Mootorsõidukimaksu ootuses tasub väikeinvestoril paigutada raha nurgatagusesse autoremondi töökotta, kuid samuti finantsinstrumentidesse, mille abil autohuvilised oma sõidukeid remontima hakkavad.

Keskklassi ja väikeste sissetulekutega inimeste raha hakkab liikuma varuosadesse, tööriistadesse ning remonditöökodadesse. Auto soetamist plaanivad inimesed peavad arvestama, et koalitsioon püsib kindlalt ja võimalus, et avaliku pahameele tõttu automaksu kehtestamisest loobutakse, muutub üha väiksemaks.

Kümned tuhanded inimesed, kes majanduse kõikumise tõttu ei saa tallinlaste kombel loota tasuta ühistranspordile, peavad oma taludest või väikeasulatest mingil viisil hommikuti suurematesse keskustesse tööle jõudma. Pole võimalik loota, et niigi raskustes tööandjad panevad omal kulul igale poole käima tööliste bussiringid.

Jõukam rahvas, kes vaatab autosid, mille hinnad algavad 50 000 eurost, võib-olla ei lase ennast kõigutada, kui peavad 5000 või 6000 eurot juurde maksma. Kuid tavalise keskklassi inimese jaoks, kellele 20 000 euro maksumusega auto tähendab väga suurt kulutust, tõmbab maksu kehtestamine hinge kinni.

Laenu võetakse üpris hoogsalt, et soetada nii tarbesõidukeid kui ka mugavama klassi masinaid hinnavahemikus 10 000 – 20 000 eurot. Sellest vahemikust kõrgema või madalama hinnaga auto soetamiseks võetakse laenu väga harva.

Kui inimese sissetulekud jäävad piiratuks, siis ta järgmisel aastal kehtestatavat mootorsõiduki registreerimistasu uue või välismaalt toodud vähe kasutatud sõiduki eest maksta ei suuda. Ta ostab 15–20 aastat tagasi Eestisse toodud auto ning putitab seda teibi ja traadiga kuni roostepulbriks muutumiseni. Seda olukorras, kus meie autopark on niigi Euroopas üks vanemaid.

Arvestada tuleb faktiga, et oma elukaare jooksul Eestis sõitnud autod roostetavad talvise soolapuiste tõttu päris korralikult. Kui tuuakse 15 aasta vanune auto näiteks Lõuna-Itaaliast, siis selle kere paistab välja nagu uus. Itaallased suudavad tänu soodsatele ilma- ja teeoludele hoida autosid sõidukorras isegi 40-50 aastat. Eestis pureb rooste auto kere 15 ekspluatatsiooni aastaga täitsa läbi ning 20-aastase kasutamise järel tuleb auto viia jäätmejaama.

Täiendavaid finantseerimisvahendeid asuvad otsima samuti hobiautode omanikud. Üks inimene soetas endale näiteks 1975. aasta Pontiaci, vägeva 6,6-liitrise mootoriga auto ja plaanis selle kallal vaikselt mõned aastad nokitseda. Kraabib rooste maha, paneb uue värvi peale, kannab registrisse ja hakkab suviti mõnel korral n-ö jalutamas käima.

Nüüd tuleb plaanid ümber teha. Arvutuste kohaselt läheb Pontiaci registrisse kandmine järgmisel aastal maksma ligi 4000 eurot. Kui auto remondiks kulub arvestuslikult 10 000 eurot, siis tasub kaaluda, kas maksta suur summa ilma midagi vastu saamata riigile või võtta laenu ja auto kohe korda teha.

Tõenäoliselt otsivad paljud vanade autode huvilised võimalikult stabiilse intressiga ja usaldusväärse finantsasutuse ning viivad auto remonditöökotta. Igapäevatööga hõivatud inimesel pole võimalik aasta lõpuni üksnes auto remontimisele pühenduda, et see registrisse kandmiseks korda teha.

Varsti pole enam tähtis, et istud autotöökoja ooteruumis palmi all pehmel sohval. Remonditöid osatakse sama hästi teha viltuvajunud plekkuksega garaažis. Võililledest läbi kasvanud killustikuplats vanas garaažikooperatiivis tundub ühtaegu nii säästliku kui ka keskkonnasõbraliku lahendusena.