Eesti Panga andmete kohaselt on Eesti majandus olnud languses kaks aastat. Varasemale tasemele jäävad endiselt alla nii sisemajanduse kogutoodang, tööstustoodang, eksport, jaemüük kui ka paljud teised majandusindikaatorid.

Tänavu tõusis käibemaks, järgmiseks aastaks on juba kinnitatud automaks ja tulumaksu määra suurenemine, rääkimata inflatsioonist ja inimeste juba niigi viimasel piiril hakkamasaamisest. Üheksa kvartalit kestnud majanduslanguse taustal plaanib valitsus aga veel maksukoormat suurendada, kuigi paljud ettevõtted on andnud kindla signaali, et maksude täiendavaks tõstmiseks ei olda valmis. Seega on käimas ohtlik mäng, millega riigikassa täitmise eesmärgil nügitakse Eesti tootjaid kuristiku äärele.

Ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikaosakonna juhataja Marko Udras tõi välja, et paralleelselt arutelu all olev plaan kahekordistada Eesti majandus 2035. aastaks on ambitsioonikas, kuid vajalik ja tehtav, kui riik ise loobuks tegevustest, mis lähevad sellega vastuollu. Ehk pole võimalik samal ajal kehtestada uusi makse ja loota konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna elavnemisele.

Magustatud jookide maks paneb käima nõiaringi

Viimastel nädalatel on magustatud jookide maks (eksitavalt ka suhkrumaks või limonaadimaks) õigustatult emotsioone tekitanud. Sama maksu kehtestamine põrus 2017. aastal, kuid nüüd proovib valitsus seda maksu kui Eesti rahva tervise päästerõngast taas läbi suruda. Kui ideed on otsas ja kindlat plaani pole, siis hakataksegi tavaliselt mineviku näidetes tuhlama.

Magustatud jookide maksu proovitakse endiselt põhjendada väitega, et sel on otsene positiivne mõju rahva tervisenäitajate edendamisele. Paraku on see ainuke aspekt, mida pole ühegi teise riigi kogemuse näitel tõenduspõhiselt kinnitada suudetud. Küll aga on konkreetseid näiteid selle kohta, et maks tõstab hindu, annab hoogu piirikaubandusele, toob kaasa töökohtade kadumise sektoris jne.

Arvatavasti ei vaidle ükski kohalik joogitootja väitega, et Eesti inimeste tervis on oluline ning selle seis pole kiita. Silmakirjalik tundub aga olukord, kus laiemalt teadvustatakse, et rahva tervise edendamiseks on vaja mitmel rindel tegutseda, kuid konkreetne plaan on riigil olemas vaid ühe tootmisharu tanki lükkamise näol.

Eesti joogitootjad pakuvad tööd sadadele inimestele, käibelt makstakse riigikassasse makse ning otseselt panustatakse ka riigi ekspordi elus hoidmisesse. Samuti annavad samad tootjad olulise panuse sporti, kultuuri ja haridusse, kus on erarahastusel väga suur roll.

Eesti on oma miljoni inimesega väike turg ja ühe tootegrupi ründamine uute maksudega paneb joogitootjad ebavõrdsesse konkurentsi. Sotsiaalministeeriumi ettepanekuga maksumäärade osas lähme püüdma Euroopa rekordit. Välja pakutud 45 senti liitri kohta nendele jookidele, mille suhkrusisaldus on näiteks 8,1 grammi saja milliliitri kohta, on absoluutne Euroopa Liidu rekord. Praegu pole õige aeg selliste rekordite püüdmiseks.

Magustatud jookide maksu kehtestamine paneb käima nõiaringi: hinnad tõusevad, inimesed peavad loobuma soovitud ostudest, tootjate müük väheneb ja areng stagneerub, mis omakorda mõjutab käivet ja riigile laekuvat maksutulu.

Uute maksude kehtestamise puhul võiksid otsustajad arvestada, et uue maksuga kaasneb kõigile asjaosalistele ka halduskoorem. Praegu on maksu administreerimise süsteemide osas tühi maa ja vastuseta on küsimus, millise ampsu selle protsessi loomine loodetavast maksulaekumisest neelab.

Tootjate poolelt vaadatuna mõjutavad täiendavad administratiivkulud negatiivselt nii investeerimissuutlikkust kui ka tootearendust, mis on peamised viisid ettevõtte kasvamiseks, töökohtade loomiseks, suuremate maksude maksmiseks ja ekspordivõimekuse kasvatamiseks. Kui suuremad tegijad turul on juba oma investeeringuid pausile panemas, siis seisavad sellega silmitsi kindlasti ka väiketootjad.

Töökohtade säilitamine peaks olema prioriteet

Kui eelmisel aastal täbar majandusolukord tööturu käekäiku suuresti ei mõjutanud, siis tänavu jõuab see üha tugevamalt kohale. Töötukassa andmetel kerkis registreeritud töötuse määr veebruaris 8,1 protsendini. Sarnasel tasemel oli töötuse tase Eestis 2012. ja 2013. aastal, kui hakati vaikselt toibuma suurest majanduskriisist.

Statistikaameti 2022. aasta info põhjal annab 136 joogitootjat tööd ligi 1700 inimesele. Paljud neist on Eesti eri paigus tegutsevad väikeettevõtted, mis pakuvad väärtuslikke töökohti just väljaspool tõmbepiirkondi. 2017. aastal jäeti magustatud jookide maksu eelnõus hindamata regionaalareng, kuna nähti, et meede ei mõjuta antud valdkonda. Siinkohal tuleb küll vastu vaielda, ja mitte ainult üle Eesti tegutsevate väiketootjate vaatenurgast, vaid ka piirikaubandusega kaasnevate ohtude tõttu.

2017. aastal, kui magustatud jookide maksu esmakordselt kavandati, koostasid audiitorfirmad Ernst & Young ja KPMG analüüsid, mis uurisid toonase maksupaketi mõju Eesti toiduainetööstusele ja majanduskeskkonnale. Analüüsid näitasid, et joogisektori müügitulu oleks langenud 32 protsenti ja viinuks sektorist 500-600 töökohta. Arvestades, et valitsus on magustatud jookide maksu loomisel aluseks võtnud 2017. aasta eelnõu, siis oleks eeldatav töökohtade kadu samas suurusjärgus. Või kujuneks koostoimes teiste majanduslike teguritega isegi suuremaks. Kas me oleme selleks valmis aina kasvava tööpuuduse taustal?

Murekohti on palju ja tõesti tekib küsimus, kas loodetav tulu magustatud jookide maksust on väärt, et mängida Eesti niigi nõrga majandusliku olukorraga, ettevõtete hakkamasaamise ja inimeste töökohtadega. Loodame tõesti, et see eelnõu pannakse sarnaselt eelmisele tagasi sahtlisse.