Kas Ukraina vastuvõtmiseks võiks Euroopa Liit tingimusi leevendada?

Kandidaatide hulgas tehtud hääletusel vastasid sellele küsimusele jaatavalt Ilmar Raag Parempoolsetest ja Riina Solman Isamaast. Marko Mihkelson Reformierakonnast, Anti Poolamets EKRE-st, Tanel Kiik Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Kristina Kallas erakonnast Eesti 200 ja Jana Toom Keskerakonnast vastasid eitavalt.

Raag selgitas, et Parempoolsete hinnangul peaks Ukraina saama kiirendatud korras Euroopa Liidu liikmeks, kuid tähtsamates küsimustes peaks riik enne siiski vajalikud reformid ära tegema.

Solman oli Raagiga samal arvamusel. Ta märkis, et Ukraina peab kõik nõutud tingimused täitma, kuid aru tuleb saada ka Ukraina praegusest olukorrast. "Isamaa pole laienemise vastu, aga eeldame, et kõik liitujad täidavad tingimused. Kui räägime Ukrainast, siis seal on küsimus, et peame aitama neil majanduse jalgadele tagasi," ütles Solman.

Mihkelsoni sõnul ei peaks Ukraina saama liitumisel erikohtlemist. Tema sõnul peaks Ukraina kiirendatud korras saama NATO liikmeks, aga Euroopa Liidu puhul on tähtis, et põhimõtted ja printsiibid, mida eeldatakse kõigilt liiduga liitujatelt, täidaks ka Ukraina. Ta tõdes, et Ukrainal on selleni veel pikk maa minna.

Poolametsa sõnul peaks Ukraina kõigepealt vaatama NATO ja alles siis Euroopa Liidu poole. "Meil on 2/3 seadusandlusest, mis tuleb Euroopa Liidust. Kas nad ikka tahavad seda, see on Ukraina otsustada. Minu meelest oleks üldse targem rohepöörde pärast neil Euroopa Liidust üldse välja jääda. Astugu parem natosse ja mõelgu hoolega, kas Euroopa Liit on see, kuhu nad tegelikult tahavad minna."

Toom märkis, et Europoa Liidus on ühtsed reeglid, mida tuleb täita. Tema sõnu toob iga suur laienemine kaasa sotsiaalset ebavõrdsust, millega tuleb iga kord tegelema hakata. "On juba tehtud rehkendus, et kui Ukraina liituks homme, siis me liigume netosaajatest netomaksjate hulka ja 20 protsenti kahanevad põllumajandustoetused Euroopa Liidus."

Kiige sõnul ei saaks teha ainult Ukrainale erandit, sest erandit kipuvad korduma. Tema sõnul on nii Euroopa Liidu kui ka Ukraina enda huvides see, kui riik täidab kõiki liitumiseks nõutud kriteeriume.

Kallase sõnul sõltub tänavustest europarlamendi valimistest palju see, mis Ukrainast edasi saab, kui kiiresti suudab Ukraina sõda võita. "Need valimised on üliolulised, et saaksime vastata sellele küsimusele, kui kaua Ukraina veel peab kannatama seda, et Euroopa pole piisavalt tugevalt ja ühtselt tema selja taga ja ei toeta Ukrainat piisavalt tugevalt," sõnas ta.

Raagi sõnul ei tohiks EL anda liitumist ootavatele riikidele alusetut lootust. "Me oleme näinud varasemate liitumiste puhul, kuidas antakse lootust ja seejärel erinevatel põhjustel liikmesriigid hakkavad kummi venitama ja see asi läheb nii kaugele, et riigid kaotavad lootuse ja usalduse Euroopa Liidu vastu. See on selge, et lõpuks seaduse ees peavad kõik riigid olema võrdsed, aga lõpuks ka Eesti liitumise puhul Euroopa Liit tegeles meiega intensiivselt, aitas seadusandlust üle võtta, aga mõne teise riigi puhul pole seda tehtud. Meie nägemus on, et Ukrainaga peame seda tegema," rääkis Raag.

Solman tõdes, et Ukraina ja ka Moldova liitumine vähendaks Euroopas halle alasid ja suurendaks ka Euroopa julgeolekut.

Mihkelson ütles, et Ukraina huvides on see, kui riik liitumise hetkeks täidab juba EL-i reegleid. Ta lisas, et Ukraina olukord on samas ka eriline. "Ei tohi unustada, et tegu pole tavapärase olukorraga. Kui meie liitusime, see võttis kümmekond aastat aega, see ongi tavapärane, et keskmiselt kümme aastat olla liitumisprotsessis. Ukrainaga seotud esimene ülesanne, ka neil, kes lähevad europarlamenti tööle, on kõik teha selleks, et sõda saaks Ukraina poolt võidetud. Selleta pole võimalik rääkida, et temast saaks lähiajal EL-i liikmesriik," ütles Mihkelson.

Kiik sõnas, et Ukraina kiirkorras Euroopa Liitu saamine sõda ei lõpetaks, sest Ukraina toetamine ja abistamine liikmesriikides erineval tasemel. "Kui räägime Ukraina sõjalisest aitamisest, siis on vaja Euroopa Liidu suuremat koostööd, USA panust ja EL-i liikmesriikide ühepoolset panuse kasvu. Eesti on esikohal selles, teised riigid on meist kaugel maas. Ei tasu luua pettekujutelma, et kui Ukraina saaks kiirteel kuidagi EL-i, siis see aitaks sõda lõpetada. Ei. Sõja lõpetamise alused on mujal ja julgeolekugarantiid on NATO-s."

Kallas tõdes, et tõenäoliselt pole ükski kandidaat vastu, et Ukraina kiirem liitumine EL-iga tuleks kasuks ka Eesti julgeolekule ja majandusele, kuid liidu põhialustest ei tohiks üle vaadata, sest vastasel juhul EL koos ei püsi.

Kas ühehäälsuse kaotamine julgeoleku- ja välispoliitiliste otsuste langetamisel oleks Eesti huvides?

Solman, Mihkelson, Poolamets, Kiik ja Kallas vastasid sellele küsimusele eitavalt, Toom ja Raag otsest vastust ei andnud.

Toom selgitas, et põhimõtteliselt oleks see Eesti huvides, sest praegu võtab 27 liikmesriigi vahel konsensuse leidmine meeletult palju aega ning keerulises julgeolekuolukorras võiks seda kaaluda. Samas märkis ta, et selles küsimuses ei ole konsensust.

Raag põhjendas, et tegelikult on ka praeguste regulatsioonide järgi võimalik üksikutele vastuhääletajatele vastu astuda. Ta tõi näiteks Ungari vastasseisu Ukraina abi hääletustel.

"Mida olen näinud Ukraina-hääletuste raames, et üks riik võtab kriisi ajal ülejäänud EL-i pantvangi ja see ei lähe mitte. Kas see võib meid ennast tabada? Kujutame, et teie mingis liidus ajate kogu aeg mina-asja, siis ühel hetkel panete tähele, et inimesed ei taha enam teiega rääkida ja kompromissile jõuda. Ma arvan, et konsensuse kaotamine ei mängi ka Eestile väga olulist rolli," ütles ta.

Raag märkis, et poliitika käib läbi koalitsioonide moodustamise ja kui see enam võimalik pole, siis võib-olla on riik vales liidus. "Kui meil pole järsku võimalik Kesk- ja Ida-Euroopa või Põhja-Euroopa riikidega saavutada mingit oma nägemust ka suurte Euroopa riikide vastu, näitab seda, et probleem pole seda väärt või on meie seas kerkinud etteotsa oma Viktor Orban. Sellisel juhul arvan ka, et kui siis Eesti näeb, et see valik on tema jaoks ilmvõimatu, siis äkki tuleb sellest liidust väljuda. Aga seni arvan, et suudame alati kompromissi omaks võtta," rääkis ta.

"Ühehäälsuse põhimõtte alternatiiv EL-is on kvalifitseeritud häälteenamus, mis tähendab 15 liikmesriiki, mis esindab 65 protsenti elanikkonnast ja siin ma olen nõus Ilmar Raagiga, et kui me pole võimelised liitlasi leidma, siis oleme vales ruumis," sõnas Jana Toom. 

Kiik ütles, et üldjuhul ta ühehäälsuse kaotamist ei toeta. "Arvan, et Eesti huvides oleks, et EL-is säiliks neis kriitilistes küsimustes ükshäälsuse nõue. Aga kui näeme, et mõni riik tekitab olukorra, kus Euroopa otsustusprotsess on hangunud, siis kui küsida, kas Eesti huvides on sellistes olukordades pigem hääletamine ja edasi liikumine, siis loomulikult on. Loodan, et me ei jõua ühehäälsuse kaotamiseni, aga debatti ei peaks välistama," rääkis Kiik.

Poolametsa hinnangul tähendaks välis- ja julgeolekupoliitikas ühehäälsuse nõude kaotamine liikmesriikide suveräänsuse vähenemist. "Juba praegu me pole iseseisvad EL-is, 2/3 seadusandlusest tuleb keskvõimult kollektiivsete otsustena. Kui me anname välispoliitika ja maksupoliitika (maksupoliitika otsused nõuavad samuti EL-is konsensust - toim.) ära nagu tahab Saksamaa ja Prantsusmaa, siis on kõik. Mis riigist me räägime? Kas me tahame saada kohalikuks omavalitsuseks või tahame olla riik? See nõukoguliku sõnamulina saatel riigi maha müümine on lubamatu," rääkis ta.

Solman märkis, et kuigi Ungari vastuseis mitmes küsimuses on olnud Euroopa Liidus väljakutse, on kõik Ungariga peetud läbirääkimised seni lõpuks vilja kandnud ja konsensus on saavutatud. "See on olnud väljakutse, aga EL peab jääma rahvusriikide liiduks ja me ei tohi liikuda föderaliseeruva Euroopa poole. Selles mõttes Poolamets pole ainus eristuja siin – ka meie ei poolda aluslepingute muutmist, sest see piirab väiksemate riikide pädevusi," lisas ta.

Kallase hinnangul on konsensusdemokraatia üks paremaid demokraatia vorme. "See sunnib kõiki osapooli väärtustepõhiselt kokku leppima. EL on suures osas ikkagi väärtuspõhine liit ja kui seal me hakkame loobuma väärtuste osas konsensuskokkulepete saavutamisest, siis ma arvan, et see on suur risk, kuhu keegi meist minna ei taha. Nende konsensusdemokraatiate puhul on selline asi, et kui Eesti paneks end olukorda, kus ta on üksi oma välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimutes, siis see on niivõrd suure riskiga Eesti jaoks, et ma arvan, et me sellest lähtuvalt ei tohiks mingil juhul toetada seda konsensusdemokraatia muutmist. Eesti julgeolekugarantii on see, et EL-is on konsensusdemokraatia neis küsimustes."

Kallase hinnangul välis- ja julgeolekupoliitikas otsuste tegemisel koalitsioonide moodustamise tehnikat ei tohiks kasutada. "Siis hakkab lehmakauplemine. See on vale viis, et välis- ja julgeolekupoliitikas sellist hääletusmehhanismi rakendada. Peame jääma selle juurde, et EL kasutab seal ühehäälsust. Ka Ungariga tuleb siis lõputuid läbirääkimisi pidada, et ta ühte paati saada. Kui ei saada, siis on küsimus lõpuks Ungari väljaastumises, mitte selles, et me loobume sellest konsensushääletusest ja ühehäälsusest. See on Eesti välis- ja julgeolekupoliitika jaoks väga libe tee, kui peame hakkama selleks, et oma riigi kaitset korraldada Euroopa abiga, otsima endale liitlasi ja meil pole kindlust, kas saame Euroopas ühehäälselt seda kaitsta," selgitas ta.

Mihkelson ütles, et ühehäälsuse kaotamine võiks olla kõne all näiteks sanktsioonide rakendamise küsimuses, sest EL pole olnud piisavalt jõuline, et piiravaid meetmeid Venemaa vastu kehtestada ja seda peaasjalikult Ungari vastutegevuse tõttu. Ühehäälsuse põhimõte on tema sõnul oluline näiteks selles küsimuses, kuidas EL näeb seda, kuidas Ukrainas sõda peab lõppema.

"EL-i suurriigid näevad seda praegu meist erinevalt. Kui siin peaks minema EL-i tasandil poliitikakujundamiseks ja annaksime jämeda otsa ainult suurriikidele, siis selles osas me kindlasti mõjutaks negatiivselt ka meie julgeolekupoliitika valikuid. Ja kuna Eestis on julgeolekupoliitika ja välispoliitika tavapäraselt olnud konsensuspoliitika, siis sama taotleme ka EL-i tasandil."

Mihkelson sõnas, et poliitikat on parem kujundada siis, kui on konsensus välis- ja julgeolekuküsimustes.

Kas toetate üleeuroopalist kvoodimehhanismi põgenike ümberjagamiseks?

Jana Toom vastas sellele küsimusele ainsana jaatavalt. Toom põhjendas seda sellega, et ta juba hääletas Euroopa Parlamendis migratsioonipaketi poolt, mis näeb ette riikidele erinevad võimalused põgenike ümberjagamisse panustada.

"Seal on see kvoot 30 000 inimest EL-i peale, kus on pool miljardit elanikku. Seda numbrit ma toetasin. Üleüldse seal on neli võimalust, kuidas näidata oma solidaarsust ja see ümberjagamine on üks nendest. Ma saan aru, et Eesti seda ei vali. Ma räägin sellest konkreetsest asjast, mis oli juba hääletatud. /.../ Kui võtame näiteks endale mingi halduskoormuse või anname raha või meditsiinilist abi, siis need võimalused on täiesti olemas ja see eeldab, et me ei saa endale juurde pagulasi. Aga 30 000 EL-i peale on köömes," selgitas ta.

Toom ütles, et EL-i migratsioonipoliitika on praegu nagu tulekahju kustutamine, millega tuleb tegeleda. "Meil peab olema palju ühtsem ja palju tõhusam välispoliitika, mis ei ole võimalik, kuna me kogu aeg otsime konsensust. Nii et me oleme tegelikult lõksus. Me peame sealt välja tulema. Me arutame seda nagu homset ei oleks. Me räägime viie kuni 10 aasta perspektiivis, kui me vaatame edasi, me peame olema palju ühtsemad."

Kiik sõnas, et sotsiaaldemokraadid kohustuslikku põgenike ümberjagamist ei toeta, küll aga muid mehhanisme, mis rändepaktis on. "Mida Euroopa Parlament toetas, seal oli mehhanisme, mis näeb ette, nagu Jana selgitas, erinevaid võimalusi olla solidaarne, mis on ka Eesti huvides. On see siis Ukraina sõjapõgenikud, muud põgenikud. Kas riigid panustavad rahaga või võtavad vastu põgenikke, see peab olema riigi otsustada," ütles ta.

Kiige sõnul on kõige tähtsam aga, et EL-i välispiir peaks.

Raagi sõnul eristavad Parempoolsed erinevat tüüpi rännet. "Kui räägime irregulaarsest või ebaseaduslikust rändest, kus inimesed üritavad seadusi eirates piiri ületada, siis oleme ilmselt kõige karmimad oma nõudmistes, et sellele tuleb selge piir panna. Ja teisest küljest, kui siia tahavad tulla inimesed, kes toovad siia raha ja ei tooks kaasa maksumaksjale uusi kulusid, siis see, et meil on töökäsi vaja, eriti kõrgtehnoloogiliste talentide tulva siia vaja, on ilmselge. Küll aga näeme, et sinikraelist tööjõudu me ei tahaks Eestisse tuua, vaid neid me pigem käsitleks hooajatöölistena," selgitas ta.

Ka Mihkelson rõhutas, et EL-is ei ole uue rmigratsioonipaketiga liikmesriikidele peale surutud kohustuslikku kvoodisüsteemi, vaid solidaarsust saab üles näidata ka muul viisil panustades. Ta lisas, et EL on pärast 2015. aasta suurt rändekriisi jõudnud üksmeelele ka selles, kuidas paremini oma välispiiri kaitsta. Ta tõdes, et rändeküsimus jääb Euroopat pikemaks ajaks saatma ja järgmine Euroopa Parlamendi koosseis peab keskenduma sellele, kuidas juba kokkulepitut ellu viia.

Ka Solman tõi välja, et migratsioonipakett käsitleb muu hulgas hübriidohte ja rändajate kasutamist relvana, samuti inimeste tagasisaatmise protseduuride kiiremaks muutmise võimalusi. Solman märkis, et kohustuslik kvoodimehhanism on halb, kuid praegu on kvoodisüsteem hästi paigas.

Eesti 200 ei ole nõus põgenikekvootidega liikmesriikidele. "Me teame aastast 2015, kui oli põgenikekriis ja kui need kvoodid määrati ja liikmesriigid tegelikult nende kvootide järgi käitusid. Mis tegelikult juhtus, oli see, et inimesed, kes nii-öelda kvoodi järgi Eestisse võeti, ega nad lõpuks siia ei jäänud. Kuna Euroopa Liidu sees on vaba liikumine, siis suur osa neid inimesi paigutub nii või naa ümber sinna, kus neil on tegelikult kasulikum ja mugavam olla, kus neil võimalus integreeruda oluliselt lihtsam. Selles mõttes, see kvoot rahustab maha mingiks hetkeks need liikmesriigid, et justkui on solidaarsus, aga reaalselt tegelikult seda solidaarsust ei teki ja ikkagi on liikmesriigid, kes on palju suurema löögi all kui teised," selgitas ta.

Kallas lisas, et lõpuks ikkagi see, keda riiki lastakse ja millistel tingimustel rändepoliitikat kujundatakse, on liikmesriikide enda teha. "On üksikud asjad, mida Euroopa Liit ühiselt reguleerib, varjupaigapoliitika on üks neist ja seal on vaja tõesti oluliselt suuremat jõuõlga Euroopa Liidult sellepärast, et varjupaigapoliitika on tänaseks kujunenud sõjarelvaks, reaalselt sõjarelvaks, mida meie naaberriigid kasutavad ja kahjuks kasutab see naaberriik, kelle naaber meie oleme. Selle tõttu on Eesti huvides absoluutselt see, et varjupaigapoliitikast saadakse aru mitte ainult põhiõiguste osas, mis on ka väga oluline, vaid selles, et see on tegelikult sõjarelv ja see raha ja rahaliste vahendite suurem eraldamine varjupaigapoliitika rakendamiseks Euroopa Liidus ja välispiiride kaitseks on ülioluline," rääkis ta.

Poolametsa sõnul peaks Lääne-Euroopa võtma immigratsioonipoliitikas eeskuju Suurbritannia asüülitaotlejate Rwandasse väljasaatmise poliitikast. Tema hinnangul kasutab vananeva ühiskonnaga Lääne-Euroopa ära näiteks sõja eest põgenenud ukrainlasi.

"Alles hiljuti ütles meile siseministeeriumi kantsler valdade ja linnade liidu päeval, et ukrainlased jäävad siia, kõik need 100 000, ja toovad ka pereliikmed siia. Kujutage ette, mida see tähendab Ukrainale, kui näiteks kõik need neli miljonit, kes on Euroopasse läinud, sõja lõppedes koju ei lähe. Tegelikult sündimusprobleemiga Lääne-Euroopa neelab neid inimesi, ta tahab nad tegelikult Ukrainalt virutada, varastada endale. Kui me tahame tõesti, et Ukrainal hästi läheks, siis me aitame pärast sõda need inimesed koju. Mitte nii, et 100 000 tuleb sisse ja me tõepoolest kaaperdame need inimesed ära. Nii need asjad ei käi. Ja islamiimmigratsiooni on see, mis laastab kogu Lääne-Euroopa varsti," rääkis Poolamets.

"Tegelikult seesama rändeleppe praegu, mis tõesti Euroopa Parlamendis napilt, aga kindlalt heaks kiideti just nimelt ju selles suunas pingutab, nii et minu jaoks on natuke üllatav konservatiivide vastuseis ehk et olemasolevad reeglid tegelikult olid justnimelt halvemad," ütles Kiik.

Kiik lükkas ümber Poolametsa väited 100 000 Ukraina põgeniku kohta. "Esiteks, meil on 40 000 ajutise kaitse taotlejaid, loomulikult piiri ületanud on rohkem, paljud on ka tagasi läinud, aga kuidagimoodi kahtlustada Euroopa Liidu riike, et nad virutavad ära neid põgenikke, ei, Euroopa Liidu riigid soovivad ja pingutavad selle nimel, et aidata kõigepealt Ukraina sõda võita. Seejärel tegelikult taastada see riik, et oleks ka võimalik inimestel naasta," rääkis ta.

Solman ütles samuti, et eesmärk on see, et ukrainlased saaksid oma kodumaale naasta, kuid praegu ei ole neil kuhugi minna. "Paljudel pole enam kodusid järel ja mida tegelikult Euroopa Liit ei tee ja siin ma olen Euroopa Liidu suhtes kriitiline, et me teeme väga vähe Ukraina aitamiseks, liiga vähe ja liiga aeglaselt."

Saate lõpuosas vastasid kandidaadid televaatajate saadetud küsimustele: