Kui uus valitsus pärast ametissesaamist otsustas venekeelsete hariduse eestikeelsele ülemineku kasuks, siis näis, et teema on laualt maas. Kuid see näis ainult nii.

Üks armastatud eurosaadik postitab regulaarselt teemakohaseid sõnavõtte ja Eesti venekeelses meedias ilmunud teemakohaseid artikleid. Viimases Vikerkaares ilmus artikkel, milles kõige muu seas tõstatati venekeelsete koolide eestindamise küsimus. Hiljuti ilmus Sirbis teatriarvustus, kus üks lugupeetud teatraal tõi Kesk-Aasia teatrist kirjutades teksti sisse ka sisse kriitika venekeelsete koolide reformimise suhtes.

Kindlasti on neid seisukohti veel, ent siin keset Kasahstani steppe rongi luksuskupee voodis kõhuli seda teksti kirjutades ei viitsi ma neid praegu otsida, seda enam, et siin stepis on ka väga vilets mobiilne internet.

Ühine on kõikidele sellistele seisukohtadele see, et kogu kurja juurena nähakse Eesti Vabariigi teatud erakondade ja poliitikute tegevust. Jah, Eesti Vabariigis on alates varastest üheksakümnendatest olnud poliitilisi jõude ja poliitikuid, kes on olnud venekeelsete koolide eestikeelsele õppele üleminekul väga kompromissitud. Ent tangot tantsitakse kahekesi.

Üks mu lemmiksaateid Eesti Vabariigi raadiomaastikul on Kuku Raadio "Kirillitsas Eesti". Kes ei tea seda saadet, siis soojalt soovitan kuulata. Seal räägitakse eestlastest kuulajatele Eesti venekeelses meedias kirjutatust ja venekeelset elanikkonda erutavatest teemadest. Saate juht Pavel Ivanov arutas kunagi saatekülalistega selle üle, kas Eesti venekeelsel kogukonnal on üldse liidreid. Ning jõudsid järeldusele, et tegelikult ei ole.

Isegi kui sellel väitel on tõepõhi all, siis on Eestis hulgaliselt venekeelse kooli eest võitlejaid, ehk siis venekeelse kooli aktiviste (edaspidi VKA). Huvitaval kombel on nad täiesti aktiivsed siiani, eksisteerivad isegi mingid MTÜ-d. Üks neist aktivistidest tuletab mulle oma eksistentsist regulaarselt meelde, saates mulle raskesti mõistetavad hüsteerilisi kirju. Hakkasingi vaatama, et kes meil siin Eestis kõik venekeelsete koolide eest võitlevad.

Kui nüüd vaadata medali teist külge, siis vene koolide eestikeelsele õppele üleminek ei olnud ainult radikaalsete eesti rahvuslaste teene vaid ka VKA-de tegevuse läbikukkumine. Olles oma elus palju kokku puutunud igasuguste aktivistidega olen ma veendumusel, et hea aktivist on oma teemavaldkonnas haritud ning teab samal ajal väga hästi, mille poolt või vastu ta võitleb.

VKA-de tegevuse ebaefektiivsus tuleneb ennekõike kahest asjast. Esiteks ei suudetud eesti- ega venekeelset üldsust veenda venekeelsete koolide säilitamise vajadusest ning teiseks on see seltskond omaenese teemavaldkonnas igakülgselt harimatu. Ning see viimane oligi VKA-de kollektiivse ämbrisse astumise põhjus. Lihtsalt kasutati infantiilseid argumente ja oldi ebapädevad oma ütlustes ning ei tunta rahvusvahelisi ega ka Eesti seadusi.

Üks VKA-de peamine lemmikväide venekeelsete koolide säilitamise vajadusest on siiamaani see, et kuna Eestis räägitakse vene keelt, siis peavad Eestis olema ka venekeelsed koolid. Tegemist on ääretult jabura väitega. Kusagil maailmas ei eksisteeri reeglit või seadust, mis sätestaks, et mingi keele rääkimine annab õiguse omakeelsele koolivõrgule. Näiteks on Saksamaal rääkijate arvult teine keel türgi keel, aga türgikeelseid koole Saksamaal ei ole.

Suur segadus on ka selles, kellest me räägime, kui räägime venekeelsete koolide õpilastest. Näiteks üks tuntud migratsiooniekspert armastab panna ühte patta nii eestivenelased kui ka araabia ja muudki päritolu migrandid Euroopas, väites, et tegemist on klassivõitluse baasil püsiva etnilise diskrimineerimisega.

Eesti venekeelset elanikkonda annab panna kolme kategooria alla: migrandid, diasporaa ja vähemusrahvus. Venemaa väidab, et venelased Eestis on diasporaa (kadunud Mart Nutt seletas seda sellega, et venelased ei saa ometi olla vähemusrahvus), VKA-d rõhuvad vähemusrahvuse/rahvusvähemuse kaardile ja on eestlastest poliitikuid, kes näevad Eesti venekeelses elanikkonnas migrante.

Kui vaadata nende kolme grupi kohta käivaid rahvusvahelisi norme, siis on nii, et reeglite järgi peaks kõigile olema tagatud võimalus tegeleda oma kultuuriga ja õppida oma keelt. Ent see ei tähenda omakeelset koolivõrku. Reaalses elus on vähemalt Euroopas välja kujunenud, et vaid vähemusrahvusel on omakeelsed koolid, teised piirduvad emakeeleõppega lisatundide või pühapäevakoolide tasandil.

Sellega seoses tõstatub jälle probleem, et kes või mis on vähemusrahvus. VKA-d armastavad rõhuda kahele dokumendile, mis nimetavad venelasi Eesti vähemusrahvuseks: manifest kõigile Eestimaa rahvastele ja vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus. Samal ajal jätavad nad tähelepanuta, et viimane defineerib rahvusvähemust kui eestlastest etnilise kuuluvuselt erinevat rahvust, kes omab "kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga".

Me kõik teame, et Eesti venekeelne elanikkond elab Eestis suuremalt jaolt kas esimest või teist põlvkonda. Kas need on kauaaegsed, kindlad ja kestvad sidemed Eestiga? Hea küsimus.

Näiteks USA-s kvalifitseeruksid VKA-d enamjaolt heal juhul teise põlvkonna migrantideks, aga mitte vähemusrahvuseks. Vähemusrahvus on omaette staatus, mis tegelikult ei sõltu rahvusrühma arvust.

Mul kukkus kunagi lõug vastu maad, kui üks VKA väitis, et türklased on Saksamaal vähemusrahvus. Saksamaal on küll olemas ametlikud vähemusrahvused koos sellest tulenevate omakeelsete koolidega, ent need pole türklased (ma jätan sellistele "ekspertidele" võimaluse oma teadmiste lüngad ise täiendada ega ütle, kes on Saksamaa vähemusrahvused.)

Venelased, keda on nimetatud okupatsioonieelsetes dokumentides ja seadustes, elasid Eestis tõesti pikalt ja neil oli ajalooline side Eestiga. Meil on nüüd aga tegemist staatuse poolest kahe erineva venelaste kogukonnaga. Irooniline on see, et Nõukogude perioodil Eestisse tulnud inimeste järeltulijad üritavad omastada okupatsioonieelse vene kogukonna staatust, samas kui Nõukogude võimu repressiivorganid – kus olid ka Nõukogude venelased – tegid kõik, et Eesti vene kogukonda hävitada.

VKA-d panevad võrdusmärgi venelase ja vene keele vahele. Kui veel keegi mäletab, siis üks VKA tegi mõned aastad tagasi ettepaneku kuulutada Eestis välja venekeelne kultuuriautonoomia. See avaldus tekitas omajagu furoori, ent ennekõike demonstreeris antud VKA seadusalast harimatust. Eestis pole seadust venekeelse kultuuriautonoomia kohta, on seadusega ettenähtud võimalus venelaste kultuuriautonoomiaks, autonoomia aluseks pole seega mitte keel vaid etnilisus.

Eesti venekeelne kogukond koosneb peaaegu paarisajast etnilisest rühmast, esindatud on enamik Nõukogude Liidu rahvaid kuni Siberi väikerahvasteni välja. Paistab, et VKA-de argumentatsioon põhineb loogikal anything goes (kõik sobib), mõtlemata sellele, kas argumendid on loogilised või seaduste teel rakendatavad. Selline juriidiline kirjaoskamatus on seda üllatavam, et VKA-de seas on ka euroametnikke, kes võiksid Euroopa Liidu rahade eest võtta omale pädevad juriidilised konsultandid, kui enda jõud suhteliselt lihtsalt mõistetavatest rahvusvahelistest ja Eesti seadustest üle ei käi.

Nii või teisiti, need aktivistid põrusid suuresti oma ebapädevuse tõttu. Neil võiks olla niipaljukestki vastutustunnet, et nad seda ka oma jüngritele tunnistavad. Olles aastaid oma järgijaid toitnud valede lubaduste ning argumentidega vedasid nad neid tegelikult brutaalselt alt.

See oli vist kohalike valimiste järgne raadiosaade, milles Pavel Ivanov väitis, et tegelikult kandidaadid, kelle programmis oli esikohal venekeelse kooli kaitse, said vähe hääli. Ivanov järeldas, et see tähendab seda, et Eesti venekeelsele kogukonnale pole venekeelsete koolide säilitamine enam prioriteediks. Pole põhjust Ivanovi pädevuses kahelda. See kõik tähendab aga, et meie VKA-d astusid veelgi sügavamale ämbrisse. Nad võitlesid võitlust, mis suurt kellelegi korda ei lähe, kuid süstisid oma jüngritesse arvamust, et tegemist on suure ja eksistentsiaalse võitlusega.