Sotsiaalhoolekanne on üks valdkond, millest rääkimine pole riigis nii popp kui kestlikkus või roheteemad, rääkimata rahvale meeldivast kultuurist või meelelahutusest. Sotsiaalhoolekanne tähendab toetusi ja teenuseid ning on juba algusest peale inimeste peas seotud abivajajate, maksumaksja raha ning vaeva ja viletsusega.

Tegelikult on sotsiaalvaldkond seotud alati positiivsusega. Kellegi elu muutub, läheb paremaks ja lootusrikkamaks ning tekivad uued võimalused. Just seda mõtet tuleb meil võimestada.

Kulu või tulu?

Sotsiaalvaldkonnas on üks sektor, kus maksumaksja raha läheb alati "täie ette" ja toodab ainult head ja edasiviivat. Millest räägitakse laste ja eakate vajaduste kõrval vähem, on psüühilise erivajadusega inimeste hoolekanne. Õnneks on ühiskond jõudnud punkti, kus vaimne tervis ja selle hoidmine on aktuaalne ning iga sellesse valdkonda suunatud ressurss toob kasu.

Tuleb ka meeles pidada, et on inimesi, kelle vaimne toimetulek on juba kas sünnipäraselt või noores eas omandatud haiguste ja kogemuste tõttu selline, et nad vajavad oma ellu abi ja tuge rohkem kui keskmine kodanik. Nendele inimestele ongi mõeldud erihoolekande teenused.

Tavaline elukorraldus väikestes kodudes

Erihoolekande teenustele saab inimene tulla juba 18-aastaselt, kui toimetuleku- või hoolduskool on lõpetatud ja noor on saanud täisealiseks. Kui sinnamaani on noore vanemad saanud rahulikult käia tööl, sest lapse elu on kooli poolt olnud korraldatud, siis nüüd tekib küsimus – kuidas edasi, kui laps on suureks saanud?

Nii nagu iga laps suureks saades oma pere pesast välja lendab, nii saab lennata ka psüühilise erivajadusega noor ning alustada oma elu toredates ja tegutsemistahet täis töötajatega grupikodudes.

Enam ei ole selliseid suuri hooldekodusid, kuhu inimene "ära pandi" ja kus valvasid kurjad sanitarid. Nüüd on peaaegu igal pool kaasaegsed ja väikese grupiga perelaadse korraldusega kooselu võimaldavad üksused, kodud, kust on võimalik minna nädalalõpul perele külla või sõita puhkusele. Kõik need üksused asuvad kogukondades, kohtades, kus avalikud teenused (töökohad, õppeasutused, arstiabi, poed, kinod, teatrid, iluteenused jne) on kõigile kättesaadavad.

Olemas on ka töö- ja tegevus(päeva-)keskused, kus päevasel ajal saavad noored erinevates tegevustes oskusi juurde õppida ja ka vaba aega veeta ning õhtul jälle koju minna.

Taastumist toetavad tegevusjuhendajad

Nii grupikodudes kui ka päevakeskustes töötavad tegevusjuhendajad, kes on väljaõppinud spetsialistid. Nende roll on olla igapäevaselt elaniku kõrval otsekui pereliige, kes aitab igapäevaelu toimingutega või siis viib töö- ja tegevuskeskustes läbi erinevaid loovaid tegevusi.

Erihoolekande valdkond on rebimas ennast lahti postsovetlikust puudele ja abivajadusele keskendunud kultuurist ja on sisse toonud mõiste "taastumine". See ei tähenda tervenemist, küll aga toimetulemist sõltumata oma haavatavusest (haigusest või erivajadusest), see tähendab inimeses julgust näidata teistele oma tugevusi ja häid kogemusi ning olema täisväärtuslik kogukonna ja ühiskonnaliige.

Taastumise teekonnale saab inimene astuda siis, kui ta ise usub oma võimetesse ja saab ise oma elu üle otsustada. See tähendab, et ka teda ümbritsevad inimesed peavad andma talle lootust ja süstima optimismi, mis vaimse tervise häirega võib kaduma minna.

Erivajadusega inimest tõstab kõrgemale kõik, mis teisigi inimesi: võimalus õppida ametit, võimalus töötada jõukohasel töökohal ning olla ka tähelepanelikult ära kuulatud ja mõistetud.

Tegevusjuhendajad muudavad elusid

Erihoolekande valdkonda tulevad tööle inimesed, kellele meeldib teha tähendusrikast tööd, muuta igapäevaselt elusid sisukamaks ja võimalusterohkemaks. Särtsakad ja tähelepanelikud inimesed, kes valdkonnas töötavad on öelnud: "Oleks ma varem teadnud sellistest võimalustest!".

Paraku on erihoolekanne jäänud tihtipeale üldhooldekodude varju ja tihti neid ka samastatakse.

Tegelikkuses on erihoolekande valdkonnas töötaval inimesel ainulaadne võimalus oma igapäevase tööga teha väikeseid imesid, sest just igapäevane taastumise toetamine aitab muuta psüühilise erivajadusega inimeste elu tegusaks ning toetada neid kogukonda lõimumisel.

Aitäh kõikidele tegevusjuhendajatele, kes toetavad psüühilise erivajadusega inimesi nende taastumise teel ning aitavad neil olla oma elu loojad. Soovin, et tegevusjuhendaja tööd märgataks ja hinnataks enam ning et üha enam särasilmseid inimesi jõuaksid sellesse ametisse, et aidata erivajadusega inimestel elada oma parimat tavalist erilist elu.