X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Raul Rebane: miks ei tule Tallinnast enam olümpiavõitjaid?

Foto: Kairit Leibold/ERR

Ants Antson oli viimane individuaalala olümpiavõitja, kes on pärit Tallinnast. Miks ei tule Tallinnast enam olümpiavõitjaid, küsib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Sel nädalal tähistame Eesti ajaloos tähtsat päeva: 6. veebruaril möödub 60 aastat Ants Antsoni olümpiavõidust 1500 meetri kiiruisutamises Innsbrucki taliolümpiamängudel 1964. aastal. Neid, kellel on selle päevaga isiklik mälestus, on vähe. Kuulun nende hulka ja kinnitan, et oligi erakordne päev.

Eesti oli olnud selleks ajaks olümpiakullata 12 aastat. Kui Johannes Kotkas võitis raskekaalu maadluses 1952. aastal Helsingis kuldmedali, siis oli veel hirmus Stalini aeg. Ja ei olnud televiisorit. Antsoni võidu ajal juba oli ja see andis võidule turbokiirenduse.

Ma ise pidin 10-aastase Pandivere kooli poisina simuleerima peavalu, et saaks koju põgeneda võistlust jälgima. Ka agronoomist isa tegi tööle pausi sisse ja pärast võitu tormas kiiresti meestega muljeid jagama. Antsoni võiduaeg 2.10,3 oli aastakümneid üks Eesti tuntumatest numbritest, osalt on praeguseni.

Antsoni kuld sattus aega, mil positiivsete rahvuslike emotsioonide defitsiit oli tohutu, oma mehe võidu ja kangelase vajadus suur. Neid ei saanud ju saada poliitikast ega majandusest. Umbes nagu praegu. Kultuur oli tol ajal optimismi ainuke allikas. Ei ole ime, et Antsonist sai hetkega superstaar ja mingiks ajaks tõusis ta Georg Otsa ja Paul Kerese kõrvale ja vaat et suurimaks eestlaseks.

On inimesi, teiste hulgas ka mina ise, kellele tema võit tõi elus kaasa muutusi eesmärkides ja olen päris kindel, et see päev mõjutas tugevalt hilisemat elukutsevalikut.

Antsu pole meie hulgas juba ligi kümme aastat, kuid tema jälg on jäänud. Hilisemas elus rääkisin temaga sellest päevast korduvalt ja eks tallegi oli üllatus see suur imetluslaine, mille osaks ta sai.

See kuld polnud mingi juhus. Ants oli multitalent ja kui tema eeldustega inimene satuks praegustesse tingimustesse, siis näeksime kindlasti imelisi tulemusi.

Tema võit toob aga kaasa ka teisi mõtteid. Nimelt on Ants viimane individuaalala olümpiavõitja, kes on pärit Tallinnast. Ta õppis toonases 22. keskkoolis, praeguses Westholmis. Kõik hilisemad individuaalalade olümpiavõitjad, Jaan Talts, Jaak Uudmäe, Erika Salumäe, Erkki Nool ja Gerd Kanter on mujalt, enamik neist päris külalapsed. Ka kõik hilisemad talialade kullavõitjad on pärit väikestest kohtadest.

Samal ajal on Tallinnas ju kõike. On baasid, dressid, sussid, treenerid, suur osa Eesti rahast ja mida kõike, aga olümpiavõitu ei ole tulnud.

Kerget vastust küsimusele, miks Tallinnast ei tule enam olümpiavõitjaid, ei ole, sest sarnased nähtused on omased ka teistele protestantlikele põhjamaadele. Väga lihtne on öelda, et linnalapsed on hea eluga hellitatud ja pole vajadust oma elu ainult ühele eesmärgile pühendada. See oleks suur lihtsustus, kuigi on kindlasti tegur. On teil mõtteid, miks nii on?

Enamasti toimub meil suur saavutus nii, et kuskil väiksemas kohas kasvab talent. Sealt välja kasvamine ei ole lihtne, paljude lapsepõlv on olnud kõike muud kui rikas ja kerge. Reeglina on nad pidanud varakult harjuma kodu- ja talutöödega, pidanud olema füüsiliselt aktiivsed.

Järgneb andekuse tuvastamine, siis minek suuremasse keskusesse, kus toimub talendi lihvimine. Omaaegse nimega Tallinna Spordiinternaatkool, praegune Audentes, on ju spetsiaalselt loodud mujalt pärit talentide arendamiseks.

Selle loo mõte ei ole anda anda täpseid vastuseid, vaid panna pigem mõtlema. 60 aastat Ants Antsonist tänapäeva on piisavalt pikk aeg, et probleemi tuvastada. Ehk tuleb keegi juba sel suvel Pariisi olümpiamängudel, kes selle kurva reegli murrab. Päris lootusetu asi ei ole.

Tahaks teid mõtlema panna veel ühe fakti üle. Umbes iga 13 000. laps, kes maailmas sünnib, on eestlane. Pariisi olümpiamängudel selle aasta suvel osaleb umbes sama palju sportlasi ehk puht statistilise loogika järgi peaks mängudel osalema üks Eesti esindaja. Osaleb aga palju rohkem ja me tahaks lausa mitut medalit.

Mis see siis on, kas oleme irdunud reaalsusest? Ei ole. Igal juhul tahame olla ja olemegi spordis suuremad, kui on meid rahvana. Siin on ka igale muule valdkonnale suur eeskuju.

On kuidas on, aga Ants Antsoni kuldmedal raputas Eesti rahvast positiivselt ja andis usku tulevikku. Vajame seda ka nüüd. Vaat selliseid mõtteid tekitasid sündmused, mis toimusid 6. veebruaril 60 aastat tagasi.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: