Reedeses "Aktuaalses kaameras" oli lugu sellest, kuidas eksperdid peavad käimasolevat Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniat uimaseks ja säratuks. Nädal varem kurtis kolleeg Tõnis Saarts päevakommentaaris sedasama. Kampaania on loid, hilise algusega ja üleüldse toimuvad valimised valel ajal.

Ma saan hea kolleegi argumentatsiooni lähtekohtadest aru küll. Jah, teaduskirjanduses nimetatakse Euroopa Parlamendi valimisi sageli teise järgu valimisteks. See tähendab, et Euroopa Parlamendi valimiste hääletuse aktiivsus on üldiselt madalam, sest Euroopa tasandi teemad on inimeste jaoks kaugemad ja valima tulevad need, kes valimas on harjunud käima. Poliitiliselt passiivsem valija jõuab valima enamasti siis, kui teda käivitavad hoopis siseriiklikud teemad.

Teise järgu valimised tähendavadki seda, et paljud valijad ei tule hääletama mitte ühe või teise erakonna eurovalimiste platvormi poolt või vastu, vaid hoopis valitsuse tegevuse poolt või vastu. Aga kas meil sellest teise järgu konfliktist praegu siis puudu on?

Äsjased avaliku arvamuse küsitlused näitavad küll, et rahulolematus valitsuskoalitsiooni poliitikaga on küllalt kõrge, see tähendab, et see teise järgu valimiskonflikt on selgelt olemas. 9. juuni õhtul saame lihtsalt teada, kas opositsioon suudab pakkuda usutavat alternatiivi ja kas valija suudab eristada, mille poolt või vastu praegu mõtet hääletada on.

Kindlasti toimuvad need valimised mõnede erakondade jaoks äärmiselt sobival, teiste jaoks jälle selgelt ebasobival ajal, aga see just süstibki valimiskampaaniasse lisapõnevust, mitte ei tee neid uimasteks.

Ja kes rohkem sellist pulli ja tralli otsib, siis, no kuulge, ei ole just igapäevane, et künnisealused erakonnad otsivad tähelepanu lindpriikandidaatidega, kellel valimiskautsjon maksmata, aga esmase õiguskaitse alustena saavad siiski kampaaniat teha, või riskivad oma reklaamvideote tõttu Eurovisiooni korraldajate ja osalejate poolt kohtusse kaevatud saamisega.

Kohe kindlasti pole ma nõus sellega, et poliitikud kaunite maipäevade saabudes valijatega kohtumise asemel kuskil puu all pikutavad. Pigem kihutavad debatilt debatile, sest neid on tänavu oluliselt rohkem kui viis aastat tagasi. Tundub, et tänavu ei korralda oma debatti mitte üksnes suuremad meediamajad, vaid ka iga teine gümnaasium, vabaühendus ja raamatukogu.

Samuti käiks praegu puu all pikutamine igasuguse poliitilise loogika vastu. Euroopa Parlamendi valimiste nimekirjades on kokku vaid 78 kandidaati. Seda on 12,4 korda vähem kui riigikogu valimistel ja 128,5 korda vähem kui eelmistel kohalikel valimistel. Piltlikult öeldes: kui muidu püüdis Jüri Ratas kättpidi läbi tervitada tervet Mustamäed, siis nüüd leegib ta mööda Eestit ringi ja püüab kõigile kodanikele oma pastaka pihku pista.

See tähendab ühtlasi, et kõigil nimekirjadesse saanud kandidaatidel on oma erakonna ees väga suur vastutus, ja see, kes praegu kampaania tegemise asemel puu all istub, peab vähemalt Chuck Norris olema.

Heakene küll, juristide kohta öeldakse sageli, et kaks juristi, kolm arvamust. Nüüd on siis paar politoloogi, kes vaatavad asju eri mätta otsast. Võiksime ju seda isekeskis kuskil morsiklaasi taga arutada, miks sellega meediaruumi täita?

Minu mure on selles, et jutud igavast ja säratust kampaaniast nüüd küll kodanikku valimiskasti äärde minema ei innusta. Valimisaktiivsust tõstab ikka see, kui valijad tunnevad, et midagi olulist on kaalul, mitte see, kui telenäod kurdavad, et mage ja igav on.

Mitte et ekspert sellises olukorras valetama peaks. Pigem on küsimus teemaseades. Kas me maksumaksjatena ikka tõesti tahame valimiskampaanialt sära ja glamuuri? Ja kui erakonnad teeksid praegu kampaaniale meeletuid kulutusi, saaksime me meediast teada, et jälle on pahasti.

Eks ajakirjandus peab ikka aeg-ajalt valvekoera rolli täitma, aga lähenevate valimiste tuules võiks kaaluda ka teistsuguseid sotsiaalselt vastutustundlikke rolle. Kurtmine valimiskampaania üle pigem pärsib valimisaktiivsust, kui kasvatab seda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.