Kujutage vaimusilmas ette olukorda, mil ühtäkki endiste talude, pärandniitude, metsade, soode ja rabade asemel on totaalne tühjus. Kogu pinnas on dünamiidiga purustatud, mitmekümne meetri paksuselt pahupidi pööratud ja kümne meetri kõrgustesse kuhjadesse aetud. Ei ole linnupesi, rohekoridore ega kuivenduskraave, metsast rääkimata. Ökosüsteemid on hävitatud. Kõik, kel tiivad küljes ja jalad all, on põgenenud. Samblad, seened, taimed, putukad ja puud olenemata kaitsekategooriast, on maetud sügavusse.

Midagi sellist on kirjeldatud ilmselt Esimeses Moosese raamatus: "Ja maa oli tühi ja paljas, ja pimedus oli sügavuse peal…"¹ See tsitaat Piiblist räägib maailma loomisest, ehkki situatsiooni kirjeldus eelpool sobiks hoopis maailmalõpu ehk apokalüpsisega.

Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor, kliimaministeeriumi teadusnõunik Aveliina Helm on oma maailmalõpu ettekuulutuse avaldanud juba 2018. aastal Sirbis ilmunud loos "Sissejuhatus maailma päästmisse"²:

"Halbu teateid tuleb uksest ja aknast: metsade tulevik on tume, niidud on kadunud, putukad surevad välja, linnud ka, korallrahud on pleekinud, Golfi hoovus aeglustub, kliima muutub arvatust kiiremini ja homme on kõik veel hullem. Nähtusest doom and gloom ehk hävingust ja hukust teavitamine on keskkonnateemade puhul paratamatu, asjalood on inimkonna keskkonnakasutuse hüppelisele suurenemise tõttu viimase poolsajandi jooksul tõesti enneolematult palju muutunud."

Muuseas, analoogne olukord on olnud tegelikult leitav ka meil siinsamas Eestimaal ja seda koguni 1916. aastast alates, mil alustati põlevkivi lahtise kaevandamisega Kohtlas ja Ubjal. Seda "kaost" korraldavad veel praegugi kaheksa sammuvat ekskavaatorit, mis meenutavad "Tähesõdade" ("Star Wars") filmidest tuttavat neljajalgset (tööstus)impeeriumi koletist AT-AT Walker.

Kumb see siis tegelikult on? Lõpp või algus?

Vaatame koos…

Inspireerituna Helmist võtsin mõni aeg tagasi pärast Kohtla-Nõmmel asuva Eesti Kaevandusmuuseumi külastamist ette väikese sõidu mööda Nõmme teed Maidla suunas Aidu Sipelgamäele. See pisut üle kolmekümne meetri kõrgune mägi kuhjati kunagi kokku selleks, et oleks lihtsam parandada sammuva ekskavaatori noolt (vt ka "Aidu põlevkivikarjääri looduse taastamise lugu piltides", Metsasäuts).

Natuke rohkem kui pool sajandit peale karjääride ammendumist ja sulgemist avaneb Sipelgamäe tipust silmale vaid üks nähtav inimtegevuse jälg, see on väsimatute vendade Sõnajalgade 185 meetri kõrgune tuulik. Ei mingit doomi ega gloomi, kõikjal paistavad vaid kenad metsad. Jaa, metsaalune on küll veel pisut liigivaene, sest siin on ju läbi elatud kohaliku tähtsusega apokalüpsis. Aga see paraneb iga aastaga ning loomisel on "uus maa ja taevaski" kui parafraseerida Johannese ilmutuseraamatut.³

Maaülikooli metsakorralduse osakonna poolt rajati 2011. aastal Aidu karjääri aladel 60 proovitükki, kus kasvas tol hetkel kokku sada taimeliiki⁴. Kordusmõõtmine tehti 2016. aastal, mille tulemusel leiti seal kasvamas juba 149 taimeliiki, mille hulgas 15 puuliiki ja 67 samblaliiki. Kui 2011. aastal leiti kaks teise kaitsekategooriasse kuuluvat, kolm kolmandasse kaitsekategooriasse kuuluvat käpaliste sugukonda kuuluvat orhideed, siis viie järgmise aasta jooksul oli neid juurde tulnud veel kaheksa liiki.

Liigirikkaim proovitükk asus 31-aastases männipuistus, kust leiti kolm puuliiki, 48 soontaimeliiki, mille hulgas oli neli orhideed – laialehine neiuvaip, soovalk, hall käpp ja kahelehine käokeel – ning 17 sammalt.⁵

Kogu see liigirikkus on tekkinud "põrgulikult" laastatud tühjale kohale ei tea kust, hoolimata sellest, et tühermaale rajati vaid monokultuurne männi puupõld.

Et mitte jääda erapoolikuks, toon väljavõtte ka Eestimaa Looduse Fondi tellitud ja Eesti Loodusuurijate Seltsi poolt koordineeritud kokkuvõtliku materjali (2017) põlevkivi kaevandamise ja eluslooduse suhetest.⁶ Selleski konstateeritakse, et "taimestunud karjääripuistangute silmapaistvaks eripäraks (on) kaitsealuste käpaliste ohtrus. Ehkki nad ei kasva siin iseloomulikes looduslikes kohtades, on endised põlevkivikarjäärid spontaanselt kujunenud nende genofondi säilitusaladeks".

Samast allikast loeme, et karjääripuistangute kaitsealustest linnuliikidest on eriline tähtsus väikepistrikul (Falco columbarius), kelle asurkonnast pesitseb siin üle kümne protsendi. Saame teada, et pideva ja püsiva mullakihita puistangutel puuduvad pisinärilised ja seetõttu ei leidu paikkonnas ka hiiretoidulisi röövlinde ning vaba niši ongi hõivanud väikelindudest toituv esimese kategooria pistrikuliik.

On päris kindel, et nüüdseks, kuus aastat peale uuringu tegemist, on sinna ilmunud ka pisinärilised. Igatahes kährikkoera, kelle põhitoiduks nad on, jälgi oli näha mitmel pool lompide põhja settinud porikihil.

Viimaste aastate uuringuid ma samade kohtade kirjeldamiseks ei leidnud, kuid võib olla päris kindel, et mida aeg edasi, seda rohkem elurikkust saab siin olema. Seda tõestab ka minu enda empiiriline vaatlus. Piisas mul vaid mõnikümmend meetrit metsa minna, kui kohtasin seal justkui Johannese ilmutuse kinnituseks juudakõrva ehk lehterüdikut (Tremiscus helvelloides), mis teatavasti on Eesti punase raamatu haruldaste liikide nimekirjas olev seen.

Sada aastat kaevandamise ajalugu on pikk aeg. Päris alguses kaevandati põlevkivi kirkade ja labidatega. Aegade jooksul oli kuumaastikku meenutav kaevandusala viidud nii-öelda kriitilise piirini ja sellega tuli midagi ette võtta. 1959. aastal tasandati Kohtla kaevanduses esimesed 4,58 hektarit maad, millele Tudu metsamajandi Kohtla metskonna poolt ka erinevaid puuliike istutati⁷.

2009. aasta lõpuks oli põlevkivi karjääriviisilisel kaevandamisel rikutud ja seejärel tasandatud maid metsastatud 10 965 hektarit⁸. Praeguseks on Eesti Energia andmetel ammendatud lahtistel põlevkivikarjääridel metsastatud maid ligikaudu 13 000 ha ehk 130 ruutkilomeetrit.

Kas see on teie meelest lõpp või algus?

Toetudes oma 70 eluaasta jooksul pea iga päev looduses tegutsedes saadud kogemusele julgen kinnitada, et Eestimaal looduse kokku kukkumist kusagilt otsast oodata pole. See lihtsalt pole võimalik. Lõunapoolse kõrbekliimani Egiptuses on meil vähemalt 3000 kilomeetrit liikuda, ka uut jääaega pole lähiajal ilmselt oodata. Meie kliima võib tõenäoliselt muutuda heitlikumaks, aeg-ajalt märjemaks või kuivemaks, tuult vast rohkem, aga elukõlbmatuks meie maa nüüd küll ei saa.

Kaasajal varitsevad meid ja Eesti riiki hoopis tõsisemad ohud, need on idast vastu vahtiv Mordori karu ja lõunast peale pressivad majandus- ja kliimapõgenike hordid. Samal ajal suunatakse meie majandust läänest looduse "päästmise" nimel hoopiski taandarengu teele. Kas sellele on üldse mõeldud, mis saab meist siis, kui Euroopa Liidus rohepööre tervikuna ebaõnnestub?

Usun, et loodus tuleb endaga toime. Nii nagu ta on toime tulnud miljardeid aastaid. Aga et ka meie tulevastel inimpõlvedel elu Eestimaal võimalik oleks, vajame tugevat majandust, ettemõtlevat ja strateegilist poliitilist juhtimist, mis ei juhinduks õhinapõhisest populismist.