Paljud on kindlasti mõtelnud, et meie maailmaga on midagi korrast ära. Ilmaolud on tihti üllatavad, keskkonnaskeptikud ütlevad, et kõik on juba läbi, vastased väidavad, et midagi pole juhtunud. Kuid ilmselt on maailm või vähemalt meie pilt sellest mingit pidi lagunenud.

Soome multitalent Ville Juhani Sutinen on üllitanud raamatu, milles pakub selle rikkis elukeskkonna jaoks kasutusjuhendit. Raamatu nimi ongi "Lagunenud maailma kasutusjuhend" (Ville Juhani Sutinen, "Hajonneen maailman käyttöohje", 2023). Sutineni sulest on ilmunud nii luulet, esseesid kui ka romaane. Mullu võitis ta esseedekogumikuga maineka Finlandia auhinna.

Kuid asja ehk lagunenud maailma kasutamise juurde. Sutinen märgib, et küllap on meist igaühel mingi asi, mis on justkui rikkis, kuid mingi nipi abil siiski kasutatav. Samal moel on ka meid ümbritsev maailm justkui rikkis, lagunenud, kuid mitte elamiskõlbmatu. Lihtsalt on vaja mingeid nippe, et selles maailmas elada.

Rasked muutused on keskkonna vallas juba toimumas, kuigi räägime neist nagu millestki silmapiiril kummitavast. Kuid tegelikult ei ole need muudatused midagi üllatavat ega uut. Inimene on läbi kogu oma ajaloo elanud pidevalt muutuvas maailmas. Me kohaneme ümbruse muutuva värviga nagu kameeleonid. Petlik on ehk tõik, et värvi vahetades me varsti enam ei mäletagi, milline see eelmine värv oli. Muudatuste teadvustamiseks on vaja lihtsalt tegelikkust uue pilguga vaadata.

Inimesele on omistatud nii maailma hävitaja kui ka selle võimaliku parandaja rolle. Vaja oleks aga nende kahe rolli vahemaastikust leida maailmaga kohaneja roll. Tegelikkust saab ju muuta vaid siis, kui selles elada.

Raamatu mõte ongi pakkuda seda kolmandat teed. Eeldus on tõdemine, et elame pöördumatult muutuvas maailmas, kuid inimestena on meil võimalus oma tegevust suunata ja uue tegelikkusega kohaneda. Raamatu lähtekoht on ökosotsiaalne. Loodus ja kultuur on eraldi seisvad, aga nii tihedalt seotud, et kujutavad ühe ja sama süsteemi kahte eri poolt.

Antropotseen ehk inimese mõjutatav maailm on planeedi ajaloos vaid pelk silmapilgutus. Kuid see silmapilk on kõik, mis meil on. Sutinen näeb antropotseeni abivahendina, mitte selgitusena. Peame tegelikkust nägema ka muul moel kui vaid inimese silma läbi.

Kui me ei mõista, et ka loomadel ja taimedel on tähendus, siis ei ole me inimesed. Muide, Sutinen kasutab mitmel puhul näiteid Valdur Mikitalt, muuhulgas seentest kui nähtusest rääkides. Ja seened on jutuks seetõttu, et olles aastaid käinud seenel, on Sutinen leidnud, et metsatööde ja lageraiete tulemusel on seenesaak mitte vähenenud, vaid hoopis kasvanud. Ja maha raiutud metsa aladel kasvavad seened pakuvad meile ühe viite: et elu jätkub ka pärast katastroofe.

Ka metsaraie järelmail võib elada ja metsa jäänustele sünnib uus elu. Tasub aru saada, et pole olemas mingit ürgset loodust, kuhu inimene võiks tagasi kolida. Loodus näib olevat meie jaoks jagunenud kaheks. On tegelik loodus seal ja siis on inimese elukeskkond siin. Sellest tulebki meie luulu, et võime sinna, päris loodusesse tagasi kolida. Kuid me ei pea pöörduma tagasi loodusesse, pigem peaksime õppima elama loodusega, mille oleme loonud. Ehk meie igatsus looduse järele on nagu emigrandi igatsus kodumaa järele.

Tegeliku looduse ja mittelooduse eristamise asemel on mõttekam tõlgendada tõeliseks looduseks nii puutumatu mets kui viljapõllud, heinamaa, koduõu, prügimägi ja ka inimene ise. Ka surnud puu on elav puu. Kaminas põledes või aeglaselt mädanedes loob see uut elu. Sama on muu elavaga. Kui inimene sureb ja tema keha maapinnas laguneb, siis vabaneb ka sellest energia, mis toidab elavaid puid.

Me räägime maailma lõpust ja tehnoloogia arengust ja nii edasi. Kuid ehk jääksime kahe mõtteviisi, hävingu ja ökoloogilise lahenduse vahele. Kui tõdeks, et me lihtsalt askeldame väikeste inimestena oma loodud looduses. Maailmalõpu ennustamine on lihtne. Palju keerulisem on olukord siis, kui see ei saabugi ja meil on vaja õppida elama katastroofi järelmite tingimustes. Hea on uskuda, et varem oli kõik parem, kuid minevikku tagasipöördumist ei ole ja parem on leida viis elada praeguses maailmas.

Enamus maailma loomadest elab tänapäeval mitte vabas looduses, vaid on kasvatatud. Ainult kolm protsenti loomadest on täielikult metsikud, ülejäänutest asuvad 90 protsenti lihatootjate farmides. Me räägime loomade õigustest ja nende eest hoolitsemisest. Tegelikult loomad meie hoolitsust ei vaja. Nad saavad ka ilma meieta hakkama, kuid eeldusel, et inimesi liiga palju ei ole.

Seega on loomadegi jaoks probleem selles, et inimesi on liiga palju. Üks liik on oma reviiri teiste arvelt liialt kasvatanud. Mingil hetkel on loomulik, et tuleb ka mingi vastulöök. Loodus leiab tõenäoliselt mingi viisi inimhulga vähendamiseks ja planeet Maa ei kaota inimliigi kadumisega suurt midagi.

Küsimus sellest, kas inimene peaks looduses sekkuma või mitte on mõttetu. Me oleme juba niigi sekkunud. Tunnistagem seda ja kohanegem. Jäätmed on midagi, mis ei ole igavesed. Põllumajandusühiskonnas leiti kõigele uus kasutusviis. Jäätmed hakkasid tekkima industriaalühiskonnas. Kui need juba olemas on, siis tuleks näha neid maailma osana. Praeguseks on terveid linnaosi rajatud jäätmetest või jäätmetele. Meie lõhutud maailma ei saa minema visata, vaja on õppida seda kasutama.

Üks radikaalseid ettepanekuid on panna hinnalipik kõigele, mida kasutame tasuta, näiteks õhule. Keskkonna hävitamine tuleb muuta riigile ja üksikisikule kahjulikuks. Praegune ökoloogiline kollaps ei ole inimese ajaloos esimene kord, kus tuli tegevusmalli muuta. Varem võis kõik parem olla ka seetõttu, et halvemat ei suutnud inimene korda saata. Nüüd suudab ju enam.

Asjatundjate hinnangul on merepinna tõus esimene meid kõiki ähvardav kliimamuutuse tulemus. Järelikult on vaja õppida elama vee peal ja näiteid sellest juba on. Ökokriis on apokalüpsis. Kuid see ei pruugi maailma hävitada, vaid see võib meile öelda, milline maailm on ja kuidas selles elada.