvas lootis, et puhkenud kriis suhetes idanaabriga laabub siiski vägivallata.
Järsku täitus taevas kümnete lennukite mootorimüraga, sellele järgnesid võimsad plahvatused. Nõukogude lennuvägi sooritas oma esimese pommirünnaku rahulikele Soome linnadele. Rikkudes jämedalt Soome ja NSV Liidu vahelist kehtivat mittekallaletungilepingut, ületas stalinlik Punaarmee pärast võimsat suurtükituld naaberriigi piiri kogu selle ulatuses Soome lahest Valge mereni.
Algas Teise maailmasõja üks kõige ebavõrdsemaid, kuid ka ebatavalisemaid võitlusi – Soome Talvesõda.
Eellugu
1930. aastate teisel poolel saavutasid olulise võimsuse kaks Euroopa suurimat diktaatorriiki – hitlerlik Saksamaa ja stalinlik NSV Liit. Mõlemal olid maailma vallutamise plaanid ning mõlemad püüdsid selleks järjekindlalt parandada oma lähtepositsioone.
23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit mittekallaletungi lepingu, ehk nn Molotov-Ribbentropi pakti, mis kujunes Teise maailmasõja avataktiks. Selle leppe salajase lisaga jaotati Ida-Euroopa omavahel huvisfäärideks.
Saksamaa lubas Stalinile Soome, Eesti, Läti ja hiljem ka Leedu ning Besaraabia (Moldova), saades vastutasuks ohutu võimaluse alustada sõda Poola alistamiseks, vabad käed tegutsemiseks Lääne-Euroopas ja kaheaastase, 180 miljoni saksa marga suuruse, Berliinile hädavajalike strateegiliste materjalide tarnete lepingu Nõukogude Liidust.
Hävitanud koos Saksamaaga Poola, asus Nõukogude Liit ellu viima ka teisi paktiga saavutatud kokkuleppeid. Nurka aetud Balti väikeriigid Eesti, Läti ja Leedu sunniti 1939. aastal relva ähvardusel alla kirjutama nn baaside lepingutele, millele järgnes kohe Nõukogude vägede sisseviimine.
Poola ja Balti riikide alistamise kergus pani Kremli valitsejate pea edust ringi käima. Initsiatiivi otsustati edasi hoida, võttes järgmisena käsile Soome.
Läbirääkimised
Alates 1938. aastast hakkas NSV Liit järjekindlalt nõudma Soomelt kahe riigi vahelise mittekallaletungilepingu (sõlmitud 1932. aastal, pikendatud 1934. aastal kuni 1945. aastani) laiendamist, mis oleks näinud ette teatud Punaarmee baaside paigutamise Soome territooriumile.
Moskva väitis, et see on hädavajalik riigi julgeoleku tagamiseks, et vältida Soome territooriumi kui sillapea ärakasutamist NSV Liidu vastases agressioonis kolmandate riikide poolt.
Seejuures joonistati sünge pilt Saksamaa plaanidest tungida Nõukogude Liidule kallale Soome kaudu. Eesmärk oli veenda Soome juhtkonda lubama NSV Liidul paigutada oma garnisonid Soome territooriumile ning nihutada riigipiir kaugemale Leningradist.
Soome peaministri Aimo Kaarlo Cajanderi vastus 11. juulil 1938 oli: "Soome on neutraalne riik ja suund sõjalistele liitudele ei ole temale vastuvõetav. Soome ei luba kellelgi rikkuda tema neutraliteeti ja territoriaalset terviklikkust."
Moskva salajased läbirääkimised Soome juhtide Cajanderi ja Väinö Tanneriga jätkusid 1938. aasta hilissügiseni, kuid Moskva jaoks tulemusteta.
Soome valitsusel tuli üha pealetükkivamaks muutuva idanaabri pretensioone tõrjuda ka järgmisel aastal. Samal ajal baaside taotlusega alustas Moskva meedia propagandasõda Soome vastu, nimetades Soomet töörahva vanglaks ja süüdistades nõukogudevastastes agressiivsetes sepitsustes.
5, oktoobril 1939 kutsus NSV Liit Soome volitatud esindaja (sooviti välisministrit) Moskvasse, et uuesti läbi rääkida riigipiiriga seotud poliitilised küsimused, mis olevat sõja pärast Euroopas aktuaalseks muutunud. Vene arhiivimaterjalide järgi oli Stalinil kaks programmi.
Miinimumprogramm nägi ette, et Soome:
- annab Venemaale Viiburi lääni idapoolse osa mööda liini Mestarjärvi-Kallenjärvi-Pühäjärvi-Konevitsa;
- annab Venemaale Lavansaare, Peninsaare ja Seiskari saared Soome lahes;
- loobub NSV Liidu kasuks Rõbatši poolsaare lääneosast;
- lubab NSV Liidul ehitada mere- ja lennubaasid Suursaarele ja Hankosse;
- kohustub mitte kindlustama Ahvenamaa saari ilma NSV Liidu nõusolekuta ja lubab NSV Liidul perioodiliselt kontrollida neid oma mereväekomisjoniga.
Maksimumprogramm nõudis, et Soome:
- annab NSV Liidule osa Viiburi läänist ida pool joont Säkkijärvi-Jääski-Parikkala;
- loovutab ülevalpool mainitud Soome lahes asuvad saared ning täiendavalt Suursaare, Ruuskeri, Suure ja Väikese Tütarsaare;
- loobub täielikult Petsamost;
- 4. ja 5. nõue jäid samaks nagu miinimumprogrammiski.
Läbirääkimised algasid 12. oktoobril. Soomet esindas Juho Kusti Paasikivi, NSV Liitu Jossif Stalin ja välisasjade rahvakomissari ametikohal Litvinovi väljavahetanud Vjatšeslav Molotov. Juba esimesel kohtumisel pani Molotov soomlaste ette lauale nn abistamispakti projekti, mis sarnanes vormilt ja sisult Balti riikidega sõlmitutega.
Soomlased lükkasid tagasi kõik nõuded, mis olid seotud rahvuslikku iseseisvust kahjustavate asjaoludega. Nad kinnitasid, et Soome poolt ei ole praegu ega ka tulevikus mingit sõjalist ohtu Leningradile. Seejärel esitas Nõukogude poole nõuded Stalin isiklikult. Need olid järgmised:
- jõus oleva mittekallaletungilepingu täiendamine seisukohaga, et mõlemad pooled kohustuvad mitte osalema sõjalistes blokkides, mis on suunatud kas NSV Liidu või Soome vastu;
- Soome rendib NSV Liidule 30 aastaks Hanko poolsaare mereväebaasi paigutamiseks;
- NSV Liidu laevastikul võimaldatakse kasutada Lappohja sadamat;
- Soome annab NSV Liidule üle eespool juba mainitud saared Soome lahes (Suursaare, Ruuskeri, Seiskari, Lavansaare, Suure ja Väikese Tütarsaare);
- Soome loovutab NSV Liidule territooriumi Karjala maakitsusel Lipola külast põhjas kuni Koivisto linna lõunapoolse piirini (üle 70 km Leningradist – A. L.);
- põhjas annab Soome NSV Liidule Rõbatši ja Sredni poolsaarte lääneosa;
- mõlemad pooled demilitariseerivad oma kindlustused Karjala kannasel, jättes sinna ainult piirivalve;
- hüvitisena Soome loovutuste eest annab Nõukogude Liit Soomele ala Nõukogude Karjalas, Repola ja Porajärvi piirkonnas, mis on kaks korda suurem Soome poolt loovutatavast territooriumist.
Stalin selgitas, et Hanko on vajalik selleks, et rannapatareide suurtükitulega lahe mõlemalt kaldalt oleks vajadusel võimalik sulgeda Soome laht. Riigipiiri suhtes Kannasel oli Stalin resoluutne: "…Kuna me ei saa nihutada Leningradi, nihutame me piiri, selleks et tagada linna julgeolek."
Paasikivi tegi ettepaneku jätkata läbirääkimisi pärast konsultatsioone oma valitsusega. Järgmine kohtumine toimus 23.–25. oktoobril. Soomlased esitasid kompromissettepaneku, olles nõus:
- kompensatsiooni eest sõlmima lepingu nelja Soome lahes asuva saare üleandmise kohta;
- nihutama Kannasel riigipiiri 10 km võrra põhja poole;
- täiendama kehtivat mittekallaletungipakti klausliga vaenulikes liitudes mitteosalemise kohta.
Samal ajal teatati kindlalt, et Soomele kui neutraalsele riigile on vastuvõetamatu Hanko ja teiste sadamate üleandmine. Stalini vastus oli ultimatiivne, deklareeriti et NSV Liidu poolt 12.–14. oktoobril tehtud ettepanekud olid minimaalsed ja soomlased peavad need vastu võtma.
Nii Soome parlament kui ka valitsus jäid seisukohale, et Stalini nõuete täitmine Kannasel tähendaks kogu kaitsevööndi loovutamist potentsiaalsele vaenlasele. Sama seisukoht oli ka Hanko suhtes. Nõukogude mereväebaas pealinna külje all oleks pannud Helsingi ja kogu riigi täiesti uude, palju ohtlikumasse julgeolekuolukorda. Valmis oldi loovutama Moskva poolt nõutavad territooriumid Põhja-Jäämere ääres.
Kui Soome delegatsioon pöördus 2. novembril tagasi Moskvasse, leidsid nad vastuse NLKP häälekandja ajalehe Pravda esilehelt: "Meie vastus on lihtne ja selge. Me heidame kõrvale igasuguse poliitiliste kaardimängu ja läheme oma teed, purustades kõik ja igasugused tõkked teel eesmärgile."
Jäiga surve alla sattunud Helsingi oli 1939. aasta novembri algul isegi valmis vahetama neli Soome lahes olevat saart – Seiskari, Lavansaare, Peninsaare ja ühe Tütarsaare mingi samaväärse territooriumi vastu Karjalas ning nihutama oma piiri olemasolevast 25–30 km tahapoole.
Kuid Stalin ei olnud järjekordsetel läbirääkimistel, 9. novembril enam nende ettepanekutega nõus, jäädes oma nõudmise juurde Hanko poolsaare suhtes. Läbirääkimised kestsid formaalselt veel kuni 12. novembrini, kuid ei andnud mingeid tulemusi.
Punaarmee sõjaplaan
Stalin oli Soome vallutussõja edus nii kindel, et ei pidanud seda isegi strateegiliseks ettevõtmiseks, vaid pani ülesande sõjakäik ette valmistada ja läbi viia Leningradi sõjaväeringkonnale.
Ringkonna juhataja Kirill Meretskov kutsuti 1939. aasta juuni lõpupäevil Stalini juurde Moskvasse. Kremli valitseja määras Soome esikommunisti Otto Kuusineni juuresolekul kindralile ülesandeks planeerida ja valmistada ette vastulöök Soomele tolle "relvastatud provokatsioonide puhul".
Meretskov pidi plaani üldkava juba kahe-kolme nädala pärast Kremlile ette kandma. Seda ta ka tegi juuli teisel poolel. Ettekannet kuulasid Stalin ja NSV Liidu kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov, kes kiitsid kava tervikuna heaks.
Punaarmee alustas mobilisatsiooni 7. septembril 1939. Kalinini linna piirkonnas formeeriti 7. armee, mis 12. septembril allutati Leningradi sõjaväeringkonna juhatajale ning koondati Karjala maakitsusele.
Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu läksid veel nn Murmanski väegrupp, mis novembris nimetati ümber 14. armeeks, ja Novgorodis moodustatud 8. armee, mis paigutati 29. novembriks Petrozavodski (Petroskoi) piirkonda. Kandalakša-Kemi piirkonnas formeeriti ja suunati lähtepositsioonidele 9. armee.
29. oktoobril 1939. aastal esitas Meretskov Leningradi sõjaväeringkonna operatsiooniplaani "Soome armee maavägede ja merejõudude purustamise operatsiooni plaan" marssal Vorošilovile. Selle eesmärgid olid otsustavad: "Meie väed tungivad Soome territooriumile kõikidel suundadel eesmärgiga vedada laiali vaenlase väegrupeering ning koostegevuses lennuväega purustada Soome armee."
Vorošilov kinnitas dokumendi mõningate parandustega ning 17. novembril andis Punaarmee kindralstaap välja direktiivi vägede ülemineku kohta pealetungile Soome vastu.
Operatsiooniplaani kohaselt rakendati Soome vallutamiseks neli armeed, milles oli kokku 425 640 punaväelast, 24 diviisi, 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit. Karjala kannasel tegutses kõige võimsam, 7. armee.
Põhja pool Laadogat valmistusid pealetungiks 8. armee, temast põhjapool 9. armee ning Murmanskis baseeruv 14. armee. Vägede koondamine pealetungi lähtealadele pidi lõpetatama 20. novembriks.
Plaan nägi ette, et 7. armee ületab kaheksa kuni kümne päeva jooksul soomlaste julgestusvööndi ja murrab läbi Mannerheimi liinist Kannasel, vallutab seejärel Viiburi ning jätkab kiiret pealetungi Helsingile, kus kavatseti olla enne 20. detsembrit ehk enne Stalini sünnipäeva, mis oli 21. detsembril. Soome alistamisest pidi saama kingitus "suure juhi" 60 aasta juubeliks. Pealöögi suund valiti piki Leningradi-Viiburi raudteed, toetav löök plaaniti anda armee paremal tiival, Käkisalmi suunal.
Pealetungiks rühmitus 7. armee järgmiselt: esimeses ešelonis riigipiiri joonel ligi 110 km rindel asusid lähtepositsioonidele viis laskurdiviisi ja kolm tankibrigaadi. Armee teise ešeloni moodustasid kolm laskurdiviisi. Armeejuhataja reservis oli üks laskurdiviis. Operatsiooni esimestel päevadel saabusid armee koosseisu veel kolm diviisi.
Rännakul lahingutegevuspiirkonda Kannasel oli ka 10. tankikorpus. Seega võttis 7. armee pealetungist osa kokku 12 laskurdiviisi ja kolm tankibrigaadi, ligi 200 000 punaväelast, 1500 suurtükki ja miinipildujat, enam kui 1000 tanki ja soomukit ning 700 lahingulennukit. Lisaks oli operatsiooni kaasatud ka NSV Liidu Balti laevastik.
Samal ajal pidi Petrozavodski suunal hargnev 8. armee, liikudes põhja poolt ümber Laadoga järve, ründama vastast lõigus Porajärvi – Laadoga kirdepoolne kallas ning arendama pealetungi lääne suunas. Lähiülesandeks oli purustada Soome piirikatte üksused ja jõuda joonele Maaselkä-Vidlitsa-Prjaža [Prääsa].
Edasine ülesanne oli jätkata pealetungi Mikkeli suunal, olles oma vasaku tiiva üksustega valmis sooritama manöövri Kannasel paiknevate Soome vägede selja taha, et koostöös 7. armeega purustada seal asuvad Kannase armee peajõud. 8. armee koosseisus oli kuus laskurdiviisi ja kaks raskesuurtükiväe üksust.
9. armee sai käsu ületada riigipiir kolmes erinevas kohas, purustada seda kaitsvad katteüksused ning arendada kiiret pealetungi kolmel – Kuhmo, Suomussalmi, Salla ja seejärel Oulu suunal ning jõuda Põhjalaheni, lõigata Soome territooriumi kaheks, ning katkestada kommunikatsioonid Põhja- ja Lõuna-Soome vahel. Armees olid kolm laskurdiviisi ja vahetult enne sõjategevuse algust Ukrainast saabunud 44. motoriseeritud diviis.
Punaarmee grupeeringu kõige põhjapoolsem 14. armee (kaks laskurdiviisi, üks raskesuurtükiväepolk) pidi koostöös Põhjalaevastikuga vallutama Rõbatši (Kalastajasaarento) poolsaare ja Petsamo piirkonna ning lõikama soomlased ära Barentsi merest, seejärel kindlustuma vallutatud alal, organiseerima ranniku kaitse ja tõkestama igasuguse vägede ning relvastuse juurdeveo Soome läbi Norra sadama Kirkenesi.
Leningradi sõjaväeringkonna lennuväe ülesanne seisnes Soome õhujõudude ja selle baaside hävitamises ning täieliku üleoleku saavutamises õhus. Teiseks ülesandeks oli pidevate rünnakutega raudteesõlmedele ja tööstusobjektidele halvata transport ning riigi kõigi tähtsate ettevõtete töö.
NSV Liidu Balti laevastik pidi koos oma lennuväega hävitama Soome laevastiku ja tõkestama kõik Soome sadamad, halvama laevaliikluse Soome lahes, vallutama selles asuva Suursaare, Seiskari, Lavansaare, Suure ja Väikese Tütarsaare ning olema valmis dessantide maandamiseks Soome rannikule.
Soome kaitseplaan
Mannerheimi liin
Soome kindralstaap lähtus riigikaitse planeerimisel kogu ennesõjaaegsel perioodil seisukohast, et NSV Liidu kallaletungil on tema pealöögisuunaks Karjala maakitsus. See oli Soomele kõige ohtlikum operatiivsuund, sest võimaldas idast tulevale vaenlasele mööda lühimat teed juurdepääsu pealinnale Helsingile ning eluliselt tähtsatesse Lõuna- ja Kesk-Soome piirkondadesse.
Ohtliku suuna kaitsmiseks otsustati varsti pärast iseseisvumist luua kindlustusvöönd, mille ehitamine toimus vaheaegadega 1920.–1939. aastatel. Tõsiselt võeti kindlustusvööndi ehitamine käsile alles 1938. ja 1939. aastal, kui selgusid NSV Liidu pretensioonid Soome territooriumile.
Kindlustustööde tegemist kergendas metsade, soode, jõgede ja järvede rohkus ning kaljude ja kividega kaetud maastik. Soomlaste kaitsevööndit Kannasel hakkas nõukogude propaganda pärast sellel Punaarmeele osaks saanud suuri kaotusi kutsuma Mannerheimi liiniks.
Püüdes seletada Nõukogude vägede ebaedu lahingutes Kannasel, esitasid Moskva propagandistid Mannerheimi liini kui samaväärset Euroopa kõige tugevamate kindlustusvöönditega, sealhulgas prantsuse Maginot' liiniga.
See ei vastanud pehmelt öeldes tõele. Mannerheimi liinist ainult õige veidi pikemal Saksamaa piiril asuval Maginot' liinil oli 5800 betoneeritud kaitserajatist, soomlastel oli neid üle kümne korra vähem.
Talvesõja alguseks nägi Mannerheimi liin välja järgmiselt:
- Riigipiiri ja kaitse peapositsiooni vahele jäi katteüksustega mehitatud julgestusvöönd, mille laius idaosas oli 12 km, keskosas 45–50 km ja lääneosas 60–65 km. Selles oli suhteliselt vähe kaitserajatisi, kuid see oli täis kõige erinevamaid tõkkeid: traataedu, miinivälju, langetatud puid, vaitõkkeid, mis olid oskuslikult ühendatud looduslike tõkete – jõgede, järvede, soode, metsade ja kaljudega.
- Peakaitsepositsiooni paiknemiskohas oli Kannas umbes 100 km laiune, kuid peapositsioon ise oli ligi 140 km pikk. Sellel asus enamik Kannasele ehitatud kaitserajatisi, sealhulgas 194 betoon- ja raudbetoontulepesa ning 805 oluliselt nõrgemat mullast ja puust kaitserajatist. Kõige paremini oli kindlustatud Viiburi suunal asuv lõik Summa külast lääne pool voolava Summajoki ja Muolaanjärvi vahel, kus asus 48 betoonist valatud püsirajatist.
- Vahekaitsepositsioon (taktikaliste reservide liin ehk VT-liin) asus 3–5 km tagapool peakaitsepositsiooni ning oli sellega ühendatud kolme põikpositsiooni abil. Viimaste ülesanne oli lokaliseerida ja tõkestada vaenlase läbimurded juhul, kui tal oleks õnnestunud end kaitsesse kiiluda. VT-liinil oli vähem rajatisi – 39 betoonkaitserajatist ning 178 mullast ja puust tulepesa.
- Tagapositsioon (T-liin) kulges umbes 12 km tagapool peapositsiooni ning koosnes kolmest kindlustatud sõlmest, milles oli kokku 18 raudbetoonist kaitserajatist ning 77 mullast ja puust ehitatud tulepesa.
- Viiburi kattepositsioon kaitses linna kagu ja lõuna poolt. Selles oli kaks kaitsevööndit: esimene oma 16 raudbetoon- ja 31 muld-puitrajatisega kulges 3–5 km kaugusel linnast; teine asus linna sees, kus paljud majad olid muudetud tugipunktideks.
- Mannerheimi liinile oli rajatud kokku 440 km kaevikuid ja jooksukraave, 136 km tankitõrjekraave ja vaitõkkeid, 331 km 3–5-realisi okastraataedu.

NSV Liidu pealetükkivus ja halb olukord riigikaitsega tegid 1939. aastal murelikuks Soome valitsuse, eriti aga riigi kaitsenõukogu. Tänu selle esimehe Carl Gustaf Emil Mannerheimi energilisele tegutsemisele õnnestus sõjaväe võitlusvõime tõstmiseks üht-teist ka ära teha.
Märtsis 1939 toimusid Karjala kannasel Soome iseseisvusaja suurimad manöövrid, millesse oli kaasatud 20 tuhat sõjameest, sh palju reservväelasi. Õppuste käigus mängiti läbi kaitselahingud riiki kagusuunalt ootamatult rünnanud "kollaste" vastu.
Erinevalt tollasest Eesti sõjalis-poliitilisest juhtkonnast, kes kartis 1939. aasta augustis-septembris viia läbi mobilisatsiooni, arvates, et see annab Nõukogude Liidule ettekäände agressiooniks, talitas Soome vastupidi.
1939. aasta augustis demobiliseeritud sõdurid kutsuti 9. septembril tagasi tegevteenistusse. Samal päeval suurendati Kannase kattevägesid. 14. septembril sai Uusimaa rügemendi kattepataljon käsu minna Turusse ja sealt vajaduse korral demilitariseeritud Ahvenamaale. 23. septembril said õppekogunemiste sildi all käsu ilmuda oma teenistuskohtadele piirivalveüksuste reservväelased.
Saanud teada, et 4.-6. oktoobrini alustas Punaarmee oma vägede koondamist Soome piirile, tegi Mannerheim ettepaneku viivitamata läbi viia osalise mobilisatsiooni, mille valitsus ka kinnitas.
7. oktoobril kutsuti osa Soome väliarmeest erakorralistele õppustele, mis algasid 10. oktoobril. Osa katteüksustest viidi aegsasti Kannasele oma vastutusaladesse. 11. oktoobril 1939 andis Soome kaitseministeerium välja käsu üldmobilisatsiooni läbiviimise kohta.
"Erakorralistele õppustele" kutsuti ülejäänud osa Soome väliarmeest. Mobiliseeritud üksuste koondumine oma tegevuspiirkondadesse algas 16. oktoobril. Järgmisel päeval määras Soome president Kyösti Kallio marssal Mannerheimi vabariigi sõjavägede juhatajaks, moodustati sõjavägede juhataja staap.
Seega jõudis Soome aegsasti, ehk 25. oktoobrini 1939 viia läbi varjatud mobilisatsiooni kogu oma relvajõudude sõjaaja koosseisule ning paigutada üksused nende kaitsealadele, kus asuti täiustama kaitsesüsteemi ning jätkati väljaõpet.
Vene ajaloolase Mihhail Meltjuhhovi andmetel oli 30. novembril 1939 Soome armees 265 000 meest (üheksa diviisi), 534 suurtükki ja miinipildujat, 64 tanki ja 270 lennukit. Jari Leskinen ja Antti Juutilainen annavad teised numbrid: meeste arvuks 337 000, kelle käsutuses oli 418 kasutuskõlblikku suurtükki ning 32 vananenud tanki.
Soome kaitsesüsteem Kannasel
Oodatava Vene pealöögi suunal Karjala maakitsusel asus juba oktoobris kaitsele kindralleitnant Hugo Östermani juhtimise all olev Kannase armee. Armees oli kaks korpust, 133 000 meest (6 jalaväediviisi), 349 suurtükki, 32 tanki ja 36 lennukit.
Kaitse raskuspunkt asus Lääne-Kannasel, kuhu arvati tulevat vastase pealöök. Seda ala kaitses II korpus (65 450 meest), mis koosnes kolmest, Mannerheimi liini lõiku Soome lahest kuni Vuoksa jõeni kaitsvast diviisist.
Diviiside kaitselõikude laius, sõltuvalt nende paiknemisest, oli 20–35 km, kõige tugevamini olid kindlustatud idapoolsed juurdepääsuteed Viiburile. Korpust võisid vajadusel abistada selle läheduses asuv, Kannase armee juhataja reservis olev 1. diviis ja ülemjuhataja reserv, Viiburi lähedal paiknev 6. diviis.
II korpus vastutas ka Viiburi lahte kaitsva Koivisto rannakaitsesektori eest. Peapositsioonil olevate 4. ja 5. diviisi ees, 60–70 km laiuses julgestusvööndis asus tugevdatud ratsaväebrigaadist koosnev Uudenkirkko grupp. Sellest ida pool, 11. diviisi ees, tegutsesid oluliselt väiksemad, kolme pataljoni suurused kattegrupid.
II korpusest vasakul pool (kuni Laadoga järveni) kaitses Mannerheimi liini 45 600 meheline III korpus. Selle koosseisus oli kaks diviisi. Nende rinne kulges peaaegu tervikuna veekogude joonel. Mõlema diviisi kaitselõikude laius oli umbes 30 km.
Korpuse ülemale allus ka Kannase Laadoga järve poolne rannakaitsesektor, mis vastutas järve lääneranniku kaitse eest. Korpuse julgestusvööndis asusid kattevägedena ühest brigaadist ja kolmest üksikpataljonist ning kahest kompaniist koosnevad väegrupid. Kannase armee julgeolekuvööndis oli piirivalvuritest, jäägripataljonidest, ratsaväesalkadest ja kohalikust omakaitsest koosnevates kattevägedes kokku 21 600 meest ja 71 suurtükki.
Laadoga järvest põhja pool asus ligi 100 km pikkusel rindel positsioonidel IV korpus. Selle koosseisus oli kaks diviisi – üks Suojärvi ja teine Salmi-Uomaa suunal – ning mõned väiksed katteüksused.
Hiiglaslik territoorium Ilomantsist kuni Põhja-Jäämereni oli mingil määral kaitstud kindralmajor Wiljo Einar Tuompo juhitud Põhja-Soome grupiga, mis kujutas endast tugipunktide süsteemiga kõiki riigipiirilt sisemaale tulevaid teid tõkestavat üksikute pataljonide ja kompaniide ketikest.
Ülemjuhataja kasina reservi moodustasid kaks jalaväediviisi. 6. diviis asus Viiburi lähedal Luumäkil ning 9. diviis oli alles Oulus formeerimisel.
Mainila provokatsioon
NSV Liidul oli tarvis ettekäänet Soome vastu sõja alustamiseks. 26. novembril 1939. aastal kell 15.45 teatas NSV Liidu teadeteagentuur TASS, et Soome suurtükivägi on tulistanud nõukogude piirivalvekordonit Karjala kannasel Mainila küla juures.
Soome esindaja Moskvas kutsuti Molotovi juurde, kes andis üle noodi. Selles nimetati juhtunut Soome-poolseks "NSV Liidule vaenulikuks aktiks", millega seoses avaldati Soome valitsusele protesti ning tehti ettepanek viia oma väed riigipiirilt Kannasel 20–25 km tahapoole.
Soome piirivalvurid fikseerisid samuti 26. novembril seitse lasku Mainila piirkonnas, kuid piiri tagant. Ka polnud Soome armeel selles piirkonnas ühtki suurtükiväeüksust, mille laskekaugus oleks ulatunud Mainilani.
Soomlaste ettepanekust moodustada juurdluse läbiviimiseks ühiskomisjon Moskva resoluutselt keeldus. 29. novembril saatis Molotov Soome esindajale Moskvas noodi, milles teatas, et NSV Liit ei saa hoida normaalseid suhteid Soomega ning on sunnitud oma poliitilised ja majanduslikud esindajad Soomest ära kutsuma.
Ühtlasi teatati, et Soome vaenuliku hoiaku tõttu Nõukogude Liidu vastu ei kavatse viimane enam järgida kahe riigi vahelise mittekallaletungilepingu nõudeid. See tähendas diplomaatiliste suhete katkestamist ja sõda.
Sõja esimesel päeval, 30. novembril, nimetas Soome president marssal Mannerheimi Soome vägede ülemjuhatajaks.

Terijoki valitsus
Esimesel detsembril 1939 sai Terijoki asula (nüüdne Zelenogorsk) Kannasel tuntuks kogu maailmas. Vastukaaluks seaduslikule Soome valitsusele Helsingis kuulutati Terijokil välja "Soome Demokraatliku Vabariigi rahvavalitsus", eesotsas juba 20 aastat Venemaal redutava Soome kompartei ja Kommunistliku Internatsionaali tegelase Otto Ville Kuusineniga.
Samal päeval pöördus Kuusinen NSV Liidu juhtkonna poole palvega, milles "uus valitsus palub Nõukogude Liidult abi võitluses Soome Demokraatliku Vabariigi eest." Järgmisel päeval oli Kuusinen juba Moskvas, kus sõlmis Stalini, Molotovi, Vorošilovi ja Ždanovi juuresolekul "Sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingu NSV Liidu ja Soome Demokraatliku Vabariigi vahel."
Selle kohaselt andis Nõukogude Liit Soomele üle Nõukogude Karjala valdavalt karjalastega asustatud piirkonnad – ligi 70 000 km2 territooriumi. Vastutasuks pidi Soome andma NSV Liidule 3970 km2 suuruse maatüki Kannasel, rentima Punaarmee vajadusteks 30 aastaks Hanko neeme ning müüma Soome saared Lavansaare, Suursaare, Seiskari, Tütarsaared ja Koivisto Soome lahes, samuti Rõbatši ja Sredni poolsaare osad Põhja-Jäämere ääres.
Selle "leppe" sõlmimisega tahtis Kreml igati legaliseerida agressiooni. Nõukogude juhtkond informeeris oma tegevusest üksikasjalikult ka oma liitlast Hitlerit.
Kuusineni marionettvalitsusel oli ka sõjaline pool. Moskva käsul alustati nn Soome rahvaarmee loomist, mis pidi olema lõpetatud 24. novembriks 1939. Armee aluseks võeti punaväe 106. laskurkorpus, mida hakati kiires korras mehitama Venemaal elavate soomlaste, karjalaste ja ingerlastega. Rahvaarmee, mis hiljem küll nimetati ümber korpuseks, pidi koosnema kahest diviisist, üksikust tankipolgust ja hävitajate eskadrillist, ühtekokku 22 594 meest. Sellise suuruseni ei jõutud aga kunagi.
Kuna soome rahvaste esindajaid ei jätkunud, määrati korpusesse hulgaliselt venelasi, andes neile soomepärased nimed. Väekoondis toodi seejärel Leningradi, et valmistada isikkoosseis ette võiduparaadiks Helsingis.
Korpuse võitlusmoraal oli nii madal, et Nõukogude väejuhatus ei julgenud selle üksusi rindel kasutada. Üks kord seda küll tehti, kuid rahvaarmeelased jooksid pärast lühikest tulevahetust soomlastega lahinguväljalt minema.
Punaarmee esimene üldpealetung
Paljud ajaloolased jagavad Talvesõja kolmeks perioodiks.
- 30 november – 26. detsember 1939. Nõukogude vägede esimene üldpealetung kogu rindel. Lahingud piiriäärses julgestusvööndis ja Punaarmee läbikukkunud katsed murda läbi Mannerheimi liinist. Soome vägede vasturünnakute algus rindelõikudes põhja pool Laadoga järve ja Karjalas.
- 27. detsember 1939 – 31. jaanuar 1940. Punaarmee operatiivpaus Kannasel, sõjaplaanide täpsustamine ja ettevalmistumine teiseks suurpealetungiks. Soome üksuste piiramisoperatsioonid Põhja-Laadoga piirkonnas ja Karjalas.
- 1. veebruar – 13. märts 1940. Punaarmee suurpealetung Leningrad-Viiburi suunal. Läbimurre Mannerheimi liinist. Moskva rahuleppe sõlmimine.
Stalini agressiooni mõistis maailm hukka – 14. detsembril 1939. aastal heitis Rahvaste Liiga Nõukogude Liidu oma ridadest välja.
Lahingud Kannasel
Sõda algas 30. novembri hommikul kell 7.30 Soome aja järgi Nõukogude vägede üldpealetungiga kogu 1610 km pikkusel rindel Soome lahest Jäämereni. Punaarmee pealöögi suunal oleval Karjala maakitsusel eelnes sissetungile võimas 30-minutiline tuleettevalmistus. Meretskovi plaan nägi ette soomlaste peakaitsepositsiooni ees oleva 20–65 km sügavuse kattevööndi ületamise ühe hooga, mis aga ebaõnnestus.
Ründava 7. armee ees tegutsevad Soome katteüksused osutasid kallaletungijatele südi vastupanu, taandudes organiseeritult ning evakueerides ka kogu kohaliku elanikkonna.
Esimestena Teises maailmasõjas kasutasid soomlased siin "põletatud maa" taktikat. Õhku lasti kõik sillad, purustati teetammid. Vaenlasele ei jäetud ühtki tervet ehitist, mida too oleks võinud kasutada neljakümne kraadises pakases oma üksuste majutamiseks. Oskuslikult viivituslahinguid pidavad väikesed Soome katteüksused suutsid kattevööndis siduda vaenlase ülekaalukad jõud peaaegu kaheks nädalaks.
Olukord oli raske, kuid Soome väejuhatuse kontrolli all. Sõdurid jõudsid harjuda Punaarmee tankidega, mida paljud reservist tulnud mehed nägid esimest korda elus. Moodsate tankitõrjerelvade puudusel leiti tankide vastu lihtne, kuid tõhus relv – süütepudelid, mis said tuntuks Molotovi kokteili nime all.
Punaarmee eelüksused saavutasid esimese kontakti Soome peakaitseliiniga alles 4. detsembri õhtul selle idapoolsel tiival, julgestusvööndi kõige kitsamas kohas. Meretskov kavatses arendada pealetungi kahel, Käkisalmi ja Viiburi suunal. Ehkki operatsiooniplaani järgi oli viimane suund tähtsam, otsustas ta, püüdes ära kasutada soomlaste nõrgemat kaitset Taipaleenjoki põhjakaldal, anda pealöök 7. armee paremal tiival, forsseerida Taipaleenjoki ning murda Mannerheimi liinist läbi.
Sinna nihutati täiendavad jõud. Rünnakut ettevalmistav suurtükituli kestis neli tundi. Ebatäpsuse tõttu see erilist tulemust ei andnud. Suurte kaotuste hinnaga õnnestus vene üksustel õhtuks vallutada jõekääru põhjakaldal 2 km laiune ning 3,5 km sügavune sillapea.
Püüdes jätkata pealetungi, kuhjas Vene väejuhatus sellele suure hulga vägesid ning soomlastel oli lihtne suunata oma raskerelvade tuli inimesi ja masinaid täistuubitud sillapeale ning tekitada seal suured kaotused. Pealetung takerdus lõplikult.
Moskva oli äärmiselt rahulolematu pealetungi kesiste tulemustega ning 7. detsembril määrati Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Meretskov ise juhtima 7. armeed. Ta sai valju käsu murda läbi vastase kaitsepositsioonist armee vasakul tiival, Summa piirkonnas. Kuid rünnakud nii Kannase rinde paremal kui ka vasakul tiival ei andnud tulemusi.
Punaarmee kaotused olid rängad ning läbimurdest ei tulnud midagi välja. Saanud aru, et soomlaste kaitse on tugev, võttis Meretskov kümnepäevase operatiivpausi, et vahetada pealöögi suunda ning valmistada oma väed korralikult ette läbimurdelahinguteks.
16. detsembril algas 7. armee kolmas suurpealetung, seekord Summa sektoris. Pealöögi suunal piki Leningrad-Viiburi raudteed asusid kitsas lõigus rünnakule kolm tugevdatud diviisi, kes püüdsid suurtükkide marutule ja lennuväe toetusel murda läbi soomlaste kaitsest Summa ja Lähde vahelises lõigus.
Soome väed osutasid visa vastupanu, hävitades tuhandeid punaväelasi ja kümneid Nõukogude tanke. Siin osutus väga tõhusaks Soome suurtükivägi, mis oma võimsa koondtulega tekitas vene üksustele ränki kaotusi ja halvas vastase mitu rünnakut. Kõik 7. armee läbimurdekatsed, mis kestsid 21. detsembrini, löödi tagasi. Seda Soome rahva ja armee võitlusmoraali tugevasti tõstnud suurlahingut hakati nimetama Summa imeks.
Kannase armee juhataja kindral Österman muutus pärast neid tõrjelahinguid isegi nii enesekindlaks, et püüdis 23. detsembril viie diviisiga korraldada vastupealetungi, millel aga ei olnud edu ja mis peatati kiiresti.
Detsembri lõpuks kaotas Punaarmee Kannasel initsiatiivi täielikult, sõjategevus muutus positsiooniliseks. Punaarmee ülemjuhatus võttis 26. detsembril vastu otsuse ülemineku kohta üldisele kaitsele. Suhteline vaikus Kannase rindelõigus kestis kogu 1940. aasta jaanuari.
Lahingud Laadoga järve põhjakaldal. Tolvajärvi
Põhjapool Laadogat tegutseva nõukogude 8. armee kuue laskurdiviisi 75 000 punaväelase ja 154 tanki pealetung algas edukalt. Soome IV korpus oli sunnitud esimese kahe nädala jooksul taanduma ligi 70 km, kuni Kiteläni.
Mannerheim oli mures ja rahulolematu vägede juhtimise kvaliteedi pärast. Edasi tungiv vastane oli vaja peatada. Ta vahetas 4. detsembril IV korpuse ülema kindral J. Heiskaneni välja kindralmajor W. Hägglundiga. Et olukorda parandada, otsustas Mannerheim luua uue väegrupi oma vana tuttava, kolonel Paavo Talvela juhtimisel.
Varsti hakkasid põhja pool Laadogat toimuma sündmused, mis hämmastasid maailma ja andsid soomlastele uut lootust.
Võttes arvesse kindla rindejoone puudumise, teede vähesuse ja metsase sõjatandri omapära, otsustas Talvela loobuda senisest suhteliselt passiivsest positsioonilisest kaitsetaktikast. Kasutades ära oma suuskadel olevate üksuste hea liikuvuse, raske tehnikaga koormatud nõukogude vägede ülemäärase seotuse teedega ja nende oskamatuse sõdida paksu lume all olevas metsas, mindi üle hajutatud lahingu taktikale.
Julgete ja oskuslike manöövrite ning tiibrünnakutega tükeldas Talvela väegrupp 8.–17. detsembril Tolvajärvi piirkonnas vene 139. laskurdiviisi osadeks ning purustas selle. Mõni päev hiljem ründas tema grupp edukalt ka 139. diviisile appi tulevat vene 75. laskurdiviisi, tekitas sellele suured kaotused ja sundis taganema.

Mannerheim kirjeldab juhtunut järgmiselt: "Lõpptulemus oli hiilgav. Vaenlase 139. diviis oli täielikult purustatud ja ka sellele täienduseks saadetud 75. diviis oli saanud hävitava kaotuse – üle 4000 surmasaanu arvestati ainuüksi peatee ääres. Võeti ligikaudu 600 vangi. Sõjasaagina olgu nimetatud 59 tanki, 31 suurtükki, 220 kuulipildujat".
Detsembri teisel poolel peatasid IV korpuse üksused ka piki Laadoga järve kallast pealetungivad vene 166. ja 18. laskurdiviisid Kitelä juures ning sundisid nad üle minema kaitsele. Kahe päeva pärast blokeeriti mõlemad diviisid tagalast, lõigati tükkideks ning osaliselt ka hävitati.
Nende väekoondiste ümberpiiratud jäänused olid sunnitud ringkaitsesse jääma kuni rahu sõlmimiseni. Pärast 8. armee peajõudude hävitavat lüüasaamist stabiliseerus rinne selles lõigus kuni sõja lõpuni 1940. aasta märtsis. Tolvajärvi lahingute tulemusi imetles kogu Euroopa ning neil oli eriline tähtsus soomlaste kaitsetahte ja võitlusmoraali tõstmisel.
Raate-Suomussalmi
Ida-Karjala põhjaosas tegutseva nõukogude 9. armee (110 000 meest ja 191 tanki) ülesanne oli ületada kolmes erinevas kohas riigipiir ja pealetungiga Oulu suunal lõigata Soome territoorium pooleks selle kõige kitsamas kohas.
Esialgu kulges paksu lume all olevas põlismetsas piki üksikuid teid väljaveninud 9. armee kolonnide pealetung edukalt. Soome jõud selles rindelõigus olid nõrgad. Kuni detsembri keskpaigani osutasid seal pealetungivatele Vene üksustele vastupanu vaid neli jalaväepataljoni.
Salla suunal tegutsevate 9. armee parema tiiva üksuste eesmärgiks oli liikuda pärast Sallat edasi, vallutada Rovaniemi ja jätkata pealetungi Torniole. Juba 8. detsembril jõudsid punaväe eelüksused riigipiirist 110 km kaugusel asuvasse Salla külla.
Pealetung jätkus ning 16. detsembriks oli Punaarmee juba Joutsijärve ning Pelkosenniemi piirkonnas, olles kahe ja poole nädalaga liikunud 200 km Soome territooriumi sügavusse. Ohus olid nüüd Kemijärvi linn ning Kemi-Rovaniemi-Kemijärvi raudtee. Uhtua-Suomussalmi-Oulu suunal pealetungiv vene 163. laskurdiviis vallutas 7. detsembril Suomussalmi kirikuküla.
9. armee vasakul tiival Repola-Kuhmo suunal liikus edukalt 54. laskurdiviis ning jõudis 6. detsembril tähtsa Rasti teesõlmeni, seades ka siin ohtu soomlaste kommunikatsioonid riigi põhja- ja lõunaosa vahel.
Olukord rindelõigus oli murettekitav ning Soome ülemjuhataja oli sunnitud saatma oma reservi, Oulus alles formeerimisel oleva 9. diviisi osade kaupa Suomussalmi suunale, kus nad ühendati kolonel Hjalmar Siilasvuo juhtimise all esialgu brigaadiks, seejärel diviisiks.
Siilasvuo kasutas kolonel Talvela edukaks osutunud taktikat. Blokeerinud mehitatud sulgudega 163. laskurdiviisi eelüksused rindelt, alustas ta 11. detsembril vastasest oluliselt väiksemate jõududega rünnakuid Suomussalmis peatunud Vene üksuste tiibadele ja tagalale, jõudis seejärel diviisi varustusteedele, lõikas need ära ja piiras tükeldatud diviisi sisse.
Saanud juurde tugevdusjõude, alustasid soomlased 27. detsembril rünnakuid 163. laskurdiviisi peajõududele. Järgmise päeva õhtuks oli see peaaegu täielikult hävitatud.
Veel kurvem saatus tabas 44. motoriseeritud diviisi, kelle vene 9. armee juhataja oli hädas olevale 163. diviisile appi saatnud. Äsja Ukrainast saabunud, ilma talvevarustuseta 44. motodiviisi liikumine paksus lumes oli aeglane ning sadade masinate kolonn venis paljude kilomeetrite pikkuseks.
Soomlased tõkestasid väikeste üksustega diviisi liikumisteed ja alustasid pidevaid tiibrünnakuid. Väekoondis lagundati 5. jaanuariks osadeks (mottideks) ning hävitati kahe järgneva päeva ägedates lahingutes. Väga vähestel 163. laskurdiviisi ja 44. motodiviisi meestest õnnestus jõuda omadeni.
Võit Suomussalmi all oli täielik – kaks vaenlase diviisi lakkasid eksisteerimast. Pealetung Oulu suunas oli peatatud ja venelased ei teinud rohkem katseid seda jätkata. Punaarmee kaotused siin olid 27 500 meest hukkunutena, lisaks sellele 1800 vangi, 131 suurtükki, 54 tanki, 430 autot ja traktorit.
Soomlased said rikkaliku sõjasaagi, mis läks kohe ka kasutusse. Prantsuse ajakirjaniku küsimusele, kes kõige rohkem abistab Soome armeed varustuse ja relvadega, vastas Lapi väegrupi ülem kindral Kurt Wallenius: "Muidugi venelased."
Suomussalmi all vabanenud 9. diviis paisati kohe Kuhmo juures pealetungiva vene 54. laskurdiviisi vastu. Jõudnud 28. jaanuaril 1940 vaenlasega kontakti, alustas Siilasvuo juba järgmisel päeval rünnakuid diviisi tiibadele ja tagalasse.
Seegi väekoondis lagundati üksikuteks gruppideks ja piirati sisse, kuid lõpuni hävitada jõudude vähesuse tõttu siiski ei suudetud. Laskurdiviisi allesjäänud osad jäid piiramisrõngasse ning olid sunnitud tõrjuma soomlaste rünnakuid kuni sõja lõpuni.
Petsamo vallutamine
Murmanski suunal tegutseva Nõukogude 14. armee koosseisus oli kaks diviisi, 38 822 inimest, 217 suurtükki, 38 tanki ja 77 lahingulennukit. Neist 14. laskurdiviis asus kaitses Koola poolsaare rannikul, olles valmis tõrjuma dessante merelt. Teise, 104. mägilaskurdiviisi polgud paiknesid Titovka jõe suudmes ja Rõbatši poolsaarel.
Valgevenest oli Murmanski suunas raudtee-ešelonides teel veel üks laskurdiviis. Soome jõud polaarjoone taga olid tühised. Kogu Lapimaa põhjasektoris saadi piirivalvuritest, kaitseliitlastest ja reservväelastest kokku 757 meest.
30. novembri hommikul ületasid 14. armee üksused pärast lühikest suurtükiväe tulelööki Soome piiri. Juba pealetungi esimesel päeval hõivati täielikult Rõbatši ja Sredni poolsaared. Neil asuvad 35 soome piirivalvurit lahkusid lahinguta.
Petsamo suunas pealetungiv Vene mägilaskurpolk sattus 1. detsembri pärastlõunal linna lähistel soomlaste tugeva püssi- ja kuulipildujatule alla. Punaväelastel õnnestus oma sõjalaevade suurtükitule toetusel põlev linn siiski õhtuks vallutada. Soome üksused, võttes kaasa kogu raskerelvastuse ning õhkides sillad ja teetammid, taandusid organiseeritult.
Järgnevatel päevadel jätkasid 14. armee üksused soomlaste väikeste gruppide pidevate varitsuste ja rünnakute all aeglast pealetungi piki Norra piiri Rovaniemi suunas. Ainsana neile vastuseisval kapten Pennaneni juhitud pataljonil ei olnud piisavalt jõudu, et ründav vaenlane peatada.
Olukord põhjas pani muretsema ka Soome armee kõrgema juhtkonna. 13. detsembril koondati Lapimaa põhjaosas asuvad üksused iseseisvaks, otse peakorterile alluvaks Lapimaa väegrupiks. Ta sai tugevduseks kaks jalaväepataljoni ning kohalikest kaluritest ja jahimeestest formeeritud 400-mehelise salga.
Põhja-Lapis õnnestus punavägedel liikuda vahetpidamatute lahingutega riigipiirist edasi ligi 150 km. Metsiku tühermaa ja karmi polaartalve tingimustes tegutsevad vene üksused olid kurnatud. Nad vajasid aega puhkuseks ja oma varude täiendamiseks.
Kasutanud ära pausi, korraldasid soomlased ka oma kaitse Kornettijokil, Heteojal ja Nautsis. Kapten Pennanen käivitas venelaste vastu tõelise sissisõja. Ainult veebruarikuu jooksul käis vaenlase tagalas reididel kokku 19 rühma ja kuni poole kompanii suurust Soome suusaüksust.
Ööl vastu 24. veebruari alustas vene 14. armee uut pealetungi Rovaniemi suunas. Soome üksused olid sunnitud taanduma Nautsijoki läänekaldale, kuhu rindejoon punavägede korduvatele rünnakutele vaatamata jäi pidama kuni sõja lõpuni.
Punaarmee strateegiline pealetung
Karjala kannas
Punaarmee esialgse sõjaplaani läbikukkumise põhjuseks olid valearvestused Soome kaitsevõime osas, vägede nõrk väljaõpe ja ettevalmistamatus sõjategevuseks ääretute metsade ning karmi talve tingimustes.
Planeerimisel ei arvestatud sõjatandri omapära, hõreda teevõrgu ja maastiku raske läbipääsetavusega, mis ei võimaldanud kasutada suurt hulka tehnikat, kiiresti manööverdada, koondada üksusi vajalikku kohta ja teha üheaegseid rünnakuid suurte väekoondistega.
Saanud 1939. aasta detsembri lahingutes lüüa, otsustas Kremli juhtkond võtta operatiivpausi ja põhjalikult ette valmistada uue suurpealetungi. Sõda, mida Nõukogude propaganda esitas maailmale kangekaelselt vaid relvakonfliktina, muutus strateegiliseks. Operatsiooni asus juhtima NSV Liidu kõrgeim sõjalise juhtimise organ – Stavka.
Soomet ründavate vägede struktuur ja juhtimine korraldati ümber. Stavka 7. jaanuari 1940. aasta otsusega loodi Kannasel Looderinne, mille juhiks määrati Kiievi sõjaväeringkonna juhataja, 1. järgu armeekomandör Semjon Timošenko. Temale allutati juba seal olev 7. armee ning Moskva käsul loodud uus, 13. armee.
Suurpealetungi alguseks oli rinde koosseisus 23 diviisi. Selle tagalas paiknes kõrgema ülemjuhatuse reserv - veel kolm laskurdiviisi, ratsaväekorpus ja tankibrigaad. Neid plaaniti kasutada pealetungiks Viiburile pärast läbimurret Mannerheimi liinist.
Ebaõnnestumised sundisid Vene sõjalist juhtkonda ümber korraldama ka üksuste väljaõppe. Erilist tähelepanu pöörati jalaväe, tankide ja suurtükiväe koostöö harjutamisele kaitserajatiste ründamisel. Täiendavalt formeeriti ning õpetati välja 40 suusapataljoni ja 200 suusaeskadroni.
Põhja-Jäämere ja Balti mere vahelisele alale oli 1. veebruariks Soome vastu 1940 koondatud 40 diviisi, 8 tankibrigaadi, 10 tankipolku, 3 õhudessantbrigaadi ning hulk piirivalve, reserv- ja tagalaüksusi – kokku 957 675 punaväelast, ehk peaaegu üks kolmandik 3,5-miljonilisest Punaarmeest. Nende käsutuses oli 11 266 suurtükki ja miinipildujat, 2998 tanki ja 3253 lahingulennukit. Vägede juurdevool jätkus veel ka suurpealetungi käigus.
Looderinde juhataja S. Timošenko valmistas uut pealetungi ette põhjalikult. Pealöök otsustati anda Viiburi suunal. Seda pidid toetama kaks abilööki: üks rinde paremal tiival Käkisalmi suunal ja teine, haarav löök vasakult, üle Soome lahe jää Viiburist põhja poole.
Vastavalt plaanile pidid 7. ja 13. armee üksused operatsiooni kaheksandal-kümnendal päeval jõudma Käkisalmi-Antrea-Viiburi joonele ning sellega otsustama sõja tulemuse.
Soome kaitsesüsteemi läbimurde saavutamiseks koondati pealöögi – Viiburi – suunale tohutu hulk vägesid. Direktiivi kohaselt sai rinde paremal tiival tegutsev 13. armee (kolm laskurkorpust üheksa diviisiga, üks tankibrigaad) ülesande anda pealöök vähemalt viie laskurdiviisiga oma vasakul tiival,
Vuoksijärvi ja Muolaanjärvi vahelises lõigus, ning kaks toetavat lööki: ühe kahe laskurdiviisiga Käkisalmi suunal oma paremal tiival ja teise ühe laskurdiviisiga üle Suvantojärvi jää.
Armee pidi jõudma nelja-viie päevaga Lohijoki-Purpua-Riitasaari-Ilvese joonele ning seejärel jätkama pealetungi Käkisalmi ja Antrea suunas. Ülesandeks oli hoida ära Soome üksuste võimalik ümberpaigutamine läände, appi Viiburi kaitsjatele. Koostöös 7. armeega tuli viia lõpule Kannase armee peajõudude purustamine.
7. armee pidi omakorda andma pealöögi üheksa laskurdiviisiga oma paremal tiival ning koostöös 13. armee vasaku tiiva väekoondistega murdma läbi soome kindlustatud vööndist Yrjölä-Ristseppälä suunal ning jätkama pealetungi Antrea ja Viiburi suunas.
7. armee vasakul tiival oli plaanitud toetav löök kahe laskurdiviisi jõududega. Ülesande täitmiseks oli 7. armee koosseisus neli laskurkorpust kaheteistkümne laskurdiviisiga, viis tankibrigaadi ning üks motolaskur-kuulipildujabrigaad. Mõlemas armees loodi võimsad suurtükiväegrupid. Igal armeel olid ka omad lennuväeüksused: 7. armeel kümme ja 13. armeel viis lennupolku.
Suurpealetungi eel, 10. veebruaril oli üksi Looderinde koosseisus kokku 705 360 punaväelast, 35 546 autot, 4519 traktorit, 5796 suurtükki ja miinipildujat, 2303 tanki ning koos Balti laevastiku lennuväega ligi 2200 lennukit. Soome Kannase armeel oli sellele hiiglaslikule väehulgale vastu panna ligi sada tuhat sõjameest, vähem kui 500 suurtükki ja miinipildujat, 30 tanki ja 200 lennukit.
Nõukogude vägede ülekaal oli elavjõus seitsmekordne, suurtükiväes kaheteist ja poole kordne, lahingulennukites üheteistkümnekordne ja tankides absoluutne.
Looderinde strateegiline üldpealetung algas 1. veebruaril kümnepäevase suurtükiväe ettevalmistustule ja vahetpidamatute lennuväe õhurünnakutega. Peajõudude suurrünnakut Soome peakaitseliinile alustati võimsa suurtükitule saatel 11. veebruaril 15 km laiuses läbimurdelõigus Muolaanjärvi ja Karhula vahel.
Vene suurtükke oli selles lõigus nii palju, et neile ei jätkunud ruumi ja nad seisid ratas ratta kõrval. Sinna olid koondatud ka peaaegu kogu lennuväe õhulöögid.
Timošenko eesmärgiks oli võimsate löökidega purustada kaitserajatised Mannerheimi liinil, tekitada kaugtulega Soome üksustele maksimaalsed kaotused, desorganiseerida kaitsesüsteem ning seejärel vallutada Viiburi. Puhkesid ägedad lahingud.
Soomlastel oli ka natuke õnne – Vene lennuvägi ei saanud esimesel päeval halva ilma tõttu ründetegevuses osaleda, mis kergendas teataval määral kaitsjate olukorda. Vaatamata tugevale vastupanule, liikusid Punaarmee ründeüksused pealöögi suunal esimese päeva jooksul poolteist kilomeetrit edasi soomlaste peapositsiooni sügavusse.
Teistes lõikudes suutsid 7. ja 13. armee ründeüksused küll ületada tõkestusvööndi, kuid olid siis sunnitud tugeva vastupanu tõttu peatuma. Viis päeva kestvate vahetpidamatute rünnakutega suutsid venelased suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni 4 km sügavusele Mannerheimi liini.
Tõhusat abi oma maavägede üksustele osutas Nõukogude lennuvägi, püüdes maksimaalselt purustada soomlaste kindlustusi. Ebavõrdne võitlus jätkus pausideta. Soome vägede visa ja organiseeritud vastupanu ei võimaldanud Looderinde juhtkonnal ellu viia esialgset kava – murda läbi laial rindel. Täielikult ebaõnnestusid 11.–15. veebruaril 13. armee läbimurdekatsed.
7. armee ülitugeva surve all taandusid kaitsjad 17.–19. veebruaril organiseeritult Vuoksi veevõtujaama ja Soome lahe vahelise rindega vahepositsioonile (VT-liinile).
Punaarmee üksused püüdsid küll pidevalt jälitada Soome üksusi ning takistada nende üleminekut kaitsesse, mis aga tervikuna ebaõnnestus. Paksu lumega kaetud metsane, teedeta maastik ja soomlaste otsustav vastupanu ei võimaldanud 7. armee mehhaniseeritud eelüksustel käigult hõivata vahepositsiooni.
Laiaulatuslikke rünnakuid sellele alustati järgmisel päeval. Punaarmee puhastas 17.–25. veebruari jooksul kaitsjatest kogu Mannerheimi liini lääneosa ning vallutas Koivisto kindluse ja saared ning Viiburi lahe sissepääsu kaitsvad rannapatareid. Venelaste kontrolli all olid nüüd kõik idast Viiburisse viivad teed.
Teatud hingetõmbeaja soomlastele andis 21.–23. veebruaril märatsenud lumetorm, mis aeglustas ja raskendas tunduvalt punavägede pealetungi. Ka lahingutes räsitud, suuri kaotusi kandnud ja väsinud vene ründeüksused vajasid jõudude taastamiseks aega – pealetungis tehti paus.
Pärast kahepäevast puhkust ja ettevalmistusi asusid Nõukogude väed 28. veebruaril uuesti pealetungile, eesmärgiga hävitada soome jõud Viiburi piirkonnas. Pärast ägedaid lahinguid oli Soome ülemjuhataja sunnitud reservide puudusel 28. veebruaril andma vägedele loa taandumiseks viimasele, tagakaitsepositsioonile (T-liin).

Karm talv ja lumerohkus raskendasid õnneks oluliselt venelaste pealetungi. Paksus lumes abitult liiklusummikutes seisvad tankid ja suurtükid ei suutnud tekitada soomlastele suurt kahju ning võimaldasid organiseeritud taganemise viimasele kaitseliinile.
Jõud Kannasel olid liiga ebavõrdsed. 3. märtsiks jõudsid Nõukogude väed Viiburi lähistele, selle ümber puhkesid kümnepäevased ägedad lahingud. Kaitsjate olukorda raskendas järsult suurte Punaarmee üksuste rünnak üle Viiburi lahe jää selle läänekaldale ning nende jõudmine linna lähistele põhja suunalt.
Vaenlasel õnnestus 8. märtsil läbi lõigata tähtsaim Viiburist Helsingisse viiv maantee. Mannerheim oli sunnitud olukorra päästmiseks kasutama ära kõik veel olemasolevad reservid.
Soome sõdurid kaitsesid Viiburit ennenähtamatu külmaverelisuse ja ennastsalgavusega. Ägedad lahingud käisid linnas ka veel kaks tundi pärast seda, kui 13. märtsil 1940. aastal jõustus vaherahulepe Soome ja NSV Liidu vahel. Linna keskosa jäigi vene üksustel vallutamata.
Lahingud Laadoga ja Jäämere vahel
Ehkki Nõukogude vägede teise suurpealetungi raskuspunkt oli Karjala maakitsusel, pööras Punaarmee juhtkond suurt tähelepanu ka Laadoga järvest põhja pool tegutsevate väekoondiste järgnevatele operatsioonidele.
Reorganiseeriti nende juhtkond, täiendavalt loodi uus, 15. armee. Petrozavodski-Sortavala suunal tegutsevat väegruppi suurendati, lisades olemasolevale kaheksale diviisile veel kaheksa jalaväe- ja kaks ratsaväediviisi.
Samal ajal jätkus Soome vägede edukas sõjategevus Karjalas ka veebruaris. Neil õnnestus 18.–19. veebruaril piirata sisse ja hävitada veel üks Nõukogude väekoondis – 18. laskurdiviis. Veebruari lõpuks olid soomlased põhja pool Laadogat ja Karjalas punavägede üksused sisse piiranud viies kohas ning rünnakud nendele jätkusid.
Nõukogude 15. ja 8. armee suurpealetung algas teisel märtsil. Kasutades oma lahingurivistuse tiibadel suuskurüksusi, pressisid 8. Armee kuus diviisi raskesuurtükiväe toetusel aeglaselt edasi Kollaa suunas.
Nende eesmärk oli piirata sisse Loimola piirkonnas asuv Soome 12. diviis ja hävitada see. Ehkki Soome IV korpuse juhtkond paiskas ründava vaenlase vastu kõik oma reservid, ei suudetud Nõukogude vägesid peatada.
Eriti rasked lahingud puhkesid Kollaanjärvist lõuna pool, kus soomlased osutasid meeleheitlikku vastupanu, peatades lõpuks Vene üksuste edasiliikumise. Pingeline võitlus käis siin kuni rahu kehtestamiseni 13. märtsil, kuid pealetungi eesmärk 8. armeel jäigi saavutamata.
Olukord vene 15. armee lõigus oli märtsi algul oluliselt keerulisem kui naabritel. Soomlastel olid selle vastutusalal sisse piiranud kaks laskurdiviisi ning püüdsid neid hävitada. Armee varustamine oli raskendatud, sest ta sai kasutada ainult üht korralikku, kuid Soome suusaüksuste pidevate rünnakute all olevat, piki Laadoga järve kallast kulgevat tagala juurdeveoteed.
Armee läks pealetungile 6. märtsil. Hästi organiseeritud tuletoetuse tõttu oli see edukas ning punaarmeelastel õnnestus vabastada piiramisrõngast 168. laskurdiviisi. Soomlased olid siin sunnitud taanduma. Kuid 15. armee järgnevad katsed pealetungi jätkata luhtusid hästi korraldatud Soome üksuste kaitse tõttu.
Nõukogude 9. armee läks 5. märtsil üle pealetungile Salla-Kemijärvi suunas, eesmärgiga lõigata ära ühendusteed Märkäjärvi ning Kemijärvi vahel, purustada Soome üksused Kemijärvi piirkonnas ning arendada seejärel pealetungi Rovaniemi-Kemi suunas.
Tema peajõududele osutasid vastupanu üheksa Soome pataljoni ning Rootsi vabatahtlike brigaad. Kohanud selles piirkonnas kaitses olevate soomlaste ja Rootsi vabatahtlike brigaadi tugevat vastupanu, alustasid punaväelased nende vastu tagajärjetuid rünnakuid, mis kestsid kuni sõja lõpuni.
Talvesõja vältel pidevalt tiirlevad jutud Prantsuse ja Inglise vägede saatmisest Petsamosse, sundisid Nõukogude ülemjuhatust hoidma Kaug-Põhjas tegutseva 14. armee peajõude Koola poolsaarel ja Petsamo kaitses, valmiduses tõrjuma lääneriikide üksuste maabumist.
13. märtsi 1940. aasta vaherahu
Soome olukord oli raske. Armee kaotused langenute, haavatute ja vangilangenute näol küündisid 80 000 inimeseni. Probleeme oli laskemoonaga. Tunda andis ka sõdurite ja ohvitseride üldine väsimus.
Kuid Soome sõjavägi polnud kaotanud võitlusvõimet. See kujutas endast ikka veel hästi töötavat, võimsat sõjamasinat. Vene uurijad märgivad, et isegi sõja viimastel päevadel ei ilmutanud soome sõdurid kaitsetahte languse märke ja nõrkust.
Võitlejad kaotasid küll Kannase, kuid igaüks, kes vaatab Soome kaardile, mõistab, kui palju arvestatavaid takistusi ja raevukat vastupanu oleks Punaarmee kohanud oma teel Helsingi, Imatra või Joensuu poole.
Kättejõudnud märtsikuu oma läbipääsmatu pori ja suurveega jõgede- ja järvederohkel maastikul oleks kindlasti peatanud mitmeks nädalaks Punaarmee tuhanded soomukid ja raskesuurtükid. Ka talvel peamiselt külmunud järvede jääd lennuväljadena kasutanud Nõukogude lennuväe tegevus oleks kevad-suvisel ajal olnud raskendatud, sest vajalikke lennuvälju kiiresti ehitada selleks täiesti sobimatul maastikul polnud võimalik.
Samal ajal teadis Soome juhtkond hästi, millised õnnetused langevad rahvale kaela sõja jätkudes ja täieliku sõjalise lüüasaamise puhul. See oli kõige kindlam argument, miks otsustati rahuleppe kasuks, ehkki seda tehti suurte territoriaalsete kaotuste hinnaga.

Talvesõja lõpetamisega seonduv on aastakümneid olnud teadlastele vaidlusteemaks. Arvatud on, et just Inglismaa-Prantsusmaa sekkumise oht Talvesõtta sundis Kremli diktaatori peatuma poolel teel ning sõlmima 1940. aasta märtsis rahuleppe Soomega, loobudes oma tava vastaselt kogu väikese riigi territooriumi okupeerimisest.
Tõepoolest, püüdes ära hoida Skandinaavia sattumist Hitleri-Stalini kätesse, arutasid Prantsusmaa ja Inglismaa kogu 1940. aasta veebruari oma vägede saatmise erinevaid plaane Norra kaudu Soome ning olid vastu Soome võimalikele rahuettepanekutele NSV Liidule.
Aeg läks, kuid sõnadele ei järgnenud tegusid.
See plaan osutus, nagu Max Jakobson seda nimetab, "Lääne numbrimänguks". Pariisist liitlaste nimel suure aplombiga väljaöeldud lubadus saata Soomele appi 50 000 meest kuivas kiiresti kokku hoopis väikeseks, tegeliku abi seisukohalt Soomele tühiseks arvuks.
Briti suursaadik teatas ametlikult, et Inglismaalt läheb 11. märtsil 1940 teele 12 000–13 000-meheline väekoondis, mis üheksa päeva hiljem sooritab dessandi Narvikis, kust aprilli esimesel poolel jõuab Soome 6000 meest. Soome vajas aga edukaks kaitsesõja jätkamiseks 200 000 mehe abi, pakutav oli vaid piisk merre.
Lääneliitlaste võimekuse puudumine saata suurt väekontingenti Norrasse ja Soome, nagu ka Saksamaa plaan rünnata Prantsusmaad ja Belgiat, olid teada vene luurele ja loomulikult Stalinile.
Kremli valitseja teadis hästi, kuhu on pöördumas Saksa sõjamasin, ka seda, et Nõukogude Liidul pole lähitulevikus midagi karta varsti algava Wehrmachti läänekampaania tõttu.
Vastupidi, Saksamaa takerdumine sõtta Prantsusmaa ja teda toetava Inglismaaga, lääneriikide nõrgenemine võitluses üksteisega, tekitas Stalinile ainulaadse võimaluse teha maailma päästja sildi all "vabastusretk" Lääne-Euroopasse, purustada ja okupeerida nõrgestatud Saksamaa ning selle liitlased, ühtlasi ka tema äsjased verest tühjaks jooksnud vastased ning hea õnne puhul jõuda Inglise kanali kallastele.
Nõukogude juhtkond vajas kümneid Soomes tegutsevaid lahingukogemustega diviise oma peatselt loodaval läänerindel. Sellises olukorras teisejärguliseks muutuva "Soome probleemi lõpliku lahendamise" võis lükata hilisemale ajale. Prantsuse armee ja inglaste ekspeditsioonijõudude ootamatult kiire krahh Lääne-Euroopas tegi aga Stalini ettevaatlikuks ja sundis lükkama kallaletungi Saksamaale edasi 1941. aastale.
Rahulepe Soome ja NSV Liidu vahel kirjutati alla 13. märtsil 1940. aastal kell 2 öösel. Lepe jõustus samal päeval kell 11 Soome aja järgi. Samal ajal lõppes ka lahingutegevus.
Nõukogude Liit sai oma käsutusse Hanko poolsaare selle läheduses olevate saartega, Lappopohja sadama, suure osa Karjala kannasest. Põhjas läks venelaste kätte Kuusamo ja Salla piirkondade idapoolne osa ning Rõbatši poolsaare Soomele kuuluvad alad.
Lisaks sellele kohustus Soome ehitama raudtee Sallast Kemijärvini ja andma NSV Liidule loa vabalt läbida oma territooriumi kuni Rootsi piirini. Ligi 400 000 soomlast olid sunnitud maha jätma oma kodud Nõukogude Liidule üle antud territooriumitel.
Soome sõjavägi talvesõjas
Kogu maailm jälgis hinge kinni pidades mehise 3,65 miljonilise rahva ennastsalgavat võitlust 172 miljonilise totalitaarriigi idast tulevate stalinlike hordide vastu. Vastupidiselt Balti riikidele, Tšehhoslovakkiale ja ka Poolale olid soomlased võimelised väga efektiivselt osutama agressorile sõjalist vastupanu.
Hämmastav oli selle rahva ühtsus ja kaitsetahe. Oma riigi ja iseseisvuse eest võitles kogu Soome rahvas. Soome relvajõududes oli sõja lõpupäevil 13 diviisi, 340 000 meest, 944 suurtükki ja 241 õhutõrjevahendit.
Soomlaste tugevad küljed
Mannerheimi ja tema väejuhtide poolt õigesti valitud kaitsestrateegia – sügavalt ešeloneeritud positsioonikaitse Kannase maakitsusel raskuspunktiga Viiburi suunal ning vägede liikuvkaitse koos laiaulatusliku sissisõjaga Karjalas tagasid Soome armeele edu sõja esimesel perioodil.
Vaatamata oma nõrgale relvastusele, eriti kaasaegsete suurtükiväe, õhu- ja tankitõrjevahendite puudumisele, oli Soome sõjavägi kõrgelt motiveeritud, hästi kohandatud ja välja õpetatud lahinguteks oma territooriumil.
Soome ajaloolane Ilmari Hakala märgib: "Isegi kõige viimastel sõja päevadel võitlesid raskeid kaotusi kandnud Soome üksused ennastsalgavalt ja tulemusrikkalt." Soome üksused osutusid hämmastavalt liikuvateks laantes ja tühermaal, külmaverelisteks ning sitkeks kaitselahingutes, leidlikeks ja hästi distsiplineerituteks.
John Keegan, kuulsa briti Sandhursti Kuningliku Sõjaväeakadeemia sõjaajaloo professor, kirjeldab soomlaste taktikat järgmiselt:
"Tõenäoliselt kõigist Euroopa rahvastest sõjakaimad ja kindlasti kõige järeleandmatumad soomlased liikusid oma lumega kaetud kodumetsades ringiratast ümber ründajate, rakendades nn motti ehk kottiajamise taktikat, mis võimaldas vastase üksuse omadest ära lõigata ja sisse piirata, kusjuures vastane oli alatasa orientatsiooni kaotanud ja demoraliseeritud… Sel ajal, kui Soome vägede peajõud kaitsesid Karjala maakitsusel Mannerheimi liini…, ründasid ja hävitasid iseseisvalt tegutsevad Soome üksused Nõukogude diviise rinde idatiival, mis ulatus Laadoga järvest Valge mereni.".
Sõda näitas Soome võitlejate kindlat meelt, head individuaalset ja taktikalist väljaõpet. Nad erinesid psüühika ja mentaliteedi poolest täielikult suurtes massides tegutsema harjunud punaväelastest. Soome sõdur ei kaotanud meelekindlust ja enesevalitsemist üheski olukorras, ka juhtudel kui tal tuli sattuda piiramisrõngasse või astuda vastu kümneid kordi tugevamale vaenlasele.
Soomlase kui individualisti ja iseseisva külmaverelise võitleja psüühika võimaldas tal efektiivselt tegutseda ka üksi või väikeste sissiüksuste koosseisus vaenlase tagalas. Lahing olukorras, kus teda ümbritses vaenlane, oli tema jaoks tavaline.
Võideldes kodumetsades, olles meister liikumises suuskadel, oskas ta peaaegu igast olukorrast edukalt välja tulla. Tema eesmärk oli hävitada võimalikult palju vaenlasi. Sõdurite individuaalne hea väljaõpe ja eelkõige väikeste üksuste – rühm, kompanii ja pataljon – hea juhitavus, iseseisvus ning taktikaline ettevalmistus tagasid Soome vägede edu.
Vastupanulahingutes agressorile osutus eriti efektiivseks laialdane kõikvõimalike mittelõhkevate ja lõhkevate tõkete ehitamine. Just Talvesõjast pärineb arusaam, et maamiin on vaese mehe kõige tõhusam relv ülekaaluka vaenlase vastu. Soome üksused paistsid silma oskusliku ja kiire kaitserajatiste ja tugipunktide ehitamise võimega. Nad olid ka väga leidlikud ja vilunud moondamise kunstis.
Soomlased kasutasid oskuslikult oma väikesearvulisi automaatrelvi. Püstolkuulipildujaga Suomi relvastatud väikesed grupid liikusid suuskadel pimeduse või lumesaju varjus kiiresti sügavale vaenlase tagalasse, ning ründasid ootamatult Punaarmee üksusi, staape ja tagalaasutusi, tekitades neile tihti suuri kaotusi ning kadusid seejärel jälle varjudena lumisesse metsa.
Laialt tegutsesid snaiprid. Karmil põhjamaal üles kasvanud võitlejatele oli sõjapidamine pakaselisel ja pimedal talveajal sama loomulik kui kõigil teistel aastaaegadel.
Soomlaste nõrgad küljed
Mannerheimi ja tema vägede suurimaks probleemiks oli väikese riigi inimressursside piiratus, mis ei võimaldanud luua sõjaaja armeed vajalikus suuruses ning pidada pikaajalist sõda. Soome ülemjuhataja kirjutab: "Nõrgimaks punktiks sõja lõpposas polnud… mitte materiaalse külje vähesus, vaid väljaõpetatud elava jõu puudus."
Soomlaste suurimaks tehniliseks probleemiks oli nõrk ja vananenud relvastus. Suurtükivägi oli võrreldes Punaarmeega väikesearvuline ning varustatud Esimese maailmasõja aegsete relvadega. Samasugune olukord valitses lennuväes. Täiesti väljaarendamata oli tankitõrje ning palju parem ei olnud ka õhukaitse seisukord.
Kaitselahinguteks oma territooriumil ettevalmistatud Soome sõjavägi, eriti selle juhtkond, polnud võimeline korraldama suurpealetunge. Selle puuduse oma operatiivkunstis likvideerisid soomlased üsna kiiresti, mida tõendasid nende edukad pealetungioperatsioonid Kannasel ja Karjalas 1941. aasta suvel ja sügisel.
Punaarmee õppetunnid
Nõukogude sõjalis-poliitiline juhtkond, tiivustatuna Balti riikide ja Poola alistamise kergusest, läks n-ö mütsiga lööma ka Soomet. Marssal Vorošilov tunnistas hiljem, et ei tema, Punaarmee kindralstaap ega Leningradi sõjaväeringkonna juhtkond kujutanud ette kõiki selle sõjaga seotud raskusi ja selle eripära.
Punaarmeel puudusid tõepärased andmed Soome sõjaväe ja sõjatandri kohta, mille tõttu Nõukogude juhtkond pidas võimalikuks kasutada samasugust taktikat nagu sõjakäigul Poola okupeerimiseks. Kogu rinde ulatuses püüti kasutada raskeid ja kohmakaid motoriseeritud diviise ning hulgaliselt tanke. Lootuses kergele sõjakäigule unustati varustada üksused sooja riietuse ning talviseks sõjapidamiseks vajalike vahenditega.
Selgus, et laskurvägedel puudusid ka metsalahinguteks vajalikud automaatrelvad ja miinipildujad ning hädavajalik väljaõpe tegutsemiseks suuskadel. Punavägede suureks probleemiks Talvesõjas oli halb koostöö relvaliikide - jalaväe, tankide ja suurtükiväe vahel.
Mannerheim iseloomustab oma vaenlast järgmiselt:
"Vene ohvitserkond oli üldiselt vapper rahvas heade närvidega, kes kaotustest suurt ei hoolinud. Teatavat saamatust ilmnes peamiselt kõrgemais instantsides. See peegeldus juhtimise formalismis ja operatiivse mõtte lihtsuses, mis vältis manöövreid ja mida järgiti kangekaelselt, ükskõik kas läks nii või teisiti… Loova fantaasia puudumine andis end eriti tunda, kui olukorra vaheldusrikkus nõudis kiireid otsuseid…"
Huvitav on ka marssali poolt vene sõdurile antud hinnang:
"Vene jalaväelane oli vapper, visa ja vähesega rahulduv, kuid algatusvõimetu. Vastupidi soomlasest vastasele oli ta massivõitleja, kes väljaspool ülemuse ulatust ja ilma kontaktita kaaslastega oli võimetu iseseisvaks tegutsemiseks. Eriti sõja alguses kasutati sõdurimaterjali sel põhjusel eeskätt massirünnakuiks, mille tulemuseks mõne hästi asetatud automaatrelva vastuastumisel oli sageli ründajate mahaniitmine kuni viimase meheni… Hämmastav oli see fatalistlik alistumus, mis peegeldus jalaväest. Vene sõdurid olid vähe vastuvõtlikud väliseile mõjutustele ja juhuslikud šokid võideti kiiresti."
Mannerheim märgib, et Soome maastik ning seda hästi ärakasutavad kaitsjad tegid võimatuks nõukogude massiivsed ja sügavad, jalaväe tegevusega nõrgalt seotud tankiüksuste sissemurded. Need lõppesid enamasti suurte kaotustega.
Tema hinnang punalennuväele langeb huvitaval kombel kokku ka suure osa vene analüütikute hinnanguga. Ta märgib: "Hoolimata hävitavast tugevusest – kokku ümmarguselt 2500 lennukit – ei kujunenud Vene õhujõud mingiks otsustava tähtsusega teguriks. Lennutegevus (Soome – A.L.) väeosade vastu oli eriti sõja algul kobav ja polnud võimeline murdma ka rahva kaitsetahet."

Poolte kaotused
Talvesõda ja sellega seonduv olid Nõukogude Liidu ajal valdkonnaks, millest püüti vaikimisi mööda minna või mille kajastamine oli ülimalt tsenseeritud. Eriti puudutas see andmeid NSV Liidu kaotuste kohta Talvesõjas. Nende täpset arvu ei tea ilmselt tänaseni keegi.
Üle kümne aasta Venemaa riiklikus sõjaväearhiivis töötanud Pavel Aptekar püüdis need välja selgitada arhiivis hoiul olevate Talvesõjas osalenud väeosade pöördumatute kaotuste arvestuste raamatute järgi. Tulemus oli: tapetuid, haavadesse surnuid ja teadmata kadunuid 131 476.
Nende arvestustega langeb kokku M. Meltjuhhovi seisukoht, mille kohaselt Punaarmee kaotused Talvesõjas olid järgmised: surnuid ja langenuid 131 476 (sh 39 369 teadmata kadunud), haavatuid ja haigeid 264 908 (sh külmatraumadega 17 867), sõjavange 6116 inimest.
Seega olid Nõukogude vägede üldised kaotused 402 500 nimest, ehkki ka seda numbrit ei pea paljud vene ajaloolased lõplikuks. Marssal Vorošilov oli 1940. aastal oma ettekandes Stalinile sunnitud tunnistama, et ainuüksi Karjalas purustasid Soome väed täielikult viis Punaarmee diviisi.
Soomlaste arvestuste järgi hävitasid nad sõja jooksul umbes 2000 nõukogude tanki, vene uurijad kinnitavad, et see arv oli isegi suurem – ligi 2450. Aptekari andmetel hävitati Talvesõja jooksul täielikult 650 Punaarmee tanki, ligi 1800 sai lahingutes vigastada ja enam kui 1500 tanki langes rivist välja tehnilistel põhjustel.
Soome taevas leidsid oma otsa ka paljud Stalini kotkad. Aptekari andmetel tulistasid Soome õhutõrje ja hävituslennukid alla 236 punatähelist lennukit, 86 jäi teadmata kadunuks, 124 sai raskelt viga ja veel 181 langes rivist välja tehnilistel põhjustel – seega kokku 687 lahingulennukit.
Suurt täiendust said soomlased sõjasaagiks langenud Punaarmee käsirelvade, laskemoona aga ka trofeesuurtükkide näol oma nõrgale suurtükiväele. Nende kätte langes 117 erinevat suurtükki ja haubitsat, 97 tanki, 56 soomusvedukit ja 22 soomusautot. Varkause linna masinaehitustehases "A. Ahlstrom LTD" remonditi ja saadeti hiljem lahingusse 162 sõjasaagiks langenud Vene soomusmasinat.
Soome kaotuste suuruse kohta Talvesõjas kinnitab Mannerheim oma mälestustes, et tõelised kaotusarvud olid 24 923 langenut, kadunut ja haavadesse surnut ning 43 557 haavatut, seega kokku 68 480 sõjameest.
Leskineni ja Juutilaineni arvutuste järgi on hukkunute arv suurem – 26 662 inimest. Neile lisanduvad ka sõja jooksul punavägedele vangi langenud 876 võitlejat. Seega olid Soome kaotused kõige rohkem 71 095 sõjaväelast ehk ligi 20 protsenti kogu väliarmee koosseisust.
Väikese rahva kindlameelsus polnud asjatu
Väikese rahva kindlameelsus ja ennastsalgavus ei olnud asjatud. Soome kaotas küll mõned oma territooriumi osad, kuid säilitas vaatamata rasketele kaotustele, erinevalt teistest kahe imperialistliku kiskja – Saksamaa ja NSV Liidu – saagiks langenud Euroopa väikeriikidest, oma iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra.
Soome kaitsejõudude võitlusvõime ning punavägede kaotused Talvesõjas ja hiljem ka Jätkusõjas olid nii suured, et vapustasid isegi verist Nõukogude diktaatorit Stalinit, sundides teda tunnustama väikeriigi mehist võitlust oma iseseisvuse eest.
Kolme suure – Roosevelti, Churchilli ja Stalini – tippkohtumisel Teheranis 1943. aastal ütles Stalin Rooseveltile ja Churchillile: "Rahvas, kes on võidelnud iseseisvuse eest nii vapralt nagu Soome, väärib … lugupidamist."
Toimetaja: Kaupo Meiel