Kui te oma tudengitega tööd teete, siis te lasete neil meenutada oma elu esimesi mälestusi. Millest need esimesed mälestused kõnelevad, miks just need on olulised?

Inimene mäletab erinevatel eluetappidel erinevaid esimesi mälupilte. Tavaliselt öeldakse peaaegu alati, et ma ei tea, milline neist esimene on, mis on loomulik. Aga see, mis meelde tuleb, see minu jaoks kuidagi kirjeldab selle inimese teed sellesse aega, kus ta seda mälupilti mulle kirjeldab.

Milline teie esimene mälestus on?

Neid on olnud erinevatel etappidel erisuguseid ja ma olen neist palju rääkinud ja ma olen nendest ka kirjutanud. Ma ei tea, mida täna valida. Võib-olla peaks siis valima selle, mis ei ole minu mälupilt, aga mis on mälupilt minust. Et kui ma olen väga väikene, mind on viidud sõja eest ära maale ja ema tuleb Tallinnast mind vaatama, siis mina olen toas ja surun ennast vastu ust. Aga uks käib sissepoole ja ema ei pääse sisse.

Te olete sõja ajal sündinud laps. Kui palju teie eakaaslastel võib olla selliseid esimesi mälestuspilte, mis seostuvad sõjaajaga?

Ma arvan, et palju, sest Tallinnas sündinud kõik mäletavad ju puruks pommitatud Tallinna. 40 aastat tagasi oli mul võimalus Tallinna perekonnaseisu aktide büroos kirjutada välja kõikide laste nimed, kes olid sündinud Tallinnas 1944. aastal ja seal registreeritud. Ja siis oli mul võimalus ka saada nende aadressid aadresside büroost. Suurt osa aadressidest ma ei saanud. Ma taipasin alles hiljem, et need on need inimesed, kes on, kas lapsena juba surnud või sügisel üle mere läinud või siis Läänemere põhjas. Või vangis või mingil muul põhjusel Eestist ära. Ma juba tollal püüdsin kirjutada nendele inimestele, et aru saada, kas meil on midagi, mis meid ühendab. Sest mina tean kahte asja. Üks on seesama märtsipommitamine, et osad meist olid siis ema üsas ja osad süles.

Ja teine asi on see, et meie isad ei saanud teenida laskurkorpuses ja Eestit nii-öelda vabastada. Kes need isad siis olid? Olid nad Saksa armees või oli neil selline amet, mis vabastas nad mobilisatsioonidest või olid nad vanusega sellest väljas? Ja ma kirjutasin nendele inimestele. Naiivne, eks ole? 1983. ja 1984. aastal ei reageerinud sellistele kirjadele ja küsimustele mitte keegi. Ma muidugi ei kirjutanud kõikidele, ma sain varsti aru, et mulle lihtsalt ei vastata. Võib-olla need kirjad ei jõudnud ka kohale, ma ei tea ju seda. Ma sain siis intervjueerida ainult neid 1944. aastal sündinud lapsi, keda ma ise isiklikult tundsin, aga need ei olnud sündinud Tallinnas.

Ja nüüd, kus ma käin ise oma 80. eluaastat, ma võtsin selle nimekirja uuesti välja, hakkasin neid inimesi otsima. Ja ma olen mitmed neist inimestest ka leidnud või saanud teada, et neid enam ei ole või saanud teada, et nad ongi läinud sügisel ära välismaale. Mind huvitavad eelkõige just nende laste emade mälupildid sellest samast Tallinna pommitamisest ja ma olen neid mälupilte ka saanud. Nii et ei ole vaja küsida minu käest, millega ma tegelen. Ma tegelen praegu niisuguse asjaga. Ei ole ka vaja küsida, et mis eesmärk mul sellega on. Mul ei olegi mingit muud eesmärki, kui niimoodi, ma kõnnin oma kaheksakümnendat.

Kas see põhjus, miks te olete jõudnud nende mälestuste otsimise, kogumise, talletamise ja jagamiseni võib olla teie enda sellessamas sõjaajast alguse saanud lapsepõlves, kus elu teid oma isast erinevatele kontinentidele pillutas?

Loomulikult. Kuidas muidu? Kui sa oled lapsena sellises olukorras, siis sa tahad ju aru saada, miks... Ja see tee arusaamiseni ongi läbi teiste lugude. Nii nagu me kadunud rahvaid oskame iseloomustada läbi samal ajal elanute või sugulasrahvaste või keele, nii ka omaenda omaenda elu tegelikult me näeme läbi teiste elude, teiste elusündmuste. 

Teie põlvkond on läbi teinud sellise tõsise katkestuse. Praegu me elame ajal, kui Euroopas käib sõda. Ukrainas sünnivad samamoodi lapsed pommirahe all. Samal ajal käib sõda Iisraelis ja Gazas. Kas nendel põlvkondadel võivad tulla samasugused traumad, kui need lapsed suureks saavad, on selles midagi universaalset?

Kindlasti on, aga see on ka väga erinev, sellepärast et nende rahvaste ajalood on erinevad. Aga see, mis ma nende sõdadega mõtlen või mis kujutluspildid mul tahes-tahtmata ette löövad... Kujutame ette nüüd, et lõpeb sõda Ukrainas, olenemata sellest, kuidas ta lõpeb... Muidugi me ei tohi alla anda, isegi mõtteski ei tohi alla anda. Aga see ei olene enam meist.

Ma usun, et Eesti on teinud küll kõik, mis ühe väikese riigi võimuses on, et anda maailmale teada, milles tegelikult asi on. Aga kui see sõda lõpeb, siis jääb meil siia maailma kümneid tuhandeid endisi sõdureid, kes kõik või vähemasti suures enamuses põevad seda posttraumaatilist sündroomi. Teise maailmasõja järgselt ei teadnud keegi seda terminitki. Aga me teadsime seda küll, kuidas need võitja väed ennast suures osas lihtsalt surnuks jõid. Ja kui palju perevägivalda sellega kaasnes ja nõnda edasi.

Ja kui nüüd kujutada neid kümneid tuhandeid Venemaal, siis nii palju psühholooge ei ole olemas, et saaks nendele kõigile appi minna. Isegi meie nii-ütelda rahuvalvajad kannatavad ju selle all. Nad tahavad sõtta tagasi. Väga tihti nad tahavad lihtsalt sõtta tagasi. Nad lihtsalt ei kõlba rahuaegseks eluks, sest siin ei ole miskit sellist, mis rahuldaks seda adrenaliini vajadust, mis sõjas tekib ja sellepärast kas hakatakse jooma, narkootikume pruukima, hasartmänge mängima, laostutakse vaimselt ja ka finantsiliselt, kõik oma sõbrad-tuttavad ja nõnda edasi ja lõpuks puuakse ennast üles.

See reaalsus ootab meid, nad ei oska lihtsalt. See elu siin tundub nii aeglaselt kulgev ja arusaamatu nende meeste jaoks, kes kaevikutest tulevad ja jõuavad koju. Ja naine siis ütleb, et mine vii see prügipang välja. Need on nagu mingid maailmad, mille kokkuharjutamine võtab väga palju aega ja inimesed nende ümber ei saa aru, miks nad kunagi ei istu seljaga ukse poole, ja kui väike poeg teda selja tagant ehmatab, saab ta selle eest peksa. Ja kui mingisugune konarus on jala all, siis  tarretab inimese paigale. Kui aiateivas külmaga praksatab, siis miks ta hüppab või võpatab. Meie siin oma elus lihtsalt ei mõista seda.

Ja ometi tegelevad veel ka praegused põlvkonnad nii kultuuris, ühiskonnas, üksikisiku tasandil, laiemalt, jätkuvalt Teise maailmasõja traumade lahendamisega. See kestab põlvkonnast põlvkonda, me anname seda valu üha edasi.

Ma ei tea, kas ma oskan seda määratleda traumaks. Ma ei tea, kas ma oskan seda määratleda valuks. Aga ma tean, et see on lahendamata probleem. Teise maailmasõja lõpu probleem on lahendamata. Praegu räägitakse sellest, kuidas härra Putin on kuulutatud sõjakurjategijaks ja veel paljud teised, mis on ju loomulik reaktsioon. Aga reaalselt uskuda, et nähtavas tulevikus nad kuidagi üldse karistatud saavad või need karistused neile üldse kehtima jäävad, see ei ole kujuteldav. See ei ole reaalne.

Aga üks asi, mis oleks reaalne ja mida tegelikult peab tegema ja mille taga väga palju seisab, on Nürnberg. Tarvis on seda teist Nürnbergi, mis mõistaks siis nüüd juba postuumselt hukka, ja nimeliselt, kõik Teise maailmasõja sõjakurjategijad Venemaa poolelt. Selleks peaksid liitlased kõigepealt tunnistama, et nad mängisid maha Baltimaad ja Poola ja kõik need kunagised Varssavi pakti maad, täpselt selle Molotov-Ribbentropi pakti järgi. Kas nad teadsid seda või ei teadnud, võiks sellele ka vastata. Aga neil ei olnud selleks mitte mingisugust põhjust. See ei toonud neile mitte mingisugust kasu. See oli lihtsalt suurte poiste omavaheline mäng.

Ja kuni seda teist Nürnbergi ei ole toimunud, seni saab Vene rahvas ju uskuda seda, mida ta usub. Seda, et nad võitsid Teise maailmasõja ja nad hävitasid fašismi. Kui suudaks nendele selgeks teha, ja seda peaksid alustama liitlased, et mitte nemad ei võitnud, mitte nemad ei hävitanud. Ja nad peavad teadma, et nad mälestavad sõjakurjategijaid. Aga mälestada on igal inimesel õigus, seda õigust ära võtta ei saa.

Üks nendest põhjustest, miks ma uurin ja palun ka teistel uurida, on see, et ma väga tahaksin, et need inimesed vaataksid ka oma pere ajaloo sisse. Seda mäletavad ju kõik, et nende vanaisad või vanavanaisad võitlesid nendes võidukates vägedes. Aga kas nad mäletavad ka seda, kust need vanaisad ja vanavanaisad tulid. Kas nad mäletavad, et need olid küüditatud või need olid vangid või need olid tegelikult represseeritud inimesed, kellele sõda oli pääsemine. Kui nad seda ka mäletaksid, siis oleks ju kõik hästi.

See, mis on praegu toimunud mälestusmärkidega, punaste mälestusmärkidega, tanki eemaldamine Narvast, juba üle kümne aasta tagasi pronkssõduri eemaldamine Tõnismäelt... Oleme me nende asjadega hiljaks jäänud? Oleks pidanud need toimuma varem? Või kas neid üldse tohibki enam puudutada? Mis see õige lähenemine oleks?

Ma ei ole kindel, et mina olen see viimane instants, kes peaks seda ütlema. Sellepärast et just pronkssõduri suhtes on minul teistsugused mõtted. Aga jah, see kõik oleks pidanud toimuma varem, see oleks pidanud toimuma kohe täpselt samamoodi nagu keeleõpe, eestikeelne kool ja nõnda edasi. See esialgne plaan oli ju see kehtestada seitsme aasta jooksul, nüüd on sellest saanud 34 aastat.

Ma väga tahaksin, et uuritaks välja või antaks endale aru, kuidas see niimoodi juhtus, ikka samm-sammult, et kui see täiesti õige plaan olemas oli, et seda ikkagi muudeti, et seda lasti torpedeerida ja nõnda edasi. Need on ju väga konkreetsed inimesed, kes on selle eest vastutavad ja seda võiks selgelt välja öelda. Üldse mitte sellepärast, et kedagi hakata tagantjärele karistama, vaid sellepärast, et mingite asjade arengupilt oleks inimestele selge. Et ei oleks lihtsalt rusikatega vehkimine nagu meil kombeks, vaid ikkagi selged analüüsid.

Me oleme lasknud asjadel minna isevooluteed ja nüüd need on tulnud meid nii-öelda selja tagant hammustama.

Me ei ole lasknud neid isevooluteed. Seda voolu on ikkagi suunatud. Lihtsalt osa erakondade tähelepanu on olnud mujal ja siis on teised erakonnad saanud seda voolusängi suunata.

Te pälvisite tänavu Rahvusmõtte auhinna ja saite selle paar nädalat tagasi Tartu Ülikoolis kätte. Mida see teie jaoks sümboliseerib ja tähendab?

See tähendab eelkõige seda, et mu tegemisi on märgatud. Ja see teeb muidugi uhkeks. Aga nüüd on sellest aega möödas ja ma mõtlen tahes-tahtmata sellele, et see on 20. Rahvusmõtte auhind. Et kui palju on mu ümber inimesi, kes tegelikult oleksid seda auhinda väärt. Ja mis ma oskan öelda.

Te ju ometi saate aru, mille eest see teile anti!?

Jah, nüüd ma saan aru. Madis Kolk pidas aulas kõne, kus ta rääkiski kõigest sellest, mille eest. Sest esimesel hetkel mul oli küll selline küsimus, et mille eest. See oli nii ootamatu. Minusuguseid inimesi on palju. Ma saan aru, et ühtegi auhinda ei saa devalveerida, aga kuidas saaks niimoodi, et need inimesed oleksid kõik kuidagi ära märgitud. Et me kõik teaksime või kõikide inimeste puhul oleks sellised kõned, nagu Madis Kolk pidas minu puhul. Sest kui mõelda seda ülikooli aulat, mis oli täis ju noori inimesi, siis ma ei arva, et nad on näinud mu lavastusi, kõige vähem mu tööd tudengitega, kas nad on lugenud raamatuid, mida ma kirjutanud olen... Tõepoolest, nad ei pea teadma, kes ma olen. Aga jah, need teised inimesed minu ümber ja kõrval, kes seda tunnustamist väärivad, et nendest ka selliseid avalikke kokkuvõtteid tehakse. Siis oleks palju parem olla selle auhinna laureaat.

Juba mainisite, et noored inimesed ei ole näinud ja lugenud teie elutööd. Just eile ühe kolleegiga rääkides ta palus, et ma küsiksin teilt ja ma lubasin, et ma küsin... Tema näppu sattus teie kogumik "Kured läinud, kurjad ilmad" alles nüüd, kolmandalt kolleegilt seda laenates. Ta ei ole seda lavastust näinud. Mina olen näinud lavastust ja selle peale ostsin kohe ka raamatu ja töötasin selle läbi. Minu jaoks see on kindlasti olnud üks mu elu eredamaid teatrimälestusi. Ja tema küsimus oli see, et miks te ei ole uuesti seda ja ka neid muid kogumikke välja andnud. See on välja antud 90-ndatel, kehval ajal, kehvale paberile. Mälestused ju ei aegu. Olete te mõelnud selle peale, et kõiki neid mälestusi, mis te olete kogunud selleks, et sellele teatri kaduvikule anda pikemat iga, uuesti neid kogumikke välja anda?

Väljaandmisel on kirjastuse probleemid.

Aga autoriõigused on teil.

Seda küll jah. Ma ise armastan ka seda raamatut. Ma ei ole ju palju raamatuid kirjutanud, aga neid, mis ma olen, ma ju loomulikult armastan. Neid materjale on tegelikult ju väga palju. Ka neid lavastuse materjale on väga palju, projektimaterjale on väga palju. Arhiiv on väga suur, alates Pirgu mälusektori aegadest. Tasapisi ma sellega tegelen ka ja mida ma olen jõudnud sorteerida, siis ma kas annan kirjandusmuuseumile üle või siis küllap ma peaksin ka midagi veel raamatuks vormistama. Aga ma ei saa öelda, et mul oleks mingi väga konkreetne plaan sellega. Ma tean, et see on mu võlg nende inimeste ees, kes oma intervjuusid on mulle andnud, aga kõike ei jõua ju. Ja praegu ma olen kinni nendes 1944. aastal sündinud lastes.

Aga kui mõni kirjastaja nüüd tuleks meie intervjuu peale, koputaks teie uksele, et teeme ära. Olete te valmis?

Teeme ära, siis mida? Annaksime uuesti ruumide raamatu välja?

Näiteks?

Jaa, muidugi. Aga see on mu enda süü, et seda nii vähe on. Kirjastusel oli tegelikult mõte teha kohe see duubel. Siis ma ei tahtnud seda ise, sest ma ei teadnud, kuidas see raamat läheb ja kui miski asi on nii värske, siis mul ei ole vist seda enesekindlust. Seal on nagu mingi riskimoment. Sellepärast ma kõhklesin. See ei ole kuidagi Varraku mittetahtmine. See olen ma ise.

Ajal, kui teie saate kõrgkultuuri auhinna, Rahvusmõtte auhinna, on meil teatrid täis suurepäraseid näitlejaid, kes nüüd täna on lõpuks astunud välja ja öelnud, et kultuuritöötaja miinimumpalgaga ei ole võimalik ära elada. Kuidas te vaatate sellele olukorrale, et sõltumata sellest, kui kaua näitleja on oma erialale pühendunud, kui pikalt ta on toonud publiku saali, saab ta ikka kultuuritöötaja miinimumpalka?

Ma pean ütlema, et ma tegelikult ei tea, millist palka saavad näitlejad ja lavastajad. Ma ei tea seda. Aga seda, et sellest rahast ei jätku, ma tean juba sellest ajast peale, kui ma teatrisse läksin, sest sellest ei ole mitte kunagi jätkunud. Ja sellepärast näitlejad teevadki seda, mida me tollal nimetasime haltuuraks. Tänapäeval võib see olla ka kõrgkultuur, mida nad teevad, aga sinna kõrvale ikkagi ka haltuurat.

Igaühele haltuurast ei jagu, haltuura on ka piiratud ressurss.

Jah. Just nimelt täna ei oska ma sellest mõtelda, sest täna lihtsalt ei ole see aeg, kus rääkida palkadest. Ja lõppude lõpuks, kui näitlejad hakkaksid streikima, siis sellest küll miski asi ei muutu. Lihtsalt etendused jäävad ära. Aga see, kui kultuuris midagi loomata jääb... Kirjanikega on ju täpselt samasugune lugu, et nendel ei ole isegi ravikindlustust, vähemasti suurel osal nendest. Nii et see on kultuurivaldkonnas palju suurem probleem ja see nõuab lahendamist.

Umbes pooled näitlejad, kes on saanud lavakoolist näitlejapaberi, tegutsevad ka vabakutselisena. Ka neil on see mure, et neil ei ole ravikindlustust. Nad elatuvad juhuslikest tööpakkumistest. Kas me äkki toodame liiga palju näitlejaid?

Ma ei tea. Lavakooli haridus on väga hea haridus minu hinnangul. Praegu on natukene teine seis selles mõttes, et praegu lõpetavad praktiliselt kõik, kes kooli astuvad. Minu ajal oli see selektsioon ikka suurem. Ja minu arvates on see ka õigem, see suurem selektsioon. Aga tänapäeval kaevatakse selle eest kohtusse. Ja mulle see tänapäev ei meeldi, mulle ei meeldi paljud tänase päeva aspektid, aga see ei ole minu nihutada.

Kui meie kooli astusime, siis Panso esimese tunni sõnad olid, et palk on väike. Nii et näitlejad, kes astuvad kooli, teavad väga hästi, et palk saab neil olema väike, töö saab neil olema raske. Võimalik, et ükski teater neid ka ei soovi, et teatrimaailm on üleküllastunud. Aga nagu ma ütlesin, siis see haridus on meil väga hea. Ja jälle, nagu Panso soomlaste eeskujul ütleb: "Veri on see, mis rähni puu otsa viib." Nad leiavad endale rakenduse. Ja paljud eelistavadki olla vabakutselised. Lihtsalt sellepärast, et saavad valida huvitavamate tööde vahel.

Ütlesite, et palk ei ole see, mis teid praeguses ajas kõige rohkem kõnetab teemana. Mis on see, mis praegu on kõige põletavam? Mis teid kõnetab?

See ei ole nii, et palk mind ei kõneta. Ma olen väga selle poolt, et see kõik saaks reguleeritud ja eelkõige, et kultuuriinimestel oleks sotsiaalkindlustus olemas. Aga praegu ei ole see aeg. See õpetajate streik, mis peab algama jaanuarikuus, mina loodan, et see jääb ära. Ja selles minu suhtumises on vastus ka muudele küsimustele. Mul on mitu aspekti, miks ma loodan, et see ära jääb. Üks aspekt on see, et õpetajad on haritud inimesed, nad teavad, mida tähendab liblika tiivalöök. See on üks. Teine on see – lapsed saavad pikema koolivaheaja. Pärast tuleb see tagasi õpetada. Kui see õnnestub, miks siis tulevikuski ei või olla pikemad koolivaheajad?

Järgmine aspekt on see. Moraalne õigus streikida oleks ainult nendel õpetajatel, kes valisid viimaste valimiste ajal kas Keskerakonna, EKRE või Isamaa. Ülejäänud jagunevad kaheks. Ühed ei valinud üldse. Ja mis õigus on siis nendel midagi nõuda praeguselt valitsuselt? Ja siis teine osa valiski Reformierakonna, sotsid või Eesti 200. Niisiis hakata streikima nende vastu, keda ma ise valisin, ma ei pea seda loogiliseks. Ja mis saab siis edasi? Pigistatakse välja see 10 miljonit, mida ma muide ei usu. Aga oletame, et pigistatakse. Mis on siis edasi? Tulevad päästjad, eks ole. Ja nendel päevadel ei päästeta kedagi. Tulevad piirivalvurid ja nendel päevadel ei valvata piiri. Ja siis tulevad hooldajad, kes kõik teavad, et niimoodi on võimalik välja pressida. Ja siis inimesed lihtsalt hooldekodudes surevad. Mina arvan, et streik ei ole meie kultuuri vahend, neid asju tuleb lahendada kuidagi teistmoodi.

Ja peale selle. Kas õpetajatel, kes hakkavad streikima, on ikka kindel veendumus, et kui nad saaksidki selle 10 miljonit, et see raha ulatub ka väikestesse valdadesse, õpetajateni välja või ikkagi ikkagi ainult suurtes linnades, kus niikuinii ei ole nii olulist õpetajate palgaprobleemi. Nii et just sellepärast, et õpetajate streik õhus on, ei saagi ma väga rääkida praegu teiste inimeste muredest. Mured on meil kõigil. Me räägime sellest väga vähe. Kallid õpetajad, raha on vähe. Miks meil raha vähe on, sellepärast et piirid on kinni. Sellepärast et Venemaa turg on ära kadunud mitte ainult meie käest, vaid kadunud ka meie majanduspartnerite käest. Mõelge nüüd ise, mis see alternatiiv on. Teeme piirid lahti ja majanduse tõus on silmanähtav paari aastaga.

Me unustame ära, et me tegelikult oleme sõjaolukorras, me unustame ära, et see on meie sõda, mis käib Ukrainas. Kui öeldakse, et õpetajate vanus on seal pensioniealised, siis need inimesed tulevad ju eelmisest ajast, nad teavad, misasi on vaesus. Ja see, mis meil täna on, ei ole võrreldav sellega.

Me elame ajal, mil statistiliselt on Eesti elu kõige parem, kui majandusele otsa vaadata.

Ma usun, kui te niimoodi ütlete.

2007 oli aeg, kui te ise mõtlesite korraks, et läheks poliitikasse, aga ei läinud. Olud läksid teistmoodi?

Ma ikka mõtlesin, et võiks parlamenti tööle minna, aga mind ei valitud. Miks ma peaksin trügima sinna, kuhu mind ei tahetud?

On teil praegu kergendus, et elu läks teistmoodi või on ikkagi kahju, et ei õnnestunud seda ära proovida?

Ma ei ole sellele mõtelnud, sest kui tee käändub mujale ja ma hakkan seda teed kõndima, siis miks ma peaksin selja taha kogu aeg vaatama.

Kas praegu on aeg rohkem liigestest lahti kui siis, kui te tundsite, et te peate poliitikasse minema?

Ma pean tunnistama, et ma väga hästi ei mäleta või ei ole mõelnud sellele, et oskaks võrrelda. Aga praegu on ta küll liigestest lahti. Kuigi, vabandust, minu põlvkond on eluaeg seda öelnud, et liigestest lahti on see aeg. Ja ta ongi olnud kogu aeg liigestest lahti. Mõnel üksikul harval hetkel on need liikmed kokku saanud, aga need hetked on lühikeseks jäänud.

Mida te meenutate kõige ilusamate hetkedena, kus need ajaliigesed on ehk koos olnud?

Isiklikust kogemusest seda, mis oli 80-ndate lõpuaastatel, kui inimesed hakkasid avanema. Kui vana põlvkond, kes tegelikult olid juba ärateelised, hakkas äkki rääkima, hakkas äkki usaldama, et ma võin küll rääkida, mida ma mõtlen, ma võin küll rääkida, kuidas mu elu kulgenud on, sest ma ei jaksa enam varjata, ma ei jaksa enam karta.

Varsti pärast seda need inimesed ka lahkusid meie hulgast. Ma loodan, et nad valvavad meid. See on suur töö tänapäeval meid valvata, meid kaitsta.

Ja siis kõik see, mis järgnes: esimesed trikolooride väljatulekud, muinsuskaitseseltsi tööd ja uurimused, rahvarinde algus, rahvusraamatukogu kraavi kaevamine, kusjuures juba selle kraavi kaevamise ajal hakkasid tegelikult probleemid peale, sest meie olime harjunud oma Pirgu kaameraga igal pool salvestama, kus me käisime. Siis hakkasid ju suured rahvakogunemised igal pool valdades ja me olime neid jäädvustamas. Aga kraavi kaevamise ajal olid juba rahvarinde pealikud toonud Eesti Televisiooni välja ja kui sinna ilmusime meie oma kaameraga, siis hakati nõudma, et kes me sellised oleme.

Aasta algul tuli teil lavakooli tudengitega välja üks lavastus, mis justkui taaslavastab seda Pirgu mälusektori ühte projekti. Olete te mõelnud või vaadanud selle pilguga ringi, kes Eesti teatrimaastikul võiks olla see, kes teilt selle teatepulga üle võtab ja jätkab neid mälestuste kogumisi, lavale toomisi, nende lugude jutustamist?

Dokumentaalteatrit teevad praegu väga paljud inimesed, see ei ole enam probleem. Väga paljud on aru saanud, et olevikku, minevikku peab kaardistama igaüks omal moel. Nii et seda probleemi ei ole.

Mari-Liis Lill on viimase kümne aasta jooksul vist kõige rohkem selliseid projekte teinud. Olete tal silma peal hoidnud?

Ei, ma selles mõttes ei hoia inimestel silma peal, aga ma olen kursis nende töödega, kuigi ma ei ole kõike näinud. Ma ei ole ka Theatrumi omasid kõike näinud, aga ma hoian ennast kursis küll.

Kui palju te teatris käite ja mida te eelistate vaadata?

Ma ei käi praegu väga palju teatris, sest ma ei ole väga palju Tallinnas ja mul on väga palju nägemata, mida tegelikult tahaks ja peaks nägema ja mida ma ka loodan näha. Ma eile vaatasin "Karmeliitide dialooge" Theatrumis näiteks, ja tudengite töid.

On teil praegu ka tudengeid, kellega on mingisugune sarnane projekt plaanis?

Hetkel mitte.

Aga on teil veel midagi hinge peal, mida kindlasti tahaks ära teha, mis on veel tegemata?

Ma ei ole sellele mõelnud, ma ei oska öelda. Ma arvan, et neid on võib-olla natuke liiga palju, et osata nüüd ootamatult valida nende hulgast, mis see kõige tähtsam on.

Ma ei oleks saanud seda Agnese lugu teha, kui mind ei oleks kutsutud 31. lennu juurde. Ma olin nendega enne juba töötanud, see andis võimaluse seda võlga tasuda. Ma arvan, et kui tarvis, siis elu keerab ette mingisuguse järgmise võimaluse, kus ma näen, et üks või teine asi, mida vaikselt veeretatud on, leiab siis mingi väljundi.

Kas on mingisugune ühiskonnagrupp või mingi põlvkond, kelle lugusid peaks ka praegu korjama, kelle mälestusi talletama mingist perioodist?

Kindlasti on ja neid on päris palju, aga ma ei tee seda ise enam, sest ma ei ole kindel, et jõud käiks üle. Aga väga tahaks, et korjataks Eesti venelaste mälestusi nii kaugele tagasi, kui nad mäletavad, sest sellisel asjal on väga suur psühhoteraapiline mõju. Nemad ei usalda meid, see on selge. Ja meie vist väga ei taha neist midagi teada. Aga kui me teaksime nende ikka päris tõeseid lugusid, mis ei ole räägitud selleks, et ennast värvida kuidagi kaunimaks või räägitud selle ettevaatusega, et mida minult oodatakse, vaid lihtsad tõesed elulood mitu põlve tagasi, siis see aitaks meid üksteisele lähemale.

Julia Aug tegi praegu lavastuse "Ma olen venelane". Ma ei ole seda näinud, mind kutsuti esietendusele Narva, aga ma ei saanud sinna minna. Aga Julia Aug kindlasti ei tööta samamoodi, kui mina töötaks, nii et ma tahaksin, et see oleks kuidagi minu moodi tehtud.

Pool aastat juba ei toimu meil sisuliselt parlamendis tööd, sest obstruktsioon on riigikogu halvanud. Kas äkki tuleks riigikogulastel ka lasta mingisuguseid lapsepõlvemälestusi kirja panna, et äkki selle teraapilise mõjuga neid kuidagi üksteisele lähendada ja meelde tuletada, mis rolli nad seal Toompeal kannavad?

Ma arvan, et nad on praegu nii punni täis, et ega nad ei räägiks. Võib-olla ainult vähesed isiklikud tuttavad, aga isiklikke tuttavaid mul parlamendis väga palju ei ole. Nii et selles mõttes need polaarsused ei tuleks seal välja.

Aga see on töö, mida kunagi võiks keegi dokumentalistidest teha küll. Mitte niimoodi, et teha sellest mingi film või mingisugune raamat või läbilõige sellest hetkeolukorrast, vaid ikka aastate kaupa, et nad oleksid kuidagi võrreldavad kunagi hiljem. Siis me saame pihta ka lõpuks, mis see on, mis need rähnipojad puu otsa viib.

Te olete ennast kunagi nimetanud aborigeeniks ja natsionalistiks. Mõlemad on väga laetud sõnad tänapäeval. Mida teie nende all silmas pidasite ja kas äkki te peaksite leidma nende jaoks mingisugused teised sõnad nende mõtete väljendamiseks?

Jah, nad on laetud küll, aga need ei ole ainukesed sõnad, millele ma tahaksin anda tagasi nende esialgse tähenduse. Nii et ma ei taha neid ümber nimetada. Ma olen aborigeen, sest ma olen pärismaalane. Väga mitmendat põlvkonda pärismaalane. Ja ma olen natsionalist sellepärast, et ma kuulun selle rahva hulka. See on minu rahvas. Kuigi mul on karvad püsti selle rahva pärast, et ta praegu niimoodi toimib, nagu ta toimib. Aga see on minu rahvas.

Mida mul on anda või mida mul on kaitsta? Mingeid suuri sõnu ei ole mul ju võimalik teha, sest milleks ma ikka nii väga võimeline olen. Aga ma teen, mis ma suudan.

Kas usute, et seda praegust täielist Eesti Vabariiki on võimalik tagasi pöörata või siis edasi viia sellesse lõputusse nii-öelda laulupeomeeleollu, kui liigesed olid paigas?

Praegu on raske kujutleda seda, sest ikkagi ma ütlen, see on sõda. Ma räägin selle jutu ka ära,  millest ma olen palju mõtelnud just viimasel ajal.

Üks nendest 44. aastal sündinud lastest sündis just märtsipommitamise ööl keskhaigla keldris laua all klaasikildude peal. Tema nimi on Mati Soomre. Teda ei ole enam meie hulgas. Ja ta on minu sõber. Tema on see mees, kes tõlkis Linnateatri jaoks näitemängu teksti "Lendas üle käopesa".

Ja tema on see mees, kes tõlkis ingliskeelse väljendi "kanakarja kambakas". Tema on see poiss. Ta ema hüüdis teda pommipoisiks. Ja kanakarja kambakas tähendab seda, et kui ühele kanale tekib vereplekk, siis kõik teised kanad tulevad teda nokkima ja nokivad ta surnuks. Me nägime mitte väga kaua aega tagasi "Pealtnägijas" kanakombinaati, kus olid need kanade korjused ja need on kanade poolt surnuks nokitud kanad.

Vaat see kanakarja kambakas on muutunud meil juba rahvusspordiks. Täpselt nii nagu igasugused umbusalduse avaldamised. Mitte kellelgi ei ole enam võimalik oma ideid, oma plaane ellu viia. Mitte kellelgi.

Valitsemine tähendab valikute tegemist. Seda see sõna täpselt eesti keeles tähendabki – kartuleid valitsetakse, eks ole. Mis tähendab, et teatud inimestele antakse õigused valikuid teha, aga teised ei lase. Ja see on ebaõiglane.

Seda kanakarja kambakat on viimasel ajal olnud ikka väga palju. Kui inimesed endale sellest aru annaksid, et see on massipsühhoos, sest keegi ei saa öelda, et kanakarja kambakas ei ole massipsühhoos, siis võib olla miskid tormid rahunevad.

Praegu toetavad neid kanakarja kambakaid kõik. Ajakirjandus toetab kõigest väest. Muide, reitingud on need, mis toodavad reitinguid. Tänagi hommikul ma nägin jälle ühte seal. See ei ole õiglane ja see ei ole aus, sest praegu võbelevad isegi valitsuserakondade inimesed, sest nad kardavad, et äkki saab teine pool võidu.

Sellised asjad peaksid lõppema, sellised asjad peaksid olema keelatud, sellepärast, et on aeg valida ja siis on võimalus valida. Ja kui need valikud on tehtud, siis peaks suutma nende valikutega ka elada, ja siis nelja aasta pärast uuesti valida. Aga see, et mitte ükski valitsus ja väga paljudes kohtades mitte ükski kohalik omavalitsus ei saa mingeid plaane ellu viia, no kus me aru on? Me oleme meelest ära või milles asi on? Kas tõesti on see mingi puki otsa ronimise ahnus lihtsalt niivõrd silmipimestav?

Väga palju räägitakse valimislubadustest. Mina ei usu, et ükski eestlane oleks nii loll, et ta valiks erakonda valimislubaduste järgi. No kuulge! Valitakse ju inimeste järgi, valitakse soovituste järgi või mõjutamise järgi, aga mitte nende valimislubaduste järgi. See on ju tsirkus, see on ju show. Mina ei usu, et on inimesi, kes ei mõista seda. Mina vaatan küll seda kui näitemängu ja ma ei usu, et teised inimesed kuidagi muud moodi seda vaatavad. Et näe, see lubab seda, ma valin nüüd selle inimese. Nii et kui need kanakarja kambakad, need rahvusspordid ei lõppe meil, siis läheb ju ainult halvemaks.

Miks me oleme üksteise vastu nii õelad?

Me tahame võib-olla kinnitada, et see anekdoot eestlastest on ikkagi tõsi. Et seda põrgukatelt, kus eestlased küpsevad, ei ole vaja valvata sellepärast, et kui üks eestlane äärest kinni saab, siis teised rebivad ta tagasi.

Ma arvan, et väga paljus on see ikkagi veneaegne kompleks. See okupatsioon, mis on pool sajandit kestnud, ei lähe niisama lihtsalt üle. Me oleme selle pantvangid siiamaani. See avaldub väga paljudes asjades.

Lõpetame helgemal toonil. Järgmisel aastal on teil juubeliaasta. On teil mingid plaanid ka sellega?

Ei ole, ma lausa kardan seda aega. Tahaks ära põgeneda, sest ma ei tea, kuidas neid ümmargusi sünnipäevi tähistada, et kuidagi väärikas oleks. Ma ei oska väga väärikas olla. Mul kukuvad need asjad ikka kuidagi tobedalt välja. Ma mõtlesin, et ma jätan selle tähistamata 1. juulil. Ma tähistan seda lihtsalt kunagi hiljem ja mingil sellisel moel, mis mulle sobib, aga mitte sellel hullul päeval, kui see tegelikult kohale jõuab.

Põgenete maale ära selleks ajaks?

Maalt saavad mind kõik kätte. Sõbrad teavad kõik seda teed ja on seal ka mu sünnipäevi pidanud, neid ümmargusi. Ei, ma mõtlen, et siis tuleks ikka Eestist ära minna selleks ajaks, aga ma ei tea. Poolõde kutsub mind Rootsi. Et kui ma ei taha sünnipäeva pidada, et tulgu siis sinna, peame siis seal. Aga ma ei tea.

Mulle ei ole sünnipäevad kunagi väga palju rõõmu toonud, mõned hilisemad küll, aga varasemad kunagi mitte. See on ka mingi taak, mis tuleb kuskilt kaugelt.