Tänaseks on üpris selge, et Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas suunab oma uues ametis järgmise viie aasta jooksul Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikat. Kindlasti on Eestil põhjust olla uhke ja rahul, et meie väikest riiki usaldatakse.

Antud ametikoha täitmine on küll ajalooliselt olnud kompromisside ja madalaima ühise nimetaja otsimise ja leidmise meistriklass, kuid sellegi poolest tuleb kõrgelt hinnata koha kukkumist Kesk- ja Ida- Euroopa kaukasse. See tähendab vastutust ja kutsub üles ka vaagima, et mida saanuks paremini teha Euroopa liberaalide esikandidaat oma praeguses ametis?

Ma jätan riigi majanduse käekäiguga seotud küsimused ja maksukaskaadi kõrvale ning keskendun vaid riigikaitses toimuvaile manipulatsioonidele.

Viimase nädala väljaütlemistest on selgunud kainestav tõde – peaminister Kallas ja kaitseminister Pevkur ei saa Eesti kaitsmisest ja NATO heidutusest elementaarsel tasemelgi aru. Oma ebakompetentsuse varjamiseks on nad otsustanud minna kaitseväe juhataja ja kaitseministeeriumi kantsleri sõnade väänamise ning naeruvääristamise teed. See on Eestile kahjulik ja 1939. aasta paralleelid on liigagi asjakohased – ka toona valiti enese kiitmise ning riigikaitse eest kõnelejate pisendamise tee.

Peaminister sedastas hiljutises intervjuus Vikerraadio eetris, et kaitsevaldkonna juhid kulutaksid riigikaitsele hea meelega ka kogu riigieelarve 16 miljardit, kui neile vaid võimalus antaks. Tule taevas appi! See ei ole mitte ainult valeväide, vaid see on kõikide riigikaitsesse panustavate inimeste alavääristamine.

Eestis on ajateenistusel põhinev reservvägi ja me suudame 44 000 inimesest koosnevat väge NATO-s kõige odavamalt ja efektiivsemalt üleval pidada. Teeme seda suuresti tänu meie inimeste vabale tahtele ja panustamisele.

Süüdistada riigikaitsjaid rahaahnuses on peaministri poolt täiesti süüdimatu käitumine.

Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem on rääkinud laskemoona puudujäägist kui miinimumist, mis on vajalik NATO ees võetud kohustuste täitmisteks. See on viimase sendi ja mürsuni välja arvutatud ning Herem on ka ise rõhutanud, et see kuluks ära mitme aasta peale, mitte "nipsust" nagu väidab peaminister.

Kaitseministri poolt riigikaitse rahastamise võrdlemine Rail Balticaga oleks ehk sobilik sügaval rahuajal aga mitte tänases julgeolekuolukorras.

Siinkohal on otstarbekas peaministrile meenutada, et kaitseväe juhataja on muuseas öelnud, et ka "ei" on otsus. Täna oleme kahetsusväärses seisus, kus aasta peale NATO kaitseplaanide valmimist ei ole leitud isegi aega, et vajamineva lisamoona küsimust valitsuse tasemel arutada.

Nüüd süüdistab peaminister veel kindral Heremit, et selliseid otsuseid ei tehta nädalaga. Tõsi on see, et seni kuni otsust ei ole, ongi otsus "ei".

Ma soovin küsida, kas peaministril ja kaitseministril on julgust rahvusvahelisel areenil praalimise asemel tunnistada, et me ei plaanigi NATO ees võetud kohustusi täita? Kuidas saab sellises olukorras oodata, et tulevane Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja oleks võimeline innustama neid Euroopa Liidu liikmesriike, kes täna ei panusta ühisesse kaitsesse reaalselt?

Peaminister süüdistas eelpool mainitud Vikerraadio intervjuus, et kaitseväe juhataja õhutab paanikat, sõjahüsteeriat ja viib ühiskonnas ebakindluse suurenemiseni. Minu arvates viitab see kahele asjaolule – peaministri funktsionaalse lugemisoskuse puudumisele Heremi sõnadest (mitte)arusaamisel või oma pjedestaali kasutamisele, et naeruvääristada kaitseväe juhatajat ja enda tegematajätmisi õigustada.

Ennekuulmatu on ka poliitiline spinn, et majanduse ebakindluse on põhjustanud kaitseväe juhataja väljaütlemised. Taolist rünnakut Eesti kaitseväe ja kaitsevõime vastu on Eesti 30 ja enama iseseisvuse taastamise järgse aasta jooksul võimalik leida vaid aastaist, mil Reformierakonna ja tema kaitseministri soov oli ajateenistus Eestis kaotada ning mäletatavasti said toonased kaitseväe juhatajad, kes ajateenistuse eest seisid sarnase ülbe naeruvääristamise osaliseks.

Lõpetuseks aga kõige tõsisem mure. Nimelt näib, et peaminister ei saa julgeolekupoliitikast ja heidutuse kontseptsioonist aru kõige elementaarsel tasemel. See on uskumatu arvestades, et viimase kolme aasta jooksul on ta istunud sadu tunde kohtumistel, kus neid teemasid arutatakse.

NATO heidutus ei seisne tähtsate poliitikute suurtes sõnades, nagu peaminister näib arvavat, vaid sõjalises tõsiseltvõetavuses.

Venemaa eesmärk on NATO tagasi 1997. aasta piiridesse lükata. Väita, et kuna Venemaa pole NATO-t varem rünnanud, järelikult ei ründa ka tulevikus, on ohtlik ja rumal valearvestus.

Erakordselt küüniline on ka vaade, et NATO plaanidest ei tohi rääkida, kuna siis Venemaa saab aru, kus on probleemid. Venemaa teab neid niikuinii. Euroopas käib sõda – peaministri ülesanne on probleemid ja puudujäägid likvideerida, mitte neid saladuseloori alla pühkida.

Peaminister väidab, et kaitseplaanid peavad olema täidetud liitlaste poolt ja me ei pea neid tegema üksi. Loomulikult ei pea me terve NATO plaane üksi täitma. Seda ei ole mitte keegi ka kunagi väitnud. Kaitseväe juhataja ja kaitseministeeriumi kantsler tõstsid teema, sest me peame katma kriitilise kohustuse, mis Eesti on endale ise võtnud NATO plaanide täitmiseks. Selle tegemata jätmine on ajalooline kuritegu Eesti tuleviku suhtes.

Selliste seisukohtade peale tahan küsida, et kas on lootust meelemuutusele, kui uus amet meie peaministri sülle langeb või peame lootma ütlusele: annab jumal ameti, annab ka mõistuse?