Kadunukese tuhast pressitakse mälestusteemant või isegi vinüülplaat. Mõni saadab pereliikme taevasse ilutulestiku raketiga ja osa külmutavad tulevikuks. Kui need on näited laiast maailmast, siis Eestis kasvatab innovaatiline matuseettevõte lahkunu tuhast puu.

"30 aastat tagasi, kui me alustasime, siis olid matused väga surmtõsine asi, aga tänapäeval on natuke nagu kergemaks muutunud. Me oleme tõesti hakanud piire murdma," ütles Tallinna krematooriumi juht Heigo Rohtla.

Matusekombeid uurinud folkloristi Marju Kõivupuu kinnitusel on kadunukese põletamine küll iidne traditsioon, aga Eestis on valdavaks muldasängitamine ehk kirstumatus, seda enam, et nõukogude okupatsiooni ajal tuhastamist sisuliselt ei toimunud.

Suurim muutus matusekultuuris toimus 30 aastat tagasi, kui Pärnamäe kalmistu juures avas uksed Tallinna krematoorium. Kui esialgu tundus mõte lähedase surnukeha gaasiahju ajamisest paljudele võõras, siis täna tuhastatakse peaaegu sama palju kui maetakse kirstus. Tuhastamine avas täiesti uued võimalused, sest kui kirstumatuse puhul sängitatakse lähedane ühele ligemale 400 Eesti kalmistust, siis tuha puhul on piiriks ainult fantaasia.

"On inimesi, kes hoiavad oma kadunukest kodus riiulil, kes kaminasimsi peal. Urni või säilmeid saab matta ka igale poole mujale. Väga palju maetakse oma koduaeda, oma talumaadele," ütles Tallinna matusebüroo juhataja Toomas Daum.

"Täna me sängitame võib-olla vanaema sirelipõõsa alla, aga kas me kunagi näiteks tahame osta krunti, kuhu on maetud eelmise omaniku vanaema, vanaisa ja veel keegi ja nii nagu paljude perekalmistute puhul, mis on kunagi rajatud," märkis Kõivupuu.

Tuhka puistatakse loodusesse kõrgete mägede tipust ja sildadelt, aga otse loomulikult hajub palju ka vette, kus viimse peatuspaiga leidnud ka mitmed tuntud inimesed. Näiteks Tallink saab iga kuu sooviavaldusi kellegi tuhk üle reisilaeva parda kallata ja nad annavad inimestele selle võimaluse.

Et merematus on muutunud populaarsemaks, soetas Tarko Tuisu juhitud matusebüroo selleks koguni oma purjeka.

"Seal kas on kõnelemine, väikene mingisuguses vormis koosviibimine ja siis on tuha puistamine. Tallinna lahel merre, mis ei ole keelatud," ütles ta.

Eestis ei korraldata leinatalitustel tantsunumbreid, nagu Youtube'is laineid löönud Ghana matusekorraldajad, küll aga tullakse ka meil üha enam rutiinist välja – valitakse näiteks värvilisem kirst või erilisem muusika.

"Muusika, mida matusel kasutatakse, oli algselt rusuv ja klassikaline muusika, tänasel päeval on see läinud täiesti kergemuusika klassikaks. Ütleme sellised lood nagu "Sailing", "My way", "Love me tender", rääkimata meie Valgrest," ütles Daum.

Üks selge trend on viimasel ajal keskkonnasõbralikkus. Eestis pole veel kastiratta tüüpi kirsturattaid nagu jalgrattausku riikides, küll leidub elektrimootoriga kirstuautosid. Üha rohkem mõeldakse, kuidas ökoloogiline jalajälg oleks väike ka teispoolsuses.

Üks uuendusmeelsemaid ideid, mida Eestis lahkunuga tuhaga teha saab, on Rapla külje all, kuhu rajatakse kalmistu kõrvale erakätes mälestusparki.

Kuigi mälestusparki on istutatud alles esimesed kümmekond istikut, siis ei panda lihtsalt suvalisi puid, vaid see see on edasiarendus Tarko Tuisu poolt turule toodud uuendusest – puumatusest.

Tuisu sõnul valib umbes 500 eurot maksva puumatuse aastas juba sadakond nende klienti. Lähedase põrmuga mälestuspuu võib mulda panna põhimõttelisel ükskõik, kus või siis matusebüroo rajatavasse parki Raplamaal.

Nii nagu kogu muu elu, kolib üha enam internetti ka matuseäri – paljud tellivad kõik vajaliku  ärasaatmiseks läbi matusebüroode e-poe ja kohale minnakse vaid ärasaatmise päeval ning leinamine ei toimu ainult enam kalmu ääres, vaid ka lahkunu sotsiaalmeediakontol.

"Pakutakse juba digitaalsete teisikute loomise teenust. Sa lähed arvutisse ja sa võid lahkunuga vestelda, sest tema digitaalne jalajälg on nii suur, et sa saad tema kujutise tekitada ja selle põhjal umbes luua talle ka vastava iseloomu," lausus Kõivupuu.