Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse alusel tegutseb Eestis kaks kultuuriomavalitsust, mis muuhulgas korraldavad ka esinduskogu valimisi. Eestirootslaste valimised toimusid 2022. aastal, tänavu oktoobri alguses toimuvad eestisoomlaste valimised.

Seaduse kohaselt peavad valimiste õnnestumiseks oma hääleõigust kasutama vähemalt pooled valimisnimekirja kantud inimestest. Eelmisel korral jäi eestisoomlaste osalusprotsent alla nõutu, põhjuseks iga järgmise põlvkonna nõrgem seos oma etniliste juurtega, aga ka vananenud seadus. Kui osavõtt ei küüni ka tänavu nõutud protsendini, on eestisoomlaste kultuuriomavalitsuse tulevik ohus.

Mis on vähemusrahvuse kultuuriomavalitsus ja miks nii eestirootslased kui ka eestisoomlased on arvamusel, et 1925. aastast pärit ja 1993. aastal uuendatud seadus on ajale jalgu jäänud?

Kultuuriautonoomiad on laiemale üldsusele pea tundmatud. Seadus tagab, et teatud nõuete täitmisel on Eestis elaval vähemusrahvusel õigus moodustada kultuuriomavalitsus. Vähemusrahvustesse kuuluvad Eesti kodanikud, kes omavad "kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga", aga kes erinevad eestlastest "etniliselt, kultuuriliselt, usuliselt või keeleliselt". 

Samuti on oluline, et antud rühm soovib hoida oma rahvuslikke kultuuritavasid, religiooni või keelt, mille alusel selle ühine identiteet on moodustunud. Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsus on nagu mistahes omavalitsus, see on "vald ilma valla piirideta". Samal ajal ei ole see poliitiline üksus, see pole "riik riigis".

Praegustest integratsiooniraskustest hoolimata on vähemuspoliitikat Eestis varem laialt tunnustatud. Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduses on antud õigus moodustada kultuuriomavalitsus neljale ajaloolisele Eesti vähemusrahvusele: sakslased, venelased, rootslased ja juudid. Teistel vähemusrahvustel on õigus moodustada kultuuriomavalitsus, kui nende esindajaid on rahvusnimekirja registreerunud vähemalt 3000.

Eesti Vabariik on suhtunud vähemuste õigustesse soosivalt. Mikko Lagerspetz viitab Vikerkaares 2018. aastal ilmunud artiklis, et kultuuriautonoomia seaduse vastuvõtmine 1993. aastal toetas Eesti püüdeid astuda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu NATO ja Euroopa Liit. Lisaks tõdeb ta, et eestlastel on lihtne aru saada, mis tähendab olla vähemusrahvus, sest nad ise olid vähemuses nii Tsaari-Venemaal kui Nõukogude Liidus.

Kuigi vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse rakendusaktid on ikka veel vastu võtmata, lubas Eesti Vabariigi valitsus eestisoomlastel (2004) ja eestirootslastel (2007) moodustada oma vähemusrahvuste kultuuriautonoomia. Eestisoomlased suutsid koguda vähemusrahvuse nimekirja üle 3000 liikme ja valimised võisid toimuda. Eestirootslaste vähemusrahvuse nimekirjas on mõnisada liiget, aga kuna eestirootslased on nii-öelda vana vähemusrahvas Eestis, siis nendele ei kehti liikmete arvu alampiiri nõue.

Eestisoomlastel on tegelikult kaks eri kogukonda: ingerisoomlased ja Soomest viimase kolmekümne aasta jooksul Eestisse tulnud Soome kodanikud. Suur osa ingerisoomlastest kolis peale teist maailmasõda Eestisse, kuna Stalin ei lubanud neil Peterburi ümbruses olevale ajaloolisele asualale tagasi pöörduda. Statistikaameti andmetel elas Eestis 2011. aastal 369 ingerisoomlast ja 7 589 soomlast. Vähemalt osal ennast soomlaseks registreerinud inimestest on ilmselt ingerisoome taust ja Eesti kodakondsus.

Kui ühiskondlik olukord 1980. aastatel vabamaks muutus, olid just ingerisoomlased esimesed, kes hakkasid rajama kultuuriühinguid terves Nõukogude Liidus. Kiirkorras rajati kümme piirkondlikku ingerisoomlaste seltsi ja neid ühendav Eesti Ingerisoomlaste Liit, mis kõik on nüüdseks koondunud katusorganisatsiooni ehk Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsuse Sihtasutuse alla.

Eestis elavate nii-öelda soomesoomlaste arv on praegu juba tuhandetes, aga suuremal osal ei ole Eesti kodakondsust. Erinevalt Soomest ei luba Eesti topeltkodakondsust. Siiski on siin elavatel soomlastel, kellel sünnib Eestis laps, võimalik ka temale saada sünnijärgselt mõlemad kodakondsused. Nende arv on pikkamööda kasvamas.

Nii eestirootslaste kui ka eestisoomlaste kultuuriomavalitsused on esitanud mitu ettepanekut muuta praegu kehtivat kultuuriautonoomia seadust. Kodakondsuse omamise nõuet on poliitiliselt praegu võimatu tühistada, kuid on tehtud ettepanek, et ka nendel, kes teatud aja on alaliselt Eestis elanud, oleks võimalik ennast rahvusnimekirja registreerida.

Eestirootslaste puhul on tegemist inimestega, kes on oma tahte vastaselt pidanud okupatsiooni eest lahkuma. Mitmed Eesti kodanikest ingerisoomlased jällegi on kolinud viimastel aastatel Soome, kuigi suurel osal neist on säilinud tihe emotsionaalne side Eestiga ja soov osaleda rahvusvähemuse tegevuses. Eestisoomlased on teinud ka ettepaneku alandada 3000 inimese alammäära rahvusnimekirjas tuhande peale.

Seaduse järgi tuleb valimised korraldada iga kolme aasta tagant, mis koormab vähemusrahvuste aktiviste, mistõttu on tehtud ettepanek, et valimistsükkel oleks vähemalt neli aastat. Lisaks on valimiste korraldamine kulukas, kuna posti teel toimuvate valimiste jaoks on vaja palgata peakomitee, mis vastutab, et valimised toimuvad ausalt ja demokraatlikult. Rahvusnimekirja põhjal moodustatakse eraldi valimisnimekiri, milles olijatele saadetakse kõik vajalik hääletamise jaoks nende rahvastikuregistri järgsele aadressile, mis aga ei pruugi kattuda nende tegeliku elukoha aadressiga, nii et info ei jõua kohale.

Nii kultuuriomavalitsus kui ka valijad ise on korduvalt uurinud võimaluse kohta korraldada e-hääletamist, mis oleks igati normaalne kaasaegne lahendus, kuid hetkel kehtiv seadus ei võimalda isegi seda.

Mõlemad vähemusrahvused on seisukohal, et praegu seaduses olev 50-protsendiline valimistel osalemise nõue on liiga kõrge ja see võiks olla näiteks 33 protsenti. Künnise ületamine on läinud raskemaks, kuna valijaskond vananeb, samal ajal kui suur osa vähemusrahvuse noori ei ole veel valimisealiseks saanud või ei oska end vähemusrahvuse esindajana identifitseerida.

Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsus teeb tööd selle nimel, et hoida oma siinset kogukonda aktiivsena ning kasvatada järgmises põlvkonnas tunnet selle osaks olemisest. Valimiskünnise ületamine ongi praegu eestisoomlaste kultuuriautonoomia saatuse elutähtis küsimus, mille lahendamisele saab kaasa aidata iga valija, aga ka seadusloojate tahe seadust kaasajastada.