Tänavu veebruaris üllitas Venemaa väljaanne Argumentõ i Faktõ loo sellest, kuidas Siberis kasvatatakse banaane. Mullu lubanud nimelt üks Vene teadusuuringute keskuse juht, et Siberis algab eksperiment banaanide ja sidrunite kasvatamiseks.

Aastal 2019 kirjutas Ameerika väljaanne Grist, et unustage Marsi koloniseerimine, kui Maa peal läheb liiga soojaks, siis võime kõik kolida Venemaale. No palju õnne! Banaanipuud kasvatab ka üks entusiast Eestis, kuigi tema ütleb realistlikult, et huvi pärast ja vilju ta sellelt ei oota.

Eks kliima soojenemine tekitabki inimestes nii ärevusi kui ka ootusi. On ju Eestiski mõni poliitik öelnud, et noh, läheb soojemaks ja ongi hea. Olles Pariisis üle elanud tänavusuvised kuumalained ja vaadanud uudistest maastikutulekahjusid, ei oska ma väga optimistlik olla. Kuid võib-olla on Siberi mõõtmatud alad tõesti see uus Eldoraado, kuhu kliima soojenemine kullapalaviku sarnased arengud toob?

Jutt on eelkõige igikeltsa levipiirkonnast. Arktilisi alasid on Kanadas 4,2 miljonit ja Venemaal 4,3 miljonit ruutkilomeetrit. Venemaa puhul katvat need alad kokku kaks kolmandikku riigi pindalast. Seal paiknevad suured linnad, nagu Vorkuta, Norilsk ja Jakutsk ning samuti tuhandeid kilomeetreid raudteid, rääkimata torujuhtmete võrgustikust. Toodetakse neil aladel 75 protsenti vene naftast ja 80 protsenti gaasist.

Meenutame, et igikelts on pinnas, mis on pidevalt temperatuuril alla null kraadi. Ja kliimamuutustega see pinnas sulab. Käepärastel andmetel sulasid igikeltsa alad suvel Venemaal aastal 1996 keskmiselt 45 sentimeetri sügavusele, kuid aastal 2023 juba 70 sentimeetri sügavusele. Ühelt poolt näitab see, et õigus on optimistidel, saab ju need alad lähimail aastakümneil põllumajanduslikult kasutusele võtta.

Paraku asi nii lihtne ei ole. Alustame sellest, et kogu infrastruktuur ja ehitised on rajatud omal ajal külmunud pinnast arvestades. Praeguse seisuga olevat 40–80 protsenti ehitistest arktilistes linnades deformeerunud või kokku vajunud. Lisaks tuhanded kilomeetrid torujuhtmeid, mis samuti deformeeruvad või siis lihtsalt katkevad koos keskkonnakahjudega välja voolavast naftast.

George Washingtoni Ülikooli professori Dmitri Streletski hinnangul võib igikeltsa sulamisest tulenev kahju Venemaal ulatuda aastaks 2050 kuni 250 miljardi dollarini. Neid arvamusi on teisigi, kuigi summad erinevad.

Kuid mis seal ikka, ehitisi saab toestada või uued rajada, kui vajadus ja võimalus on. Ja kui põllumajandus hakkab õitsema, siis saab selleks ka vahendeid olema.

Kanada teadlased on mõni aasta tagasi välja pakkunud, et kliima soojenedes võib põllumajanduslikku maad maailmas lähema 50–100 aasta jooksul lisanduda kuni kolmandiku võrra. Vene teadlased on arvutanud, et üks lisakraad soojust võib anda Venemaa sisemajanduse koguproduktile lisa üks triljon rubla ja põhiosa tulevatki põllumajanduse ning metsanduse arvelt.

Sarnaseid arvutusi on Kanada arktiliste alade kohta teinud ka sealsed teadlased. Nemad pakuvad, et Kanada põhjapiirkonnad võivad tulevikus muutuda tõeliseks leivavilja salveks. Kuigi ajaraam on taas 50 kuni 100 aastat. Uuringute kohaselt oleks Kanadas enim lootust neljal viljal: nisul, kartulitel, maisil ja sojal, kuna need on piisavalt külmakindlad.

Vajadus on olemas, kuna kui arvestada, et sajandi keskpaigaks kasvaks planeedi elanikkond üheksa miljardini, oleks vaja toiduaineid umbes 70 protsenti enam kui praegu, et kõik ilusti prisked ja toidetud oleksid.

Kanadalased hoiatavad kohe ka selle arengu tumeda poole eest. Kui võtta ette võimalus, et kõik maailma arktilised alad muutuksid põllumaaks, tähendaks see pinnasest umbes 177 gigatonni kasvuhoonegaaside eraldumist. See on umbes sama palju, kui Ameerika Ühendriigid toodavad 120 aastaga. Ja globaalses vaates võib lisada, et kogu igikelts sisaldab umbes 1400 gigatonni süsinikdioksiidi. Rääkimata sellest, et suur osa vabanevatest gaasidest oleks metaan, mis on 80 korda kliimat soojendavam kui tavaline kasvuhoonegaas.

Ameeriklased on püüdnud Alaskal põllumajandust edendada, et sisseveetavate toiduainete vajadust vähendada. Seni suudab Alaska tagada umbes viis protsenti vajaminevatest toiduainetest ja kohalik elanikkond on mingil määral põllundusega tegelenud üle 200 aasta.

Eksperimente on tehtud, aga midagi läbimurdvat ei ole leitud. Üks uus meetod on tohutute päikesepaneelide paigaldamine otse külvipinna kohale. Need toodavad energiat ja annavad pinnasele varju, imiteerides maha raiutud metsa ja vältides igikeltsa kiiret sulamist.

Eks see sulamine on häda ka Vene arktilistel aladel. Kui mets maha võetakse või kui see metsatulekahjudes hävib, hakkab igikelts sulama. Ja tekkiv pinnas ei ole mitte põllumaa, vaid pigem soo, pealegi üsna väheviljaka mullaga ja ebaühtlane. Igikelts ei ole nimelt ühtlane kiht, selles on eri suurusega jääläätsed, mis sulades põhjustavad pinnases sügavate süvendite tekke. Sellisel pinnasel ei ole traktoriga suurt midagi teha, vajub sisse ja jääb lihtsalt kinni. Metsatulekahjude järel tekivad igikeltsa sulades puhuti tohutusuured kraatrid.

Kanadat ning Alaskat kõrvale jättes on Venemaa puhul veel üks probleem. Isegi kui tekiks põllumaad juurde, siis kes seda harima hakkaks?

Praegu inimesed pagevad sealtkandist ja elanikkond väheneb järjest. Umbes 20 000 küla on täielikult maha jäetud ja 36 000 külas on kohale jäänud vähem kui kümme elanikku. Varasemate plaanidega nägi riik küll ette igikeltsa alade monitooringusüsteemi loomise ja erinevate plaanide koostamise edasiseks tegevuseks, kuid rahaga on idanaabril praegu nagu on, mehed suunatakse sõtta ja igikeltsa probleem on prioriteetide seas järjest allapoole vajuv.

Samal ajal on kliima soojenemine toonud kaasa Venemaa senise viljaaida ehk stepialade kuivenemise põudade tõttu. Mõnes piirkonnas on kuni 70 protsenti senistest külvialadest kasutuks muutunud.

Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et kliimaoptimism Venemaa osas on pehmelt öeldes ennatlik, kuid Marsi asemel sinna kolijatele võib vaid öelda, et õnn kaasa.

Viited lugemishuvilistele

• Банановая империя. Вечная мерзлота тает, но в России заморозили работы по адаптации к этому явлению и верят в возможность выращивать бананы в Сибири. А зря — Новая газета Европа
• Открыть "врата в ад": Статьи экологии, 1, 03.02.2021
• Climate change to create farmland in the north, but at environmental costs - Advanced Science News
• Агроном Любошенко рассказала, как выращивает бананы в Сибири в феврале | АиФ Омск
• Fantasy Acres: Will Climate Change Actually Create More Northern Farmland? – resilience
• Forget colonizing Mars. We can all move to Russia when the world heats up. | Grist
• Permafrost grown: Investigating permafrost-agriculture interactions in Alaska