Mul oli laual raamat "Revolutsioonide ajastu. Edenemine ja tagasilöögid aastast 1600 kuni kaasajani" ("Age of Revolutions. Progress and Backlash from 1600 to the Present", 2024). Selle üllitise autor on Fareed Zakaria. Eesti keelde on temalt tõlgitud kaks raamatut, tuntum ilmselt "Vabaduse tulevik", mis on ilmunud 20 keeles ja mis oli ka New York Timesi bestseller. Muidu kirjutab Zakaria Newsweekis regulaarset kolumnit ja tal on CNN-is ka oma saade "Fareed Zakaria GPS".

Kuid raamatust. Rohkem kui 400 aastat revolutsioone kõlab suure tükina, mida annab järada. Ja erinevaid revolutsioone on selles vahemikus toimunud sadu. Zakaria on aga välja valinud Suurbritannia, USA ja Prantsusmaa, lisaks veel Holland. Muud on kõrvale jäänud. Seda geograafilist silmapiiri kitsendamist põhjendab ta väitega, et suuremad lääneriikides toimunud revolutsioonid moodustavad teatava peajoone, millega annab selgitada ühiskondade muutumisi mujalgi.

Poliitika kui selline on üks harvu alasid, kus aastatuhandetega on tegevuse tuum jäänud samaks. Ehk võitlus võimu pärast ja mida selle võimuga peale hakata. Viimastel sajanditel on poliitika siiski omandanud ideoloogilise vormi, mida antiikajal ja keskajal ei olnud.

Samuti on praeguseks muutunud poliitiline skaala. Kui tavakohaselt on see olnud vasak-parempoolse jaotusega, siis nüüdseks on jaotumine tugevalt ähmastunud. Ja muutunud on ka poliitikud.

Zakaria toob näitena Donald Trumpi, kes on avaliku poliitika osas täiesti ignorantne ja demokraatlikke norme jultunult eirav. Tema seisukohad on primitiivsuseni lihtsustatud, neid võib taandada neljale lausele: "hiinlased võtavad meilt tehased, mehhiklased võtavad töökohad, ma annan neile kõigile kere peale, ma muudan Ameerika uuesti suureks".

Ja see läheb kaubaks, kuigi on ideoloogiliselt väga kaugele läinud vabariiklaste senistest põhimõtetest, nagu piiratud valitsus, valitsuskulude kärpimine, tugev sõjavägi ja demokraatia levitamine mujal maailmas. Seda nimetatakse ka Reagani mudeliks.

Kuid Trump ei ole üksi, märkigem kasvõi Boris Johnsonit, Viktor Orbánit, Narandra Modit ja teisi. Poliitikuile on hakanud külge jääma natsionalistlikud, šovinistlikud, protektsionistlikud ja isolatsionistlikud loosungid. Ega vasak tiib maha ei jää, nemad sõdivad establishmenti vastu ja ihkavad hävitada olemasolevat korda.

Uus suur jagunemine on poliitikas "avatud versus kinnine". Revolutsioonilise ajastu üks märk ongi poliitika jagunemine uusi jõujooni pidi. Parem- ja vasakpopulistide ühine joon on seniste normide eiramine, ehk sõnavabaduse, parlamentaarsuse ja sõltumatute institutsioonide kõrvaletõrjumine. Zakaria ise on liberaalse demokraatia toetaja, sest see keskendub mitte tulemustele, vaid reeglitele.

Meie aeg on revolutsiooniline, kuna kõikjal näeme radikaalseid muudatusi. Segi on paisatud majandusmõte ja valitseb sügav ebakindlus oludes, kus uute poliitiliste ja sotsiaalsete revolutsioonide taustal on tõusmas ka digirevolutsioon ja tehisintellekt. Viimati mainitute mõju me veel lihtsalt ei tea.

Zakaria põhjendabki raamatut sellega, et nüüdisaja muutuste mõistmiseks on vaja mõista minevikus toimunut. Ja ta hoiatab, et riikide sees käivate revolutsioonidega kaasnevad vältimatult ka revolutsioonid riikide suhetes. Tegemist on ka geopoliitiliste ümberkorraldustega. Näiteina võib võtta kasvõi Hiina ja Venemaa plaanid ilmakorra ümber kujundamiseks.

Et toodud ajaloolisest osast kiirelt läbi kapata, siis märgin, et revolutsiooniaja kirjeldus algab Hollandist, kus toimus esimene liberaalne revolutsioon ja loodi vabariiklik valitsemisvorm. See nähtus võinuks jääda vaid kohalikuks, kui asja ei oleks aastal 1688 üle võetud Suurbritannias. Sealt levis liberaalne praktika juba kõikjale, kuhu britid jõudsid.

Järgmised kaks revolutsiooni olid prantsuse oma, mis täiesti nurjus, ja tööstusrevolutsioon, mis oli edukas. Mõlemad kujundasid juba nüüdismaailma.

Kui praegusel hetkel heidame pilgu endi ümber toimuvale, võib öelda, et elame ühes kõige revolutsioonilisemas ajastus. Käimasolevad muutused ei pruugi toimuda samaaegselt, kuid neil on vastastikune mõju ja seos.

Senise ajaloo üheks tähtsamaks peab Zakaria tööstusrevolutsiooni, mida seostatakse Suurbritanniaga. Sellest sai alguse hüppeliselt kiirenenud majanduskasv. See oli algul keskendunud läände ja oli kahjulik keskkonnale, kuid see lõi nüüdismaailma kõigi selle hüvede ja puudustega. Industrialiseerimine muutis inimese seisundit, tema suhet aja ja ruumiga. Leiutati ka vaba aeg. Muudatustel oli muidugi ka hulgaliselt tumedaid külgi.

Ajas hüpates oli Teine maailmasõda see, mis tõi päevateemaks uue liberalismi, täpsemalt selle sotsiaal-demokraatliku variandi, samuti tugeva multilateraalsuse ja koostöö ning laiemalt globaliseerumise. Majanduslik ja poliitiline liberaliseerimine käisid käsikäes, kasvav keskklass nõudis demokraatiat. Kuid siis saabus tagasilöök, mis siiani tuntav. Vladimir Putini Venemaa, Orbani Ungari, Erdogani Türgi, Modi India. Globaliseerumise tagasilöök tõi esile erinevuse nende vahel, kellel on, ja nende vahel, kellel ei ole.

Populistid hakkasid müüma ettevaatavat nostalgiat, vastandades kaasaega omaaegse väidetava kuldajaga. Digiimede pinna all on segaduste ja mässude maailm. Digirevolutsiooni loodud uued suhtlemisvormid on kiirendanud kõdunemist ühiskonnas, noored on siirdunud online-maailma. Nutitelefon on kasvatanud arusaama ebavõrdsusest, info demokratiseerumine on muutnud poliitikat ja suurim probleem on väärinfo levik. Edasine areng võib olla hirmuäratav, muutuda võib isegi arusaam sellest, mis on inimesele omane.

Praegu käib korraga kaks revolutsiooni, need puudutavad suurriikide poliitika tagasitulekut ja liberaalset korda. Nende suhestumine määrabki maailma tuleviku. Vene ja Hiina tahaksid lääne tehnoloogilisi saavutusi, aga mitte ühiskonda. Suurim väljakutse olla hetkel Ameerika kasvav võimetus ja soovimatus hegemoon olla. Ja esmane ülesanne on praegu Vene agressiooniga hakkama saamine. Liberalismi kriis ei ilmunud vaakumis. See on kiirete muutuste ja nende sünnitatud hirme ära kasutavate liidrite tegevuse tulemus.