Tartu linnavolikogu EKRE fraktsiooni nõuniku poolt saadetud pressiteates märgitakse, et Silver Kuusik on "avatud suhtlemisega energiline, karismaatiline ja võimekas juht, kellel on kindel rahvuskonservatiivne maailmavaade ja visioon EKRE sihtide elluviimiseks". Samuti avaldatakse teates lootust, et Kuusiku kandideerimine "käivitab erakonnas viljaka ja konstruktiivse arutelu EKRE taktika üle".

Äriregistri andmetel on Kuusik EKRE liige 2018. aastast. Ta on varem olnud ka Keskerakonna, Rahva Ühtsuse erakonna ja Vabaerakonna liige.

Kuusik: me ei saa olla pidevas opositsioonis

 Kuusik ütles intervjuus ERR-ile, et erakond peaks Toompeal viisakamalt käituma ja teiste parteidega koostööd tegema. Peeter Ernitsa kutsuks Kuusik erakonda tagasi, Kalle Grünthalit mitte.

Miks peaks EKRE liige teie poolt hääletama, kui vastaskandidaat on EKRE senine pikaajaline esimees Martin Helme?

Ma arvan, et ühe demokraatiat viljeleva erakonna liikmetel on täielik õigus valikule. Ma arvan, et see on igati asjalik, kui inimestel valikuvõimalus tekib.

Aga mille vahel on neil valida? Missugune te erakonna juhina oleksite?

Ma arvan, et noor veri, uus luud – see pühib alati paremini. Ja ma ei kandideeri Martini vastu, vaid Martini kõrval. Martin on väga head tööd teinud ja enne teda ka Mart Helme. Ma ei näe põhjust hakata muutma meie põhimõtteid, need on meil raudselt paigas.

Kui miski muutmist vajab, siis taktika. Me kindlasti ei saa võtta suunda, et oleme pidevas opositsioonis, vaid ühe erakonna ülim eesmärk peab olema valitsemine ja võimule pääsemine. Ja ma usun, et selleks ongi väike kursimuutus vajalik.

Mismoodi näete te teekonda opositsioonist valitsema ja kas te näete seda võimalust ka enne kolme aasta pärast toimuvaid valimisi?

Poliitiline matemaatika seda parlamendi tasandil välja ei anna. Küll aga tuleb meil senisest rohkem hakata austama parlamendisaadikuid ja volikogude liikmeid, kes on saanud teiste inimeste toetuse ja tahavad oma programmi ellu viia. Tuleb senisest rohkem püüda leida koostöökohti teiste erakondadega ja suhtuda ka lugupidavalt teiste fraktsioonide esindajatesse.

Olge hea, näitlikustage seda natuke.

Ma toon Tartu näite. Kui me võrdleme seda Toompeal toimuvaga, siis ma usun, et Tartus me ei ole oma põhimõtteid kuidagi kaotanud, me oleme nende aadete eest seisnud, aga siinjuures ma usun, et teised poliitilised erakonnad aktsepteerivad meid. Ja ma usun, et see suhtumine on oluliselt erinev võrreldes sellega, mis Toompeal on.

Loomulikult inimesed kaugenevad poliitikast, kui nad tunnevad, et käib selline tugev madin ja üksteisele ärapanemine. Tartus me oleme oma asja väärikalt ajanud ja ma usun, et Tartus on erakonnad meisse teistsuguse suhtumisega, kui see, mis Toompeal toimub.

Ma olen ka vaadanud, et näiteks Eesti 200-ga teete te sisulist opositsioonikoostööd.

Just, täpselt. Ja ehkki meil on tugevad maailmavaatelised erinevused sotsiaaldemokraatidega ning mitmes kohas ka Reformierakonnaga, suhtleme me viisakalt. See retoorika ja kõnemaneer on Tartu linnas kindlasti teistsugune.

Saan ma õigesti aru, et see muutus, mis võiks Toompeal tulla, oleks just retooriline. Ehk kuidas asju öeldakse ja tehakse. Et niivõrd ei antaks enam tuld, kui et räägitaks läbi?

Absoluutselt. Sest meie põhimõtetes ei kahtle ju mitte keegi. Küll aga tekib rahval kaugenemine, sest ehkki need eesmärgid, mille nimel näiteks obstruktsiooni tehakse, on õilsad, siis see stiil vajab muutmist.

Teie müramasinat riigikogu saali ei viiks?

Mina isiklikult ei viiks. Me ei ole Tartus seda ka teinud. Küll aga oleme me paaril korral eelarve vastuvõtmise ajal protesti märgiks saalist lahkunud. Aga sellist asja mina isiklikult korrektseks ei peaks.

Obstruktsioon on käinud omamoodi spiraalina. Üks astub sammu, siis teine ja siis jälle esimene. Ning tänaseks oleme olukorras, kus riigikogu töö- ja kodukorra asemel on meil ainult tõlgendus. Kas teie oleksite selles aasta aega kestnud spiraalis kuidagi teisiti käitunud?

Esiteks on selge, et meie saadikutel, kes obstruktsiooni teevad, on usk ja tahe midagi muuta. Küll on parlamentaarne tegevus läinud ärapanemiseks. Ma arvan, et mentaliteet, kus võitja võtab kõik, tuleks suurema vaherahu saamiseks ja Eesti rahva usu tõstmiseks läbi rääkida.

Ma arvan, et ka opositsioonil peab oma osa olema eelarves. Näiteks kui Andrus Ansip Tartut valitses, oli ka opositsioonile oma kindel eelarve ette nähtud. Kui üheski asjas järeleandmisi ei tehta, siis arusaadavalt see tekitab viha. Aga Tartus me oleme ikkagi mõne oma asja eelarvesse saanud, mida me saame munitsipaaltasandil oma valijatele presenteerida ja näidata, et selle taga on meie võitlus.

Väärikalt nurgast välja tulla on raske. Missuguse sammu võiks EKRE teha, et tulla nurgast välja nii, et erakonna saadikud ei peaks samas tundma, et peavad kuidagi alla andma?

Ma arvan, et retoorika ja stiili muutus võiks tuua juba väga paljud meie inimesed tagasi. Sest olgem ausad, et oli aeg, kus meie liikmeskond ja meie reiting olid suuremad. On näha, et mingile osale meie valijatele see stiil ei istu. Ega selle juures põhimõtteid ei pea kaotama, aga selle juures tuleb jääda viisakaks ja vaoshoituks. Kui me selle ära teeme, siis vaatenurk ja lähenemine meile muutub kindlasti paremaks.

Teine asi on see, et me siiski käsitleks kõiki erakondi potentsiaalsete koostööpartneritena. Iseasi, kas kõigiga koostöö võimalik on, aga ma arvan, et välistamine ei ole korrektne, sest ka nende erakondade taga on osa rahvast. Öelda, et me selle või sellega välistame koostöö, nagu Reformierakond EKRE-ga teeb, ma arvan, see ei ole mõistlik. Meie asi poliitikutena on hakata rahvast liitma.

Ka pehmema kriitika pärast on inimesed EKRE-st ära läinud. Kuidas te kandideerimisprotsessis seda vältida plaanite, et teie käsi ei käiks samamoodi, nagu läks Peeter Ernitsal, Urmas Espenbergil või Loone Otsal?

Seal on terve rida siseasju, millest me avalikkuses ei räägi. Need asjad on erakonnaliikmetele teada ja nad saavad nende põhjal otsustada. See, et see niimoodi võib juhtuda, on üks mitmest variandist. Aga mina arvan, et väga paljud, kes on lahkunud, need, kes on päriselt rahvuskonservatiivid, tuleb ühel hetkel hoopis tagasi tuua. Selle pärast, et säiliks meie oma riik, rahvas ja kultuur. Sest liberaalsele poliitikale tuleb panna tugevam pidur.

Ehk teie kutsuksite mitmed EKRE-st lahkunud inimesed tagasi?

Ma arvan, et väga mitmed vääriksid seda, et neid tagasi kutsuda.

Kas te Indrek Särje tooksite tagasi?

Ma arvan, et ta põletas liiga palju sildu ära. Ehkki ma usun, et ta oli aateline mees, aga pärast kohtuasju ja seda, kuidas ta on erakonna suhtes väljendunud, tekitaks see palju arusaamatust ja pahameelt. Lahkuda saab mitmel viisil. Kui väga paljudele inimestele tehakse lahkumise käigus haiget, siis ma arvan, et need inimesed, kes maha jäävad, ei aktsepteeriks seda. Küllap see oleks väga tugev otsustamise ja arutelu koht.

Aga Peeter Ernitsa?

Peeter ei ole vähemalt kohtuteed ette võtnud. Ta lahkus vabatahtlikult ja tema asja tuleb käsitleda grammi võrra pehmemalt. Peeter on väga palju hääli toonud. Ta on mitmel korral võitluses olnud. Ma usun, et tema puhul tuleks see lähenemine teistsugune.

Kas kriitika, mida Ernits lahkudes tegi, oli vähemalt osaliselt õigesse kohta?

Ma arvan, et väga paljud inimesed tunnistavad seda ja tunnetavad seda tunnet, mida Peeter väljendas.

Aga kas Kalle Grünthalil peaks olema teie juhatud EKRE-s kohta?

Mina arvan, et Kalle Grünthal ei esindanud seda osa, mida mina tahaksin erakonnas näha.

EKRE esimehe valimised toimuvad 16. juunil Jõhvis toimuval kongressil. EKRE esimeheks kandideerib kindlasti ka praegune erakonna esimees Martin Helme.