1. mail täitus Eestil Euroopa Liidus 20 aastat. Sel puhul võtsime Sakalas kokku, mida on Viljandimaa selle aja jooksul Euroopast saanud. Ainuüksi betooni, asfalti ja muudesse käega katsutavatesse varadesse on tulnud siia 154 miljoni euro jagu investeeringuid. Seda on umbes sama palju kui neli Viljandi linna tänavust eelarvet. 20 aasta taguseid linnaeelarveid mahub 154 miljoni euro sisse aga lausa 11. 

Maakonna kümne suurema eurotoetust saanud objekti hulka mahuvad haigla, koolid, puhta vee süsteemid ja reovee puhastamine, teed ning tänavad, teadustegevus ja meelelahutus. Ja ärgem unustagem seda kõige tähtsamat, mida rahasse panna ei annagi. Euroopa Liitu ja selle tagajärjel NATO-sse pääsemise tõttu on meie julgeolek hoomamatult suurem kui üksi olles.

Suurimate investeeringute loetelu lugedes hakkas mul ähmaselt kuklas tukslema, et olen midagi sellist kusagil varem juba kohanud. Ja mitte mõnes teises Euroopa Liidu lugu kokku võtvas artiklis, vaid mingis hoopis kummalisemas kohas.

Trükkisin mõne sõna veebiotsingusse ja seal ta oligi – legendaarse koomikutetrupi Monty Phyton Jeesuse kaasaega parodeeriv film "Briani elu". Ühes stseenis küsib John Cleese'i kehastatud Juudamaa rahvarinde liider oma kambajõmmidelt retooriliselt: "Mida on roomlased kunagi meie heaks teinud?", kuid plaanikohase hukkamõistukoori asemel hakkavad võitluskaaslased ükshaaval tõsimeeli vastama: akvedukti, reoveesüsteemi, teed, kastmissüsteemid, hariduse, veini, tervishoiu ja… rahu. Uskumatult sarnane nimekiri, kas pole?

Muidugi olid meil ennegi nii veevärk, haridus kui ka teed, aga ilma Euroopa Liiduta oleks neid ainuüksi Viljandimaal umbes 154 miljoni euro võrra kasinamalt. Põllumajandustoetustest ja kõikvõimalikest pehmema poole programmidest pole mõtet rääkidagi.

Oluline vahe on muidugi selles, et roomlased olid Juudamaal vallutajad, meie oleme vabatahtlikult Euroopa Liitu astunud, tahame sinna kuuluda ja osaleme otsustamises. Seetõttu ei päde ka ükski paralleel, mida tuuakse Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel. Kui keegi hakkab kahele liidule võrdusmärki panema, siis ilmselgelt ei tea ta midagi Euroopa Liidust või ei tea ta midagi Nõukogude Liidust. Või valetab teadlikult ja pahatahtlikult. Ka toolil ja elevandil on mõlemal neli jalga ja mõlema peal saab istuda, aga ükski mõistlik inimene ei pea neid omavahel sugulasteks.

Hiiglaslikest plussidest hoolimata kipume igapäevaelu muredes tihti ära unustama, mis meil tänu Euroopa Liitu kuulumisele on ja mida meil ilma selleta ei oleks. Isegi need ehitised, mis Euroopa toega rajatud, muutuvad meie mälus umbmääraselt riigi raha eest tehtuks. Elamute renoveerimiseks ei anna meie teadvuses raha mitte Euroopa Liit, vaid Kredex ja nii edasi. Veel vähem mõtleme igapäevaselt, millises augus oleks Eesti majandus näiteks siis, kui meil ei oleks kaupade ja teenuste vaba liikumist.

Küll aga seonduvad Euroopa Liiduga bürokraatia, jaburad euronõuded – isegi kui need on tegelikult liigagarate Eesti ametnike kehtestatud – ja kõik see, mis on valesti.

Ja eks palju ongi valesti. Alates sellest, et Euroopa Liidu juhtimine on nii keeruline, et me ei mõista sageli õieti seda, mis on valesti, ega seda, mis on hästi. Seetõttu lähtuvad paljud inimesed mingitest udustest uskumustest ja segastest stereotüüpidest ega viitsi eriti millessegi süveneda. Selle parimaks näiteks on, et isegi Euroopa Parlamendi valimistel on viimasel kahel korral löönud kaasa ainult natuke üle kolmandiku valimisealistest, aga riigikogu valimistel küünib valimisaktiivsus kahe kolmandiku ligi.

Valimiste eel on tekkinud arutelu selle üle, kuidas Euroopa Parlamendi liikme tööd hinnata. Kas selle järgi, kui sageli ta on olnud raportöör või variraportöör? Millises komisjonis ja mis koha peal ta istub? Kui sageli suures saalis kõnesid peab või kuidas hääletab?

Nii ühel, teisel, kui kolmandal mõõdikul on oma pooldajaid kui vastaseid. Ent lubage mul välja pakkuda veel üks võimalus, mida arvestada.

Selleks tahan esmalt meelde tuletada sõna "saadik" tähendust. Sageli kasutatakse seda valesti. riigikogu liige ei ole saadik. Äärmisel juhul on ta rahvasaadik, aga see kõlab üsna punaselt. Ta on parlamendi liige. Saadik on see, kes esindab oma riiki teises riigis või on saadetud kellegagi läbi rääkima või talle teadust viima. Seega võiks mõnes mõttes öelda, et europarlamendi liikmed on Eesti saadikud Euroopas ja nende kohta see sõna justkui kehtib.

Paraku ei vali me Euroopa Parlamendi liikmeid esindama mitte oma päritoluriiki, vaid Euroopa Liitu. Vähemalt teoreetiliselt. Ka Euroopa Komisjoni volinikud ei esinda mitte oma koduriigi, vaid Euroopa Liidu ühiseid huve. See on väga selge põhimõte. Liikmesriikide huvisid esindavad ülemkogul valitsusjuhid ja madalama taseme kokkusaamistel ministrid, diplomaadid või ametnikud.

Olgu Eesti esindamisega Euroopas kuidas on, kuid kindlasti peaks Euroopa Parlamendi liige olema Euroopa saadik Eestis. Meil on vaja inimesi, kes suudavad Brüsselis ja Strasbourgis sündivad otsused, nii head kui ka halvad, valijateni viia ja arusaadavalt lahti seletada. Seda tasub silmas pidada nii valimistel kui europarlamendi liikmete tööd hinnates.

See töö on kahtlemata keeruline, sest Euroopa on keeruline, kuid hädavajalik, et mõistaksime paremini seda suurt ühendust, mis on osa meist ja millest meiegi oleme osa. Enamik praegustest europarlamendi liikmetest seda ka püüab, kes paremini, kes halvemini. Aga varasemates koosseisudes on olnud ka neid, kelle kohta käib üks anekdoot. 

Nimelt oli naisel kolm poega. Üks hakkas piraadiks, teine läks Prantsuse võõrleegionisse ja kolmandast sai Euroopa Parlamendi liige. Ühestki neist ei kuuldud enam kunagi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.