Maarja Vaino: uudsuse paine on eestlastele nagu kinnisidee

Foto: ERR/ Ken Mürk

Oleme endale pähe võtnud, et just eestlased peavad olema maailma üks innovaatilisemaid rahvaid. Teinekord võib see aga hoopis kilplase moodi välja kukkuda, nendib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

Eesti Televisioon näitab praegu suurepäraselt tehtud sarja "Unenägija", mis pakub sissevaate Taani ühe tuntuima kirjaniku Karen Blixeni kujunemisteele. 2022. aastal vändatud seriaal lummab nii oma teostuse kui ka sisukuse poolest. Ei ole muretsetud selle pärast, kas kujutatav kirjanik mõjub ikka piisavalt uudse või innovaatilisena, ei ole keeratud imelikke vinte peale tema loomingule ega isikule. Blixenit näidatakse kui Blixenit, sest sellepärast ta taanlastele nii oluline autor ongi. Ta on just nimelt Karen Blixen.

See pani mõtlema, kuidas meil klassikutega talitatakse. Iseenesest on hea, et meil on hakatud klassikat ja klassikuid ka filmikeeles taas tõlgendama. Aga ikkagi on puudu sellest kultuurilisest enesekindlusest, mida lausa õhkub "Unenägija" sarjast. Või mida võib tunnetada mõnes suurriigis, mis on nii loomupäraselt eneseküllane ega muretse selle üle, millisena teised teda näevad.

Meie muudkui muretseme. Kui võtamegi mõne klassiku ette, siis on kohe probleem, kuidas teda esitada "uudsena" (või vähemalt rahvusvahelisena).

Üleüldse on uudsuse paine eestlastele nagu kinnisidee. Oleme endale pähe võtnud, et just eestlased peavad olema maailma üks innovaatilisemaid rahvaid. Teinekord võib see aga hoopis kilplase moodi välja kukkuda. Küllap ka mõte ehitada akendeta maja ja tuua päike ruumi seestpoolt valgustama oli kilplaste meelest innovaatiline. Ega seda polnud ju varem tehtud!

Soov olla alati moodne ja uudne võib kaasa tuua ka hoopis naeruväärseks jäämise. Kardan, et midagi sellist on praegu toimumas rohepöördega, mille lipulaevaks Eestis tahetakse olla. Hiljuti küsis Mart Erik ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris: "Kas sellele on üldse mõeldud, mis saab meist siis, kui Euroopa Liidus rohepööre tervikuna ebaõnnestub?" Võib ju lõõpida, aga tegelikult on kilplaste raamat kurb ning traagiline.

Soovimatus tugineda oma kultuuripagasile ja -traditsioonile ja seda – ning ühtlasi iseennast – usaldada, väljendub muuhulgas ka meie heitlikus ja isegi mannetus keelepoliitikas. Aastakümnete jooksul ei ole Eestis riigikeele vajalikkus ja oskus muutunud iseenesestmõistetavuseks. On see on saamatus või tahtmatus? Küllap mõlemat, kuid viimastel aastatel on ka seda valdkonda tabanud maaniline uuendamise palavik.

Ühtäkki avastati, et kirjakeel ja kõnekeel ei olegi üks ja seesama. Tekkis seletamatu sund need ühte liita ning seda saavutusena esitada. Eks kilplasi leidub igas eluvaldkonnas, kuidas saaks keeleteaduski sellest puutumata jääda.

Kui aga pisut tasuta nõu anda, siis näiteks kuluka mõtte asemel küsida mõnelt mõttekojalt, kuidas eesti keele mainet mõõta, võiksid keeleametnikud ja -inspektorid lihtsalt käia ringi Tallinna linnas. Osta siit-sealt mõne kohvi, tellida Boldi, küsida ehituskaupluses või kingapoes mõnd kaupa. Saaks kiiresti ja odavalt selgeks, et eesti keele maine on päris kehvavõitu seisus, sest teenindajad tihtipeale lihtsalt ei räägi sinuga selles keeles.

Märkaks sedagi, et ka paljud eestlased ei austa oma emakeelt piisavalt, et selle kehtimist nõuda, vaid lähevad kiiresti ja alandlikult üle sellele keelele, millega keegi suvatseb neid kõnetada, olgu selleks siis vene, inglise või soome keel. Samuti võiksid innovaatilised ametnikud leida aega, et lugeda läbi intelligentsete inimeste sõnavõtud ja artiklid, mis kritiseerivad uljaid uuendusi seoses keeleveebi, kirjakeele normide, õigekeelsussõnaraamatu ja muu keelekorraldusega seoses.

Üleolevas suhtumises olnusse kui aegunusse, tagurlikku ja muutmist vajavasse võib peidus olla hoopis muutjate endi piiratus, mis meie ühiskonnale ja kultuurile teeb kokkuvõttes halba. Seda enam, et kuidagi ei toimi Eestis ka vastutuskultuur. Kui mingi asi on korralikult kihva keeratud, ei tea ühtäkki enam keegi, kes, kus ja millal seda tegi. Sündinud jama aga jääb mingil kujul ikka edasi elutsema.

Kui eesti keelega tahetaks teha midagi ootamatut ja uudset, siis tuleks ühendada pingutused ja nähtavalt kehtestada eesti keel riigikeelena avalikus ruumis, teeninduses ja hariduses. Tõsta esile normeeritud ja hoolitsetud kirjakeel kui kõrge kultuuriline saavutus. Järsult tõhustada eesti keele õpet mitte ainult teise emakeelega lastele, vaid ka eestlastele, kelle emakeeleoskus ei ole sugugi nii hea ning on võib-olla koguni halvenemas.

Kui Eestis oleks eesti keel kõigis elusfäärides esimene ja iseenesestmõistetav suhtluskeel, vaat selles oleks midagi tõeliselt uut ja ennenägematut. Kui sünniksid "Unenägija"-laadsed teleseriaalid eesti klassikutest ja kultuuriloost, vaat siis oleks sündinud midagi uuenduslikku. Kui kaubanduses oleks mardi- ja kadripäev suurem püha kui Halloween, oleks sündinud midagi päriselt erilist.

Seni vaatame Eesti Televisioonist sarja Karen Blixenist ja rõõmustame taanlastegi üle.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: