Aasta alguses jõuab kiirabijaamadesse üle Eesti ports praktikante: arsti- ja õendustudengid, meditsiinitehnikud ning kaitseväe ja kaitseliidu parameedikud. Nad hakkavad brigaadidega kaasa sõitma, saavad esimesi kogemusi päris patsientidega suhtlemisel ja protseduuride läbiviimisel. Esimesest kobavast vererõhu mõõtmisest saab praktika lõpuks enamasti julge käega paigaldatud veenikanüül, sest juhendamine on julgustav ja toetav.

Lood kiirabibrigaadide tööpäevadest ja -öödest jõuavad avalikkuse ette siis, kui on juhtunud mingi suurem õnnetus, mis kõiki korraga huvitab ja siis kirjeldatakse seda, mis juhtub, kui brigaad on juba sündmuskohale jõudnud. Milline on kiirabi argipäev, mis juhtub jaamades köögilaudade taga ja mida nad väljakutsetel näevad, teavad nad ise ja saavad korraks sisse hingata ka praktikandid.

Päris inimesed, päris mured

Kiirabi vanasõna ütleb, et ei ole olemas tervet inimest, on lihtsalt halvasti uuritud patsient. Teinekord pöördub kõige tavalisem väljakutse ootamatult tõsiseks või siis lahjeneb pealtnäha raske juhtum olematuks häireks.

Inimeste kaebused on erinevad, neil on erinevad tajud ja valuläved. Väljakutsetel näeb läbilõiget Eestist: haigusi, peremudeleid, eneseteostust läbi kodukujunduse, omavahelisi suhteid, ühiskonna tegelikke valupunkte, heitumist, allaandmist.

Pikalt jäävad kriipima lood sellest, kuidas vanemate ja teismeliste suhted on nii sassis, et ei saada muidu hakkama kui kaasatakse politsei ja kiirabi, sest laps on vihas löönud käe läbi köögileti. Või kui teismeline tüdruk on nii üleväsinud, et kaalub tõsiselt elust lahkumist, sest ei jaksa enam järgmisel hommikul minna kooli, kus ootavad kius, üksindus ja üle jõu käivad enesetõestused õpetajatele.

Üksindus on igas vanuses nii suur probleem, et selle jaoks oleks vaja eraldi sotsiaalbrigaadi, kes tegelekski ainult selle seisundi eluliste näitajate võtmise ja ärakuulamisega. Üksindus teeb inimesed haigeks ja seda ei osata muudmoodi lahendada kui kiirabi kutsuda. Brigaadiliikmed istuvad, kuulavad ja mõistavad, vahel vaatavad koos pilte seintel. Paraku ei ole veel olemas sellist rohtu, mis hinge üksildusest püsivalt terveks raviks.

Surm

Meil puudutatakse surma möödaminnes ja hirmuga. Suremise protsess püütakse suruda hooldekodudesse ja haiglatesse. Kiirabi töö hulka kuulub ka surma tuvastamine.

Kodus suremisest on saanud tõeline privileeg ja elulõpu lotovõit. Minna kodust, omade inimeste keskel, oma voodis on kink, mida enamasti ei suudeta lähedasele teha. Jaks ei käi omase hooldusest üle, ise ei olda terve, suhted on halvad.

Kodus surnud vana mees, ümber puhtad linad ja taburetil pildialbumid, lauakesel veel leige teega tass ning ümber abikaasa ja lapsed. Kõik nad on muidugi väsinud, sest isa haigus oli pikk ja kurnav, aga nad ei oleks tahtnud ka teisiti, sest "kuidas me siis oleksime siin ja teaksime, et ta peab võõraste keskel surema". Sellise mineku vundament laotakse eelnevate aastakümnetega läbi õnneliku lapsepõlve, abikaasast hoolimise, heasoovliku ellusuhtumise. Seda ei ole võimalik osta ühestki hooldekodust.

Köha, nohu ja peavalu

Väga suure osa kiirabi väljakutsetest moodustavad kaebused, mida tuleks arutada perearstidega. Nädalaid vältavad palavikud ja köhad, kui elulised näitajad on normi piires, ei ole kiirabi töömaa, brigaad ei saa midagi teha. Kohvris ei ole olemas salarohtu, mida süstides kõik vaevused kaovad. Viirused tulebki läbi põdeda ja need võtavadki aega.

Sageli annab kiirabi paratsetamooli, keedab vahel uue tee, täidab veeklaasi ning rohkemat ta teha ei saagi. Mõistagi on iga inimese häda talle endale suur, kuid kui mõelda suurema pildi peale, siis on kiirabi meie ühine ressurss, mida tuleks kasutada tõsiste asjade puhul. See on nagu pulberkustuti, mis on alati olemas ja käeulatuses, aga lastakse käiku mitte küünla, vaid tulekahju kustutamiseks.

Kutsuda väikese palavikuga lapsele kiirabi lihtsalt seepärast, et "aga ta ise tahtis", ei ole mõistlik, muuhulgas pedagoogilises mõttes. Ka laps peab tajuma, et kiirabi on tõsine asi. Alati tullakse appi, aga see abikutsumine ei tohi olla "hundi hüüdmine".

Hoopis teine näide on teismelistest tüdrukutest, kes võõrale endavanusele purjus poisile kiirabi kutsusid, sest neile tundus, et temaga ei ole kõik korras. Poiss oligi juba alajahtumise piiril, sai sooja ja abi ja õppetunni. Tüdrukud said kiita ning eks see olegi põhimõte, mida elu alustavad lapsed peaks meelde jätma: ära karda abi kutsuda, sest sellega ei saa pahandus suuremaks minna, kuid võid palju päästa. Aga kui täiskasvanu kutsub endale kiirabi selleks, et püüda veenda brigaadi endale ööklubist koju sõitmiseks takso olema, on tegemist ebaadekvaatse minapildiga.

Rasvunud lapsed ja katkised hambad

Statistika laste rasvumise kohta igapäevaelus teravalt silma ei paista, eriti kui elad sportlike laste ja samasuguste sõprade mõnusas mullis. Väljakutsetel avaneb aga hoopis teistsugune pilt. Valest toidust mustaks tõmbunud piimahammastega viieaastased lapsed, kommid suus ning kehakaal 10-aastase oma, söögiks peamiselt valge sai ja magusad joogid, kaussides on kuhjade viisi odavaid maiustusi vabalt võtta.

Just sellised kodud, kus väga armastatakse, aga valesti, on tuleviku terviserisk ja koht, kuhu hakkavad meie sotsiaalkindlustuse rahad minema. Kiirabibrigaad mõistagi alati nõustab ja suunab võimalusel vastavate spetsialistide juurde edasi, kuid tegelikult on selliste toimemehhanismide juurpõhjused kuskil mujal ning enesele otsa peaks vaatama lisaks vanematele veel pool ühiskonda. Näiteks need, kes selliseid toite reklaamivad, odavalt müüvad, poodides peale suruvad, sünnipäevadel lauale panevad, restoranides lasteeine pähe pakuvad.

Kiirabi sõidab välja siis, kui siseraadiost tuleb 112 kaudu kutse ja vastavalt selle prioriteetsusele on kas aega rahulikult saapapaelad kinni panna või peab deltakutse puhul auto jaamast lahkuma ühe minutiga, kõikide tulede ja viledega.

Kiirabiautost seest vaadates avaneb pilt, mida tänaval olijad ei taju – kuivõrd valesti enamik liiklejaid sireenidele reageerib. Hakatakse üle tee siia-sinna sebima, püütakse kuskilt veel üle saada, nagu võtaks kiirabi möödaminek aega tunde. Mõnel juhul antakse gaasi, et eest läbi lõigata. Lähtuda võiks argiloogikast: jää seisma sellesse teeserva, kus sa oled, sest kiirustaval autol on kõige parem saada läbi seisvate, mitte igas suunas liikuvate autode vahelt. Jalakäijana jää seisma kõnniteele või ohutussaarele ja ära liigu, nii näeb juht sind kõige paremini. Ta sõidab läbi mõne sekundi jooksul ning tuleb see aeg leida, et "külmuda".

Meelsus, mis valdab, kui sõita meeskonnaga väljakutsele, sarnaneb ilmselt kõige rohkem üksuse omaga, kes on asunud ühiselt (lahing)ülesannet täitma. Brigaad on meeskond, autos on ühtekuuluvustunne, koos ollakse fokusseeritud appi minema. Sellisest kogemusest võiks tegelikult iga inimene, eriti noor, kasvõi korraks osa saada, sest see muudab kiirabi argipäevad mõistetavamaks. Aga see on ka isiksuse arengule väga kasulik – tuleb olla nagu kiirabitöötaja ehk vastuvõtlik, tähelepanelik, tark, säilitada närvi ning vahel olla ka väga vapper ning alandlik ühekorraga.

Võõrale vanainimesele mähkmete jalga surumine, kui ta on juba vaakumlahasesse pandud, ei ole ilmselt kellegi unistuste moment, kuid ometi annab see teatava rahuoleku, sest inimene on aidatud ja nii, et see ei ole talle alandav olnud. Elu lõpp ei ole meie endi valida ja kui mu käes on jõudu seda teisele kergemaks teha, siis tuleb see osa endas sel hetkel üles leida.

Kui patsient peab end kliendiks, siis on oht, et ta kaebab iga asja üle: kui kanüül jätab sinise pleki (sageli teisiti ei saagi), kui esitatakse "liiga palju" küsimusi ("kas te ei usu mind?"), kui EMO-sse ei pääse kohe löögile, kui kanüül ei lähe esimese korraga sisse, sest soon on olematu jne.

Kunagi ei kaeba need, kes on tõsiselt haiged ja juba kannatusi palju kogenud. Suhtedünaamika pannakse paika sel hetkel, kui brigaadijuht esitab esimese küsimuse ning saab selgeks, kas oodatakse teenust või on kokku saanud abivajaja ja abistaja, kes kumbki püüavad anda endast parima, et hädad saaksid leevendust.

Kiirabibrigaadides töötavad õed, tehnikud ja arstid on alati abistajad, klienditeenindajaks saab neid mõelda ainult inimene, kes end ise kliendiks peab. Tuleks enda jaoks läbi mõelda, kumb on parem olla, kas see, kellega luuakse inimlik suhe, või püüab abistaja esmajärjekorras näiteks hematoome vältida. Sest kui olude sunnil tõstetakse eesmärgiks mitte abistamine, vaid protokoll ja kaebuse vältimine, on hädas terve ühiskond.

Ühe kiirabibrigaadi ööpäeva mahub hulgim kohtumisi, millest avalikkus kunagi kuulda ei saa, kuid mis kellegi elu palju mõjutavad. Rasked juhtumid, kui erinevatel põhjustel ei ole olnud võimalik abi anda, jäävad kiirabi inimestele kauaks, vahel eluks ajaks hinge.

Tasakaalu otsimine on ühine töö ja selles peavad osalema ka patsiendid, kes iga kord kaaluvad, kas oleks vaja kutsuda kiirabi või peaks helistama perearstile. Kui inimene, kes sul parasjagu vererõhku mõõdab, on juba 20 tundi tööl olnud, maganud pisteliselt paari tunni kaupa, siis on üleolev käitumine temaga viimane asi, mida teha tuleks.

On suur privileeg saada osa kiirabi söögilauajuttudest, milles juhtumid läbi analüüsitakse, tehakse märkmeid ja õpitakse vastastikku. Tänaval kiirabiautot nähes läheb süda soojaks ning tahaks näha, kas on ehk roolis Meelis või Indrek või John, kõrval istub Kristiina või Andres ning kuudis on täna äkki Robert, Olga või Julie. Neid ei ole enamasti näha, aga teadmine, et nad on ja et köögilaud kiirabijaamas ei jää kunagi tühjaks ega vaikseks, on väga rahustav. Meiega on kõik hästi.