Süsteemis on suur auk. Eestis on vaimse tervise hool suunatud haiguste tuvastamisele ja ravimisele, mitte probleemi ennetamisele.

Nii riikliku teraapiafondi kui ka tööandja tervisekindlustuse kaudu hüvitatakse ainult sellised konsultatsioonid, mida teeb kas kliiniline psühholoog või psühhiaater. Kliiniline psühholoog ja psühhiaater selgitavad välja, kas inimesel on juba psüühikahäire kujunenud ja vajadusel alustatakse ravi. Erinevus psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi vahel seisneb ennekõike väljaõppes.

Kuigi kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid on hädavajalikud, nõuab terviklik lähenemine juhendajate, terapeutide ja laiema valiku spetsialistide kaasamist.

Meist igaühel tuleb ette keerulisi hetki, mis on tihtipeale tingitud suurematest elumuutustest: suhte purunemine, lähedase kaotus, elukoha muutus, töö vahetamine jne. Vaja oleks kedagi, kellega mõtestatult ja avatud kaartidega rääkida. Selleks võib olla kogemusnõustaja või vaimse tervise õde, nii leinanõustaja kui ka paariterapeut või superviisor. Oluline on, et spetsialist oleks usaldusväärse väljaõppega.

On neid, kel on läinud vaimse tervise abi leidmisega õnneks. Nad on oma vaimse tervise muret perearstile kurtnud ja perearst on neid ka kuulda võtnud. Neil on võib-olla šanss saada paar korda riiklikult hüvitatud psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule.

Haigekassa eelarvest kulub psühhiaatriliste haiguste raviks vaid kuus protsenti. Tihtipeale tuleb sümboolne omaosalus ka patsiendil endal juurde tasuda. Ka siis on järjekorrad väga pikad, oodata tuleb paar kuud kuni aasta. Kui ei jaksa, siis maksa.

Siis on need, kellel vedas tööandjaga. Hea ja edukas ettevõte pakub täna nii spordikompensatsiooni kui ka tervisekindlustust, sest ta teab, et hea enesetundega töötajate töö tootlikkus on 31 protsenti kõrgem, nad müüvad 37 protsenti rohkem ja on kolm korda loovamad. Just vaimse tervisega seotud põhjustel töölt puudumise kulu on suurem kui kõigi muud liiki haiguste puhul kokku. Samal ajal on leitud, et iga töökohal vaimsesse tervisesse investeeritud euro toob tagasi vähemalt neli eurot.

Tegelikkuses vajab muredega inimene kaks kuni neli konsultatsiooni kuus ja ennetamiseks oleks tarvis vähemalt iga kuu tagant spetsialistiga rääkida. Muidugi on ka kolm korda parem kui mitte midagi. See ei ole aga selgelt piisav. Vaimse tervise hoiu puhul on märksõnad järjepidevus ja usaldus ning kumbki ei saa tekkida paarist kohtumisest aastas.

Mõned riigid nagu Ameerika, Inglismaa ja ka naaberriik Rootsi näitavad eeskuju tugevate süsteemidega, kus rõhutakse ennetusele ja lähenetakse vaimsele tervisele terviklikumalt. Eestis oleme aga selles osas täna selgelt veel väga jäigad. On tagumine aeg üle vaadata, kas meie tervisesüsteem vastab inimeste tegelikele vajadustele. Miks me ei tegele ennetusega, vaid laseme muredel kuhjuda ning ravime hiljem juba välja kujunenud haigusi?

Inimene on tervik. Selleks, et saaksime kasutada enda võimeid täies ulatuses, nii tööl kui ka eraelus, peame olema füüsilises ja vaimses tasakaalus. Samal ajal muutub elu aina keerulisemaks ja kiiremaks ning nõudmised aina kõrgemaks. Tugi ei tule järele ning tekib krooniline heaolu defitsiit.

Muutuseks on vaja, et inimesed teaksid oma õigusi ja vajadusi. Kui inimesed saavad enda vajadustest ja võimalustest teadlikumaks, liiguvad kaasa nii ettevõtted kui ka riik. Kui me keskenduks ennetusele, mitte vaid probleemide ravimisele, siis võidavad sellest kõik.

Esmalt tuleb lõpetada diskrimineerimine ja veel julgemalt vaimsesse tervisesse investeerida. Tervemad inimesed on õnnelikumad ning töökamad ja tekitavad riigile vähem kulusid.