Seekordne Euroopa Parlamendi valimiskampaania on siiani Eestis olnud kuidagi eriliselt uimane ja säratu. Algas see hilinemisega ja õhus on vähe pinget. Tundub, et valijaid ega erakondi endid väga ei huvitagi, kes lõpuks võidab ja kuidas kellelgi läheb. Millest siis see uimasus ja vähene entusiasm küll tuleneb?

Toon esile kolm põhjust: eurovalimiste endi teisejärgulisus meie valimiskalendris, nende ebasobiv ajastus paljude võtmeerakondade jaoks ning valijaid erutava ja mobiliseeriva konflikti puudumine.

Poliitikateadustes kõneletakse valimiste hierarhiatest ja sellega seoses nn teisejärgulistest valimistest. Teisejärgulised valimised on need, millele valijaskond ja erakonnad omistavad vähem tähtsust, sest nende tulemustest ei sõltu sisepoliitilistes jõuvahekordades ega kodanike eluolus kuigi palju.

Kui panna Eestis toimuvad valimised tähtsuse järgi pingeritta, siis esimesel kohal on kindlasti riigikogu valimised, järgnevad kohalikud ja siis presidendivalimised. Euroopa Parlamendi valimised kipuvad oma kaalukuselt tõepoolest alla jääma isegi presidendivalimistele, kui vaadata meediakajastuste intensiivsust ja erakondade endi suhtumist.

Nii iseloomustabki teisejärgulisi valimisi kampaania hiline algus, tagasihoidlikum nähtavus ja vähene intensiivsus. Vanad erakonnad panevad kampaaniatesse reeglina vähem ressursse, sest edu neil valimistel parandab nende sisepoliitilist staatust ja jõuõlga üsna vähesel määral. Peamine on mitte kõrvale jääda, valija jaoks olemas olla ja kaotuse puhul ülemäärasesse häbisse jäämist vältida.

Kõike seda saab jälgida ka tänavuse valimiskampaaniaga seoses. Kampaaniategevusi oli enne aprilli lõppu napilt ning poliitikast vähem huvitatud kodanikele võib kampaania üsna vähenähtavaks jäädagi. Kuigi valimisdebatte toimub erinevatel meediaplatvormidel piisavalt, siis särtsu on neis vähevõitu ning tihtilugu kantakse ette juba varem ära õpitud jutupunkte.

Millest erakondade nii vähene innukus tuleneb? Kui lühidalt kokku võtta, siis enamiku parteide jaoks toimuvad need valimised valel ajal ning on pigem tüütuks lisakohustuseks, mitte oodatud võimaluseks särada. Reformierakond, Eesti 200 ja EKRE, mis on tegelikult kõik kas sisemises või populaarsuskriisis, sooviksid, et need valimised oleks toimunud juba kas varem või tuleksid järgmisel aasta, kui nad on ehk end juba kindlamini sadulasse tagasi upitanud.

Halvim ajastus on neil valimistel muidugi Keskerakonna jaoks, keda on lisaks katastroofilisele reitingulangusele tabanud ka suured rahalised raskused. Lisaks tunneb üks favoriitidest, Jana Toom, kuklas uue konkurendi, Aivo Petersoni, hingeõhku, kelle suhteline edu võib Keskerakonna kohast europarlamendis tänavu sootuks ilma jätta. Sellist katastroofi on niigi hapras seisus erakonnale hetkel kõige vähem vaja.

Ainukesed, kes end vähegi sadulas tunnevad on sotsid ja Isamaa. Neist esimene tänu oma tugevatele kandidaatidele ning üldiselt kasvavale jõuõlale Eesti sisepoliitikast. Teine aga loodab Euroopa valimistest teha usaldushääletust istuva valitsuse vastu.

Samal ajal on näha, et isamaalasedki on nõutud, kuidas valijat piisavalt veenda, et valimistulemused võiksid tuua kaasa raputuse ka sisepoliitika tandril. Teisisõnu, kas nende potentsiaalne valija tõesti usub, et valitsuserakondade lüüasaamine peatab plaanitud maksutõusud ning sunnib ebapopulaarset peaministrit siirduma Brüsselisse?

Siit tulenebki kolmas põhjus üsna uimasele valimiskampaaniale. Mobiliseeriv konflikt ja vastasseis sisuliselt puudub.

Valitsusparteid eesotsas Reformierakonna ja sotsidega rõhutavad, et nende valimiste võtmeteema on julgeolek. Nõus, aga kus on vastasseis? Kus on need jõud, kes Vene ohtu pisendavad ja tahavad edaspidi europarlamendis meie välispoliitilisele konsensusele hoopis vastupidist joont ajama hakata? Peale Aivo Petersoni, kellel esialgu vaevalt suurtega mõõtu võtvasse põhikonkurentsi asja saab olema, ei tule kedagi meelde.

Isamaa ja EKRE üritavad mängida valitsusvastastele meeleoludele, kuid nagu eespool kirjeldatud, jäävad nemadki hätta sellega, et valijaid veenda, et kellegi valimisvõit või kaotus, praegust sisepoliitilist kurssi kuidagigi muudaks.

Võimalik, et see mobiliseeriv põhikonflikt siiski tekib, kuid me peame olema valmis üllatuseks, et selle sõnastajateks polegi praegust uimast kampaaniat vedavad parlamendierakonnad, vaid mõni uustulnukatest. Seegi, muide, käib teisejärguliste valmiste spetsiifika juurde, et neil valimistel võivad ootamatud edulood tulla just parlamendivälisest leerist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.