Oleme varemgi rääkinud taustajuttudes meie elukeskkonnast, selle muutustest, ohtudest ja riskidest inimkonnale ja planeedile, millel me elame. Ilmselt räägin sellest ka tulevikus. Seekord võtsin aga aluseks Peter Frankopani paksu üllitise nimega "Muutunud Maa. Rääkimata lugu" (Peter Frankopan "The Earth Transformed. An Untold History", 2023). Seda telliskivi paksust raamatut võib osta ka meie raamatukauplustes. Paljudele on autor ilmselt tuttav eesti keelde tõlgitud raamatu "Siiditeed" kaudu.

Eks keskkonnast ja selle kujunemisest on raske midagi eriti originaalset kirjutada, kuid meie teadmised täienevad ja pilt läheb järjest detailsemaks, mis ei tähenda alati, et just selgemaks.

Harilikult on laia haarde tunnuseks märkus, et jutt on inimkonna kogu ajaloost või midagi sellist. Tegelikult on inimkond seni vaid välgatus meie planeedi ajaloos, rääkimata kõiksusest selle ümber. Me oleme mingi arengu, kas eksituse või väärastuse või millegi muu sarnase loogiliselt mitte seletatava protsessi produktid.

Ma paneksin kohe paika ka tõiga, et inimkonnal ei maksaks end liiga tähtsaks teha. Planeet Maa ei kaota suurt midagi, kui inimkond peaks kaduma. Maa olemasolu ajal on olnud igasuguseid kataklüsme ja tõmblemisi ning meie praeguseks juba ilmselt kahjulikuks muutunud olemasolu on vaid üks välgatus planeedi loos. Inimese tegevus elukeskkonna muutmisel mõjutab eelkõige inimese enese eluolu, planeedi seisukohalt on see vaid kõrvalnähtus.

Kui aga inimkonna lühikest olemasolu vaadata, siis leiab Frankopan sellest arvukaid näiteid, kuidas ajalugu on kujunenud keskkonna mõjul, kuigi me seda tihti ei märka. Me teame ajaloost paljusid riigijuhte, väepealikke ja suuri lahinguid, aga väga vähesed teavad suuri kliimapöördeid, vulkaanipurskeid või muud, mis tegelikult ajalugu vorminud on.

Frankopan viitab, et peaksime olema globaalse kliima dramaatiliste muudatuste eest tänulikud. Ilma nendeta ei oleks meid ilmselt olemaski. Ja nende muudatuste all peab ta silmas nii intensiivset avaruumi, päikese aktiivsust, korduvaid asteroidide lööke Maa pihta, suuri vulkaanipurskeid, tektoonilisi nihkeid ja pidevat kohanemist.

Ega inimkonna ajalugu ei saagi olla väga pikk, kuna planeedi Maa tõenäolisest moodustumisest alates umbes 4,6 miljardit aastat tagasi on olud olnud meie liigi jaoks valdava osa ajast sobimatud.

Kuid inimene liigina on siiski märkimisväärne. Kuni meie tekkimiseni muutsid planeedi elu vulkaanid või komeedid, kuid inimene on suutnud luua tehnoloogiad, mis võivad viia liikide massilise hävimiseni loodusest sõltumatult.

Meie lühikese olemasolu vältel on siiski olnud ajalõike, kus inimese kui liigi jätkumine on küsitavaks muutunud. Umbes 73 000 aastat tagasi toimus praeguses Indoneesias vulkaanipurse, mis oli viimase kahe miljoni aasta tugevaim. Järgnes paari aasta pikkune vulkaaniline talv, temperatuur langes järsult. Lõuna-India oli näiteks kaetud 2,5 meetri paksuse tuhakihiga, mis tõi kaasa metsade hävimise. Inimgeeni hulk planeedil vähenes järsult. Kuid midagi jäi alles.

Umbes 30 000 aastat tagasi vältas paar tuhat aastat jääaeg, mis tõi kaasa sügisesed lumesajud Euroopas ja jääliustike kasvu Alpides. Lõuna-Hiina meres langes veetase 100 kuni 120 meetrit. Vähenes ka suurte imetajate hulk, kuna toitu ei jätkunud. Umbes 150. teadaolevast imetajast kaaluga üle 44 kilo suri välja umbes 97. See oli tollane liikide kiire kadumine. Nüüd püüab inimene oma tegevusega ilmselt neid rekordeid lüüa.

Kui aga 10 000 aastat tagasi jääkate taanduma hakkas, kaasnesid sellega uputused. Veetase tõusis, näiteks Austraalias ujutati üle umbes kaks miljonit ruutkilomeetrit. Maismaa pind vähenes. Kui neid temperatuuri kõikumisi vaadata, siis laias laastus kraad ühele või teisele poole midagi väga jubedat planeedile ei põhjustanud. Ehk inimkond suudab ilmselt kraadi või paari võrra muutuva kliimaga ära elada. Kuigi mitte kõik ja mitte nii, nagu tahaksime.

Üldiselt on inimene leidnud oma loodusliku niši holotseenis ehk soodsamas kliimas, mis laias laastus soosis inimkonna kasvu. See on aga kahe otsaga lugu, sest inimeste hulga kasvades kasvavad ka probleemid. Mitte niivõrd planeedile tema geoloogilise ajaloo mõistes, vaid inimkonnale enesele.

Tegelikult ongi nii, et inimese suurim probleem on teine inimene. Raamatus kirjeldatakse mitmeid katastroofe, mis loodust ja inimest mõjutasid ja mis mõnel puhul heidavad uut valgust ka ajaloolistele sündmustele. Kuid viitavad ka võimalike uute sarnaste sündmuste ulatusele.

1600 aastat enne meie aega toimus viimase viie aastatuhande tugevaim vulkaanipurse, mille tekitatud tsunami neelas Kreeta saare. Kuid purske järelmeist tähtsaim oli uue patogeeni teke mingite purskega seotud protsesside mõjul. Praegu tunneme seda rõugete all ja ainuüksi 20. sajandil on see nõudnud 300 miljoni inimese elu.

Kuid taas: see on tähtis inimese, mitte planeedi jaoks. Huvitavad on mitmed viited juba antiiksetes tekstides sisaldunud hoiatustele, et loodusega ei maksa mängida. Ehk inimesed on püüdnud endasugustele juba mitu tuhat aastat selgeks teha, et loodusega tuleb ettevaatlikult ümber käia. Kuid asjatult, kliimamuutused olid aga ka loodusliku valiku aluseks. Säilisid rahvad, kes suutsid paremini kohaneda.

Muide, kui meenutada mongolite impeeriumi kiiret laienemist 13. sajandil, siis sellegi aluseks oli kliimamuutus. Nimelt oli steppides niiske ilmastik, mis võimaldas rohul hästi kasvada ja pakkus seega mongolite ratsaväele piisavat toiduvaru vallutuste teostamisel.

Praegu oleme uute muutuste ajastus, kuid me ei tea veel nende ulatust. Inimene saaks muudatusi pisut aeglustada või kiirendada, kuid tundub, et selleks puudub tahe. Ja inimesel on ka jokker varrukas, ta on ainus osa loodusest, mis on võimeline ise end täielikult hävitama, kasvõi näiteks massihävitusrelva abil. Planeedile on see aga tegelikult ükskõik…