Inimmaailmas toimuvaid muutusi ei pea tingimata väärtustama, sest hinnang sõltub sageli hindaja elupikkusest ja -kogemusest. See ei tähenda, et muutustele ei võiks ega tuleks tähelepanu juhtida ja neid jäädvustada. See on kohustus ajaloo ning üldse kultuuri ja inimvaimu järjepidevuse ees.

Keeled arenevad ja meilgi on mõnda aega osutatud muutustele eestlase keelekasutuses. Seda enamasti seoses sõnavara ja õigekirja, aga ka näiteks inglise keele mõju kasvu, poolkeelsuse ehk pidžinistumise levikuga jms.

Juhiksin tähelepanu veel ühele nähtusele, mis järjest enam silma, õigemini kõrva hakkab. See on viis, kuidas räägitakse.

Vahel avalikus ruumis viibides ei saa kohe arugi, mis keelt räägitakse. Alles natukese aja pärast mõistad, et sõnad on ju eesti omad. Aga kõne kiirus, meloodia ja isegi kaasnev näomiimika on teistsugused kui siinmail varem tavaks, mistõttu jääb mulje, nagu räägiksid eesti keelt võõramaalased või masinad.

Meenub, kuidas esimest korda Ungaris viibides mulle tundus, et räägitakse eesti keelt. Kõnemeloodia oli tuttav, ainult aru ei saanud midagi. Praegu on ümberpöördult.

Inimeste keelekasutus ongi loomulikult erinev. Mõned rahvad kõnelevad oma emakeelt kiiremini kui teised. Maailma kiireimate kõnelejate seas on näiteks jaapanlased, aeglasemate seas vietnamlased. Sama käib kaasneva miimika ja teiste paralingvistiliste vahendite kohta. Iga inimese kõnemaneer on individuaalne nagu tema kõnnak ja rühtki. Aga praegu on jutt üldisemalt levivatest tendentsidest ühe ja sama rahva seas. Eesti keel on kuulunud n-ö aeglaste keelte hulka. Kuni viimase ajani.

Asi on põlvkondlik. Nooremad räägivad kiiremini ja intensiivsemalt, millest jääb mulje, et väga palju on hinge peal. Igaks juhuks meenutagem, mida lingvistid on mõõtnud: ükskõik kui kiiresti üks või teine rahvas räägib, ühes ajaühikus antakse kõikides keeltes ikka edasi enam-vähem ühepalju infot. Seoses sellega tuleb mulle sageli silme ette soomlane, kes räägib aeglaselt, aga n-ö mõttega.

Vastavat muljet süvendab uue kõnemaneeri üldine afekteeritus, sädistatakse või sidistatakse peenutsevalt mokaotsast või kurgust trillerdavalt (hääldusalus on nihkunud kõrgemale ja tahapoole). Sellest aimub rahuolematust maailmaga, solvunud eksalteeritust, aga ka söakust, et just kõneleja on kutsutud asju korda seadma.

Võimalik, et nii, nagu nüüdisinimene kujutleb kogu aeg, et ta on mingis rollis (ja tihti ongi), nii ta ka ei räägi loomulikult, vaid nii, nagu ta arvab selles rollis sobiva olevat jne.

Sellist kõnet kuulates tekib mul ikka seos nukuteatri etendustega, kus mõni näitleja teeb sirmi taga häält, pannes kõnelema näiteks kivi, prääniku, pilve või midagi veel absurdsemat. Seda porgandihäält kuuleb praegu oi kui palju, ka raadiost.

Nagu öeldud, on tegemist generatsioonipõhise nähtusega, kuigi siirded leidub ka vanemates põlvkondades. See puudutab eeskätt y-põlvkonda (millennials). Kuigi selleski generatsioonis leidub neid, kes räägivad nii nagu varem, võib näiteks ühistranspordis ka kinnisilmi öelda, mis seltskond su läheduses jutleb.

See on ilmselgelt maailma avanemise ja vastavate mõjude tagajärg. Välismaal elamine või rändamine on uus normaalsus, aga mõju avaldab kogu uus meediamaailm. Muide, sealt kostva inglise keele saatus on omaette teema, kuna ilusat inglise keelt kuuleb järjest harvemini, sest isegi BBC diktorite kaadris peab olema "mitmekesisus ja representatiivsus".

Automaatselt tekivad küsimused nagu mõnegi teise asja puhul: kui palju oli eesti keele säilimine oma traditsioonilisel kujul tingitud meie üldisest "külmkapis" olekust ja maailmatuultest isoleeritusest ning kas praegused muutused oleksid teistsuguse ajaloo korral toimunud palju varem.

Kõnemaneeri teisenemisel on kindlasti veel põhjusi, näiteks noorte loomulik soov eelmisest põlvkonnast eristuda. Nagu öeldud, on eestlane alati rääkinud aeglaselt ja vähe suud liigutanud, kuid ikkagi kiiremini ja energilisemalt kui soomlane, mistõttu kahtlustan, et see on olnud üks põhjus, miks soomlased kahe maailmasõja vahel pidasid eestlasi endast euroopalikumaks.

Võib-olla tunnevad uued põlvkonnad selle pärast piinlikkust, tahavad olla maailmakodanikud ja maarahva taagast vabaneda ("Teie, vanad rahvusmeelsed, kerige oma talupojamõminaga puu taha")? Vahel tundub see lausa provokatiivne – et mõni vanem pedagoog saaks neid noomida: "Laps, kas sa korralikult rääkida ei oska?".

Tõenäoliselt on siia kaasatud laiemad asjaolud. Nüüdismaailma süvenev virtuaalsus on teisendanud kogu isiku suhet oma ümbrusega, millega kaasnevad kognitiivsed muutused mõjutavad inimese kõnefunktsiooni.

Millenniumilapsed on suureks kasvanud ja taastoodavad ennast. Juba seisavad y-generatsiooni esindajad ise klassi ees või puldis, toimetavad meedias. Seda uut rääkimist kõlab kõikjalt ja see levib. Seda ei kasuta üksnes beibed, vaid ka formaalselt haritud inimesed. Nii nagu varem rääkis vihmauss nukuteatris, nii räägib nüüd dotsent kõrgkoolis.

Kas midagi saab ette võtta? See on ilmselt võimatu. Need asjad ei allu riiklikule kontrollile. Meil on küll Emakeele Seltsi keeletoimkond ja Eesti Keele Instituut annab keelenõu, aga ei ole vist mingit organit, kes jälgiks, kuidas räägitakse. Ainus võimalus on see, et kui keegi räägib teie meelest ilusat eesti keelt, tehke talle kompliment või suruge kätt.