Aimar Ventsel: Venemaa elanike kollektiivne õpitud idiootsus

Venemaa puhul on väga huvitav, et üks inimene võib täiesti veendunult uskuda kahte või enamat täiesti vastukäivat asja, kirjutab Aimar Ventsel.
On olemas selline väljend nagu õpitud abitus. Suure hulga inimeste puhul võib juba rääkida kollektiivsest õpitud abitusest. Ent seda õpitud ja kusagilt pealesurutud õpitud seisundit võib kohata ka muudes olukordades.
Oo jaa, kas te olete kuulanud Vladimir Putini avaldust spetsiaalse sõjalise operatsiooni alguses? Me ei taha vallutada võõraid territooriume, vaid kaitseme oma huve, et ei tuleks suuremat katastroofi. Midagi, mida nüüd, enne ja pärast Putini valimist Putiniks, kuulis ka meie teleekraanidelt, mõned ütlejatest olid Eestis elavad Venemaa Föderatsiooni kodanikud.
See on midagi, mida Putin ise armastab oma alamatele korrutada. Ja mida lõviosa tema alamatest ka usuvad, sest tahavad seda totaalsed jaburdust uskuda. Venemaa puhul on väga huvitav, et üks inimene võib täiesti veendunult uskuda kahte või enamat täiesti vastukäivat asja. Jamaks läheb asi aga siis, kui me saame rääkida juba maailmavaatest või millestki selle sarnasest, mis paneb inimesed pooldama, õigustama ja eitama suuremastaabilisi inimsusevastaseid kuritegusid.
Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel võttis minuga ühendust vana tuttav, endine tippajakirjanik Jakutskist, kes nüüd elab ja töötab Moskvas. Ma rõhutan, endine tippajakirjanik, kes omal ajal oli kuulus skandaalsete lugudega suuremastaabiliste mahhinatsioonide ja korruptsioonijuhtumite avastamisega. Inimene, kes oskas leida huvitavat ja valgustkartvat informatsiooni.
Rääkisime mõned korrad ka Whatsappis. Ja need kõnelused ning sellega kaasnev kirjavahetus jättis kuidagi eriliselt sürrealistliku mulje. Kõigepealt mu vana tuttav kirjutas ja ka rääkis, et elab Moskvas informatsioonivaakumis ning palus õpetada, kust leida adekvaatset informatsiooni Ukrainas toimuva kohta. Ma siis seletasin, et on olemas venekeelne BBC ja Deutsche Welle, kust leiab häid analüüse ning tõepärast kajastust. Imestasin, kuidas endine uuriv ajakirjanik nii lihtsaid asju ei tea.
Edasi läks asi aga kuidagi haigeks. Ühe vestluse ajal küsis too ajakirjanik, et mis minu meelest Mariupolis toimub. Nojah, ma siis rääkisin, palju teadsin. See oli see aeg, kui Vene armee hävitas sihilikult linna. Siis küsis tuttav, et miks ma ei usu, et seda teeb Azovi rügement. Kes mäletab, siis Venemaal räägiti tol ajal, et linna pommitavad mitte venelased, vaid ukrainlased ise.
Ma pärisin, et mis selle mõte oleks, omi inimesi tappa? Selle peale tuttav päris, et mis ma arvan, et kas Azovi sõdurid on neofašistid. Ma seletasin, et juba ammu enam pole. Ta küsis, et miks nad siis Mariupoli elanikke tapavad. Mina jälle vastu, et kust ta seda võtab. Kas ta üldse teab, kui solidaarsed on ukrainlased omavahel? Mille peale ma sain kuulda pikka tiraadi, kui toredad inimesed on ukrainlased.
Too endine ajakirjanik oli enne sõda mitu korda käinud Kiievis puhkamas ja oli kõigest nähtust ning kogetust suures vaimustuses. Kui ma seepeale küsisin, et miks sellised toredad inimesed peaksid oma kaasmaalasi tapma, siis kuulsin jälle, et Azovi rügement on ju neofašistid ja kõik algas otsast peale.
Ühesõnaga, mu vestluskaaslase jutus polnud mingit loogikat. See oli mingi jabur pudru ja kapsad, mis tal peas ringi käis, vastukäivad väited ning mingi mustvalge arusaam elust väljaspool Venemaad. Kui nüüd asi kokku võtta, siis paari nädala pärast sain tollelt inimeselt paar kirja, milles ta kuulutas ennast Venemaa patrioodiks ja Putini poolehoidjaks. Ta teatas, et ei tõsta kunagi jalga Euroopasse ning kutsus mind Mineralnõje Vodõ kuurordisse külla tingimusel, et ma midagi kriitilist Venemaa kohta ei ütle.
Miks ma seda nüüd kirjutan? Aga sellepärast, et taolised imelikud, ebaloogilised ja jaburad väited kokkukühveldatuna pole Venemaa elanike juures midagi erandlikku. Pigem reegel. Ja siis on väike näpuotsatäis inimesi, kes viivad Aleksei Navalnõi haua peale lilli või protestivad muul moel vaikselt ja tähelepandamatult.
Venemaa elanik enamik, olenemata soost, haridusest, sotsiaalsest staatusest, rahvusest, usutunnistusest või nahavärvist, elavad mingis imelikus sürreaalses paralleelmaailmas. See on maailm, kus kõik eurooplased on LGBT+ liikmed, sõnad "isa" ja "ema" on keelatud, kogu maailm on üles ehitatud vaenlastele, kes Venemaad kadestavad ja hävitada tahavad. No ja siis sellised pisiasjad, et eestlased söövad vene lapsi elusalt, ilma soola või piprata.
Ma tunnen sügavat austust nende analüütikute suhtes, kes Venemaa infovälja jälgivad ja sellest kokkuvõtteid teevad. Ma ise, tunnistan ausalt, hoian vaimse tervise huvides ennast sellest nii palju eemal, kui saan.
Vale on arvamus, nagu oleks Venemaa meedia vaid mingi aken, mis ei peegelda Venemaa elanike tõelist arvamust. Kui vaadata Telegrami kanaleid, Youtube'i klippe, isegi venekeelse BBC ja Deutsche Welle kommentaariume, siis seal valitseb suht samasugune paralleelmaailm.
Ning muidugi kognitiivne dissonants: Venemaal inimesed väidavad, et nad ei usu meediat, see valetab, ent samal ajal levitavad ise enam-vähem samu narratiive. See on mingi huvitav kollektiivne idiootsus, mis liidab lõviosa Venemaa elanikke üheks homogeenseks massiks.
Tuleb endale aru anda, et osalemine paralleelmaailmas toimub Venemaal vabatahtlikkuse alusel. Inimesed ise tahavad uskuda igasuguseid jaburdusi ning eitavad igasuguse muu lähenemise võimalikkust või tõesust. Tulemuseks saamegi selle, et pealtnäha ontlik teadlane võib hakata rääkima sellistest vandenõuteooriatest, mis tema intelligentsi või haritust silmas pidades tunduvad absurdsed. Aga nii see on.
Toimetaja: Kaupo Meiel