Üheks maailma muutnud Prantsuse revolutsiooni põhjuseks on peetud ebatõhusalt toiminud riigivõimu tegevust inimeste maksustamisel. Sõjapidamist, bürokraatia kasvu ning muid järjest pillavamalt kasvanud riiklikke kulutusi kaeti elanikkonna maksustamisega tasemel, mis ületas 18. sajandi lõpul enamiku, kui mitte kõikide teiste Euroopa riikide oma.

Maksukoormuse kandis tollasel Prantsusmaal peaaegu täielikult nn kolmas seisus: tavalised elanikud talupoegadest linnakodanluseni. Esimene seisus koosnes kirikutegelastest, kellel oli endal õigus makse kehtestada ja nõuda; teine seisus oli riigi eesotsas seisev jõukas aadelkond, keda ei maksustatud. Ühel hetkel ületas riigis süvenenud ebavõrdsus ja ebaõiglus kolmanda seisuse (96 protsenti elanikkonnast) taluvuspiiri.

Maksustamisest on taas saanud üks peamisi jutuaineid meilgi. Kahtlemata on meil tollase Prantsusmaaga rohkem erinevusi kui sarnasusi. Ent on ka võrdlusmomente.

Eestis ei ole küll maksustamise suhtes immuunseid kodanikke, nagu seda oli Prantsuse aadelkond, aga tegutsevad suured hargmaised kontsernid ja kodumaisedki ettevõtjad, kellel on võimalik enda kasum Eestist maksustamatult välja viia. Samuti leidub ettevõtjaid, kellel on võimalik kehtestada ise tasusid, mis sisuliselt kujutavad endast makse, ja kanda tegelik koormus muu hulgas kui tahes palju kasvavate maksukulude kandmisel üle tavalisele maksumaksjale.

Ka Eesti riiklikus maksustamises kavandatavate muudatuste eesmärgi suhtes ei jää kahtlusi: nii maksukoormuse suurendamise kui ka maksukogumise tõhustamise plaanide sisuline mõte on täita ebaõnnestunud riigivalitsemisest tekkinud lüngad.

Selle aasta esimeses kvartalis oli Eesti riik majanduskasvu suurenemise kvartaalses arvestuses Euroopa Liidu riikidest eelviimasel kohal ja üks kolmest riigist, kellel see näitaja oli negatiivne, samal ajal kui näiteks Läti oli oma näitajaga Euroopa Liidu viies riik.

Niisuguses olukorras peaks püüdma majandustegevust jõuliselt hoogustada, et kogu ühiskonna finantsseis paraneks. See eeldaks parimal juhul maksude leevendamist või vähemalt mitte nende suurendamist.

Koalitsioon on otsustanud minna teist, mugavamat ja ühtlasi pahempoolsemat teed: pigistada riigil puudu jääva raha välja praegusaja Eesti kolmandalt seisuselt, teisisõnu eeskätt tavalistelt kodumaistelt ettevõtjatelt ja Eesti kodanikelt.

Maksude tõstmine on üks pool võrrandist. Sama võrrandi teine pool on maksuameti soovitav privileeg massiliselt ja valimatult jälgida maksumaksjate – ettevõtjate ja kodanike – pangakontodel toimuvat, et sõeluda sealt välja võimalikud maksureeglite rikkumised ning selle kaudu tõhustada maksude kättesaamist.

Kui võrrandi pooli eraldi vaadeldes saaks teist poolt põhjendada väitega, et maksud peaksidki igal juhul laekuma tõhusalt, ei ole mõttekas vaadelda selle võrrandi pooli eraldi. Õigupoolest on tegu võrrandisüsteemiga, kuhu kuuluvad ka mõisted "liberaalsus" ja "põhiõigused". Tegu on osaga laiemast protsessist.

Liberaalsus tähendab vabaduse austamist. Liberalistliku riigivalitsemise eesmärk peaks olema vabadust kaitsta ja suurendada. Kuid praeguses Eestis oleme tunnistajateks silmatorkavale paradoksile: selle asemel, et liikuda eetilise ühiskonna poole, mis saaks üha enam hakkama politseilise ja muu kontrolli surveta, on liberaalse valitsemissuunaga kaasnenud järjest kasvav kontroll järjest vähem õigust ja norme rikkuva ühiskonna toimimise, sealhulgas isegi eraelu üle.

Ettevõtjate ja elanike pangakontodel toimuva n-ö käsitsi lausjälgimiseks ei ole maksu- ja tolliametil inimressurssi. Seetõttu võib eeldada, et jälgima asutakse tehisintellekti või muu sellelaadse metoodika abil.

Argumendid, nagu sooviks maksuamet kontrollida vaid koondinfot, on suitsukate, sest kahtluse, vahest ka lihtsalt huvi korral on maksuametil võimalik tutvuda ka üksiktehingutega. See võimalus on juba praegu, kuid seni on puudunud tehinguandmete massilise omandamise ja töötlemise võimalus.

Lausjälgima soovitakse asuda – ja seega a priori õigusvastases tegevuses kahtlustada – peamiselt neid, kes ühtegi seadust ega reeglit ei riku. Samuti võib eeldada, et masintöödeldud andmed võivad jääda süsteemi pikemaks ajaks alles ning neid saab kasutada tulevikuski. Samal ajal on põhjust arvata, et tegelikud maksulaekumised proportsionaalse osana riigieelarve mahust maksuameti plaanitava süsteemi tulemusel oluliselt ei suurene (vt nt: "Number teada! Maksuamet ja Võrklaev lähevad olematu summa pärast eestlaste pangasaladust murdma", Postimees ja "Raili Roosimaa: MTA töö ongi teha ettepanekuid tõhusaks maksukogumiseks", ERR).

Tänapäeval kasutatakse Eestis sularaha järjest vähem ning sellele on seatud ääri-veeri piiranguid. Igast 32 000 eurot ületavast sularahamaksest või isegi mitut makset hõlmavast tehingust tuleb Eestis teavitada rahapesu andmebürood. Kogu Euroopa Liidus on tulevikus keelatud sularahatehingud, mis ületavad 10 000 eurot.

Nii saab eeldada, et järjest rohkem raha liigub pankade kaudu. Ent nii, nagu äriühingute rahalised tehingud kajastavad muu hulgas ka suhteid, seoseid ja ärisaladusi, on ka Eesti inimeste rahalised tehingud nende eraelu peegeldus.

Kui planeeritav muudatus teoks saab, talletub andmete valimatu masstöötlemise tagajärjel suur osa meie kõigi äri- ja eraelust riigiametitele ja -ametnikele kättesaadavasse andmebaasi, mille kasutamise tulevased üksikasjad hakkavad olenema muu hulgas võimul olijate huvidest, võimalik, et ka ametnike järjest kasvavast huvist suurendada nii kontrolli kui ka omaenda töö mugavust.

Kaugeltki kõik ei pruugi soovida, et nende täiesti seaduslikest igapäevatoimingutest ja laiemalt võttes finantsolukorrast jääks kustutamatu jälg andmebaasi, mis võib parematest kavatsustest hoolimata lekkida või olla kättesaadav kellelegi, kelle kätte me neid andmeid ei soovi usaldada. Neil samadel põhjustel, miks me kogu oma eraelu ei avalikusta. See on üks meie põhiõigus.

Paljudel pangakontodel kajastub eraelu saladusi, mis küll seadust ei riku, kuid peaksid ühel või teisel põhjusel jääma saladuseks. Olgu siis näiteks sidemed, seosed, usulised või poliitilised tõekspidamised, mida keegi võib varem või hiljem kasutada meie vastu, või harjumused, mis on küll õigusnormidega lubatud, ent mille avalikuks saamine hävitaks inimese maine, tekitaks kogukondlikku halvakspanu ja kahjustaks seetõttu suhteid või vähemalt põhjustaks inimesele tervist kahjustavat stressi.

Osav ja motiveeritud kurjategija on ilmselt suuteline viima oma tegevuse Eesti pangandussüsteemist välja, tavaline seaduskuulekas kodanik aga seda tõenäoliselt pigem ei tee. Nii võib maksuameti plaanitavast pangakontode seire süsteemist saada tööriist pigem tavalise kodaniku jälgimiseks ja potentsiaalseks mõjutamiseks.

Peale muu tähendab sellise süsteemi sisseseadmine ka seda, et maksumaksja ise maksab kinni niisuguse süsteemi loomiseks ja treenimiseks minevad kulud.

Kaamerad tänavatel meil juba on, samuti näotuvastus. Üldjuhul ei tea me, milliste võimalustega ja mis eesmärgil kaamerate andmeid praegu töödeldakse. Tehnika areneb järjest ja veel vähem teame, kui palju ja mis eesmärgil hakatakse seda tegema tulevikus.

Võimule on meeldinud põhjendada järjest kasvavat jälgimist ka terrorismi, narkoäri ja pedofiiliaga seotud ohtudega. Kindlasti oleks kogu kuritegevust lihtsam ennetada, kui politsei- ja piirivalveameti ning kapo käsutuses oleks andmebaas, milles kajastuks kõikide ettevõtjate ja inimeste e-postivahetus, miks mitte ka tegevus sotsiaalmeedias, suhtlusrakendustes nagu Skype, Zoom ja Whatsapp, vahest isegi Snapchat. Kogu see aeglaselt, kuid kindlalt paisuv lausjälgimine on – nagu püütakse väita – ikka ja ainult meie endi turvalisuse ja muidugi vabama ühiskonna huvides.

Eestis on sisse seadmata veel Prometheuse maks. Kuskile tuleb tõmmata piir.

Juba praegu võib Prantsuse revolutsiooniga võrdlemise kõrval tõmmata paralleeli George Orwelli romaaniga "1984", kaudsemalt ka teosega "Loomade farm", kus sigade juhtimisel ja huvides tegutsevad nii pimesi tööd rügavad hobused, juhmilt kaasa määgivad lambad, kellel tõenäoliselt tõesti ei olegi midagi varjata, kui ka intelligentne, ent küüniline eesel Benjamin, kes küll mõistab probleemi, kuid hoidub süsteemiga vastuollu sattumast.

"1984" ja "Loomade farm" olid allegooriad Nõukogude režiimi aadressil, kuid tollases nõukogude reaalsuses ei liikunud enamik inimeste makseid läbi pangandussüsteemi, mida oleks saanud tervikuna hõlpsasti või isegi poolautomaatselt jälgida, ning ka inimeste üldine jälgimine oli riigivõimu jaoks oluliselt keerukam kui praegu. Niisiis ei saa välistada, et kui olukord samas suunas edasi areneb, võib võrdlus Nõukogude jälgimisaparaadiga jääda lähituleviku Eestis lahjakski.

Kuid Eesti maksumaksjate kuritegevus ja vajadus seda lausjälgimise kaudu "profülaktiliselt" tõkestada ei ole praegu meid põletavate probleemide hulgas. Hoopis suuremad probleemid on seotud majanduse ja välisjulgeolekuga ning muutustega rahvastikus, ka oskamatuks osutunud riigijuhtimisega, mida on sageli mõista andvalt, kuid eksitavalt esitletud kui Eesti huvides kõige asjatundlikumat.

Ja kui jutt juba koduloomadele läks, tasub küsida, millist inimtõugu ja millist ühiskonda praegu sel viisil aretatakse. Pealegi veel liberalismi ehk vabaduse sildi all.

Silver Kuusik on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Tartu ringkonna juht ja ta kandideerib EKRE esimeheks.