Koalitsioonilepingu vaimse tervise peatüki sõnastuse kallal võib muidugi norida, heita ette kantseliiti, mistõttu valdkonnavälistele inimestele võivad need pelgalt sõnad tunduda. Olen minagi püüdnud enda jaoks "tõlkida" ja küsijatele selgitada, mida koalitsoonilepe meile siis õigupoolest lubab.

Tundub, et koalitsioonileppes on kaetud lai spekter tegevusi enesehoole toetamisest ja valdkondade ülesest ennetusest kuni parema teenuste kättesaadavuseni. Näiteks lubatakse laialdast vaimse tervise esmaabi väljaõpet haridus- ja noorsootöötajatele. See on väga tervitatav, sest just nende spetsialistide vaateväljas veedavad lapsed ja noored suure osa oma päevast.

Kui kehalise tervise rikete korral esmaabi osutamise oskuse vajalikkus tundub kõigile üsna arusaadav, siis vaimse tervise esmaabi puhul seda siiani veel nii iseenesestmõistetavalt ei ole võetud.

Järgmisena lubab koalitsioonilepe "kohest abi võimaldavaid tõenduspõhiseid psühhosotsiaalseid lähi- ja digitaalseid sekkumisi". Selle punkti sisust võib tavalugejal olla juba keerulisem aru saada. Ilmselt on siin mõeldud VIPS-ide ehk vähe intensiivsete psühhosotsiaalsete sekkumiste kättesaadavust.

Inimese probleemile vastavalt vajalik kõige väiksema intensiivsusega sekkumine peab olema kättesaadav võimalikult kohe ja geograafiliselt lähedal või siis digitehnoloogiate vahendusel. Kõigil ei ole vaja kiiresti ja vahel ei ole üldse vaja pääseda psühhiaatri vastuvõtule, kui tegemist pole tõsise psüühikahäire, vaid igapäevaelu stressireaktsiooni või suhteprobleemiga.

Samal ajal on koalitsioonileppes nimetatud ka vajadust pikaajalise plaani järele kõrgema etapi vaimse tervise teenuste osutamisel. See sisaldab muuhulgas ravikodude ja päevaravi võimalusi inimestele, kes vaimse tervise häirest taastumise teekonnal vajavad intensiivsemat ja pikaajalisemat tuge.

Inimarengu aruandes on korduvalt rõhutatud, et ühiskonna jaoks on vaimse tervise probleeme ravida odavam kui mitte midagi teha ning ennetada on omakorda oluliselt odavam kui ravida. Ennetusele on koalitsioonileppe vaimse tervise peatükis spetsiifiliselt tähelepanu pööratud vähemalt kahes punktis.

Esmalt lubatakse valdkondade üleseid lahendusi laste ja noorte vaimse tervise parandamiseks, seejuures eraldi on ära nimetatud koolipsühholoogi teenuse kättesaadavust. Loodaks väga, et koolipsühholoogide rolliks kujuneb ajapikku tulekahjude kustutamise asemel ennetustöö koordineerimine. Lubatakse jätkata ka vaimse tervise häireid ja riskikäitumist ennetavate programmide toetamist.

Tunnustada tahaks, et oluliseks on peetud toimiva seiresüsteemi kujundamist vaimse tervise toetamiseks suunatud tegevuste tulemuslikkuse väljaselgitamisel. Ehk teisisõnu, kõiki neid nõustamisi, teenuseid, sekkumisi, programme on tore ja vajalik rakendada küll, aga kui me regulaarselt ei tegele seirega ega hinda andmete põhjal, kas nende tagajärjel ka midagi muutus, võime rahalist ressurssi suunata tegevustesse, millel ei pruugigi soovitud mõju olla.

Nõnda, kiidusõnad vaimse tervise valdkonna hea kaetuse kohta öeldud, tahaks pöörata pilgu koalitsioonileppe vaimse tervise peatükist välja ning vaadata, kas ka muudes valdkondades on arvesse võetud inimeste vaimset heaolu, sest nagu ütleb inimarengu aruande üks põhisõnumitest: suur osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiuvaldkonda.

Vaimset tervist üle elukaare vormivad eelkõige igapäevane elukeskkond ja inimese enda eluviisivalikud. Üht-teist on koalitsioonileppes olemas. On käsitletud elukeskkonda linnas ja maal (kvaliteetne ruum, avaliku ruumi ligipääsetav kõigile), liikumist soodustavat koolipäeva lastele, rõhutatud elurikkuse ja kodumaise mahetoidu tähtsust.

Silma hakkab loomulikult, et palju räägitakse kriisidest ning kõik kriise puudutav on ka vaimset tervist ja heaolu puudutav. Ebakindlal globaalsete kriiside ajastul on ühiskonna toimimiseks üha enam vaja toetada inimeste säilenõtkust ning ise- ja koostoimimise võimet.

Kas oli ka midagi, millest koalitsioonilepet lugedes vaimset tervist ja heaolu silmas pidades puudust tundsin? Ikka oli. Nimetaksin siin kolme hariduse ja kultuuriga seonduvat.

Esiteks, haridusega seonduvalt ei ole mainitud seda kõige peamist, et haridusasutus peab olema laste ja noorte vaimset heaolu loov ning eluoskusi ja enesehoolt õpetav turvaline paik. Teiseks, puudu on kokkulepe huvihariduse ja huvitegevuste osas, mis on oma parim ennetus üldse, võimaldades kogeda nii tähendusrikkaid tegevusi kui ka tähendusrikkaid suhteid. Kolmandaks oleks võinud käsitleda raamatukogude saatust maapiirkondades ning lubada investeerida raamatukogude funktsiooni kaasajastamisse kogukonna tõmbekeskusena.

Kuivõrd vaimne tervis ei ole eesmärk omaette, vaid iga inimese ja kogu ühiskonna igapäevaelu ressurss, soovitaks riigijuhtidele, et kõigi koalitsioonileppe täitmiseks vastuvõetavate otsuste puhul kaalutaks muuhulgas hoolikalt läbi ka see, kas see mõjub inimeste vaimsele heaolule toetavalt või pärssivalt.