Et jõuda Azovi positsioonidele, tuleb välja sõita enne valget. Päikesetõusuga muutub see mets täielikuks põrguks. Aga erinevalt meist neid poisse see põrgu ei häiri.

"Ma tulin Mariupolit vabastama," rääkis Azovi brigaadi võitleja Sirõk. "Mariupol oli juba sisse piiratud ning hakati koondama jõude selle vabastamiseks. Ma ei kaalunud seda otsust kaua. Panin lihtsalt asjad kokku ja viimasel hetkel ütlesin vanematele, et ma lähen sinna," ütles ta, lisades, et varem oli ta käinud vaid ajateenistuses.

Mariupol jäi piiramisrõngasse kohe sõja alguses. Mõndadel Sirõki relvavendadel oli tol ajal veelgi vähem sõjakogemust kui temal.

"Sõda pole mind kunagi paelunud, ma polnud sõjaga kokku puutunud. Ma ei kujutanud ette, mis asi see sõda on. Lugesin kõiki neid uudiseid ja see häiris mind emotsionaalselt väga. Ühesõnaga, ma ei saanud koju istuma jääda. Pakkisin asjad ja läksin. See oli raske, mul ei olnud ju mitte mingit kogemust. Otsustasin, et on vaja oma riiki aidata ning panin end kirja," ütles Samed.

Mullu kevadel ootas kogu Ukraina uudiseid sissepiiratud Mariupolist ja lootis, et linna kaitsjatele tullakse lõpuks appi.

"Kuulutuses oli kirjas "arvestage kõikide riskidega". Ma sain kohe aru, et see saab olema põnev. Ma arvan, et meid kõiki just see motiveeriski – et me pääseme lõpuks sinna, kuhu juba kuu aega tagasi tahtsime sattuda," ütles Azovi võitleja Haida.

Sõdur kutsungiga Kobras on siin kõige kogenum võitleja. "Kui algas täiemahuline sõda, teenisin ma veel teises väeosas. Kui hakati värbama võitlejaid Mariupoli vabastamiseks, siis me koos oma relvavennaga ei mõelnud kaua ja palusime end üle viia Azovi üksusesse. Olime valmis linna vabastamiseks ja selle puhastamiseks okupantidest."

Vastavat käsku need poisid aga ei saanud. Mullu mais, pärast kolmekuulist piiramist, sattusid need Azovi võitlejad, kes veel ellu olid jäänud, venelaste kätte vangi.

"Ma teadsin, et venelasi ei saa usaldada. Mõistsin, et kui satun vangi, siis vähemalt 20 aastaks. See oli nagu samm kuristikku. Ma ei teadnud, kuidas see lõppeb," ütles Koka kutsungi all tuntav võitleja. Oma kogemuse kohta vanglas ütles ta, et ei soovitaks seda kellelegi.

Kokal on isegi suhteliselt vedanud, mõni kuu hiljem vahetati ta välja. Mitusada azovlast on aga siiani venelaste käes vangis.

"See on kõige valusam teema minu jaoks kogu selles sõjas, et poisid istuvad seal juba poolteist aastat. Ma ei kujuta seda ette, ma ei peaks isegi ühte kuud vastu," ütles Samed.

Ukraina teeb kõik selleks, et oma sõjavangid tagasi saada, aga...

"Te ju näete, kuidas nad oma sõduritesse suhtuvad. Nende jaoks nad on prügi. Materjal, mida nad kasutavad väetisena. Ma pean Genfi konventsioonist lugu ega kavatse meie kätte vangi sattunud tiblasid tappa. Nad on ju vahetusfond. Kuigi ma arvan, et see on lootusetu," ütles Kokk.

Kui reaalne oli poolteist aastat tagasi Mariupoli piiramisrõngast läbi murda?

"See on keeruline küsimus... Kui meid uuesti kutsutaks samale missioonile, läheksin ma pikalt mõtlemata. Sa saad aru, et seal käib sõda, seal on sinu relvavennad, kes vajavad abi. Kes siis, kui mitte meie?" küsis Kobras.

"Võib-olla päris alguses oli see veel võimalik. Kuu möödudes juba enam mitte. Seal oli nii palju vene vägesid. Läbi murdmisel oleks me kaotanud väga palju poisse. Ma sain sellest aru. Tol ajal käisid lahingud Kiievi all ja sealt veel mõned brigaadid Mariupoli suunale viia oleks ebaratsionaalne. See oleks olnud enesetapp. Lootus aga jäi. Ma olin Mariupolis ja tahtsin uskuda, et meile tullakse appi, kuid sain aru, et see ei ole realistlik," ütles Kokk.

Täiemahulise sõja alguses oli Azov veel polk. Nüüd on see brigaad Ukraina Rahvuskaardi koosseisus.

"Azov on nagu fööniks. Ta tõusis tuhast, me oleme jälle rindel ja sõdime. Me teeme kõik selleks, et inimesed ei unustaks meie relvavendi. Neid, kes on siiani vangis ja neid, kes jäid igaveseks Maiupolisse," ütles Kobras.

"Ma olin ise nende käes vangis. Kui te küsite Azovi vaimu kohta, siis see on olemas. See on nagu pärand, mida me anname edasi oma võitlejatele koos tahtega kaitsta meie riiki," sõnas Kokk.

Azovi ridadesse astuda pole kerge.

"Kõigepealt täidad ankeedi, siis lähed värbamiskeskusesse. Seal toimub vestlus, kus sind hinnatakse. Kui sa sobid, siis saadetakse sind sõduri baaskursustele. Kursus ei ole kerge, seal on vaja näidata oma tahtejõudu ja motivatsiooni. Kui sa läbid selle eeskujulikult, siis sind võetakse vastu," kirjeldas Samed. "Kõige tähtsam on tahe. Kui see on olemas, siis on kõik võimalik."

Need, kes on baaskursuse edukalt läbinud, saavad Azovi embleemi. Muide, need posid siin said selle ilma mingi kursuseta.

"Ma teenisin selle välja, kui olime lahingmissioonil. Selleks ajaks olime sõdinud juba kaheksa kuud. Meie ülem tänas meid, andis embleemi ning ütles, et me kannaksime seda au ja väärikusega. Ja täpselt nii me teemegi," rääkis Kobras.

Azovlased on nagu perekond. Ja tõesti samamoodi nagu perekond luuakse vabatahtlikult, sama vabatahtlikult astusid need poisid siin kuulsa üksuse ridadesse.

Venemaal on Azov peaaegu sama kuulus nagu kodumaal. Vene võimud tunnistasid selle "terroristlikuks ja ekstremistlikuks organisatsiooniks". See tähendab, et iga vangi sattunud Azovi võitleja on venelaste silmis mitte lihtsalt sõjavang vaid sõjakurjategija.

"Ma ootan Vene Föderatsiooni kohtuotsust minu asjus. Ma olin seal vangis nagu kurjategija. Tahaks selle kohtuotsuse välja printida, raamida ja seinale panna, sest mina pean seda komplimendiks," rääkis Kokk.

"Miks nad "Azovit" nii väga kardavad? Teate ju isegi, et nad vihkavad rahvuslasi. Ma rõhutan, et mitte natse, sest me pole natsid. Me oleme rahvuslased, kes võitlevad oma riigi ja rahva eest," ütles Kobras.