"Üks poliitikas osalemisest keeldumise karistusi on see, et teid juhivad teist nõrgemad."

Platon

Poliitikud ja poliitika on ühiskonnas üks enim kõneainet pakkuv teema. See on ka mõistetav, sest poliitikute poolt vormitav poliitika kujundab meie igapäevast tegevust ja seab sihid tulevikku. Praegused poliitilised otsused toovad kaasa pikaajalisi mõjusid, nii positiivseid kui ka negatiivseid. Seetõttu on eriti oluline, et poliitika kujundajatel oleks vastav haridus, mõne valdkonna põhjalikud ekspertteadmised, teiste valdkondade tundmine, pikaajaline töö- ja elukogemus.

Definitsiooni kohaselt on poliitik inimene, kes on valitsuse või seadusandliku organisatsiooni liige. Demokraatlikus ühiskonnas saadakse poliitikuks valimiste teel ehk teisisõnu on see inimene, kellel on tema valijate poolt antud tähtajaline lubakiri. Poliitikuid aitavad ja assisteerivad nende töös riigiametnikud, kes ideaalis peaksid olema määratud ametikohtadele nende kompetentsi ja isikuomaduste baasil. Ametnikel mandaati ei ole.

Poliitikutega käib kaasas ka avalikkuse huvi, mis on mõistetav. Infoajastule omaselt kohtame poliitiliste teemade suhteliselt pinnapealset käsitlust ja poliitikutele omistatavat negatiivset kuvandit, mis ka on loogiline.

Selge on see, et kõigile ei saa meeldida, kõigile ei peagi meeldima ja kõigile ei tohigi meeldida. Ka selles on oma loogika olemas.

Esiteks, tulenevalt valimistest, on tegemist keskkonnaga, mida kujundab konkurents. See on miljöö, kus kandidaadid või ametis olevad poliitikud püüavad edendada oma ja madaldada vastasleeri kuvandit. Tulenevalt poliitilisest kultuurist võib see jääda viisakuse piiridesse või sellest väljuda.

Teiseks võimendavad negatiivset kuvandit ka sensatsioonijanulised või huvigruppidega seotud meediaväljaanded ja/või ajakirjanikud. Tihti loeb emotsioon, mitte argument.

Kolmandaks propageerivad laidetavat kuvandit ka mõningaid huvigruppe esindavad analüütikud, eksperdid, arvamusliidrid, aeg-ajalt ka ametnikud. Pole selge, kas sarnane tegevus on teadlik, tahtlik või juhuslik, kuid selge on, et sarnane tegevus toetab Kremli sõnumikandja Vladimir Solovjovi narratiivi, mis kujutab Eesti poliitikuid rumalatena.

Muidugi on kuvandi loomisel oma osa ka poliitikutel. See, kui riigikogu saalis püütakse purustada mööblit, ei peaks olema rahvasaadikule kohane eneseväljenduse meetod. Kuid juba Aristoteles on öelnud: " Kole hääl ja vulgaarsed kombed, need iseloomustavad populaarset poliitikut". Olgu mainitud, et reaalset kahju riigivarale siiski ei tekkinud, sest riigikogu mööbel on sedavõrd kvaliteetne ja massiivne, et selle paljakäsi purustamine käiks isegi Chuck Norrisele üle jõu.

Sarnane käitumine siiski paelub ja erutab nii ajakirjanikke kui ka ühiskonna sensatsioonijanulist osa. Tõsi, debatile see kaasa ei aita. Üksiti tuleb tunnistada, et ega riigikogu saalis debatti ei toimugi, väitlused on taandunud komisjonidesse.

Vanemate kolleegide sõnul kadus diskussioon suurest saalist siis, kui ülekanded istungitest tehti avalikeks. Saal muutus vaatemängu ja enesenäitamise areeniks, mistõttu on avalikus ruumis enim nähtavad ja tähelepanu köitvad pigem stseenid, mille vorm varjutab sisu.

Julgustuseks võib öelda, et suurem osa valijatelt mandaadi saanud saadikutest, kellele rambivalgusesse sattumine pole eesmärk iseenesest, teeb oma tööd pühendunult ja oma võimetele vastavalt.

Kes on poliitik?

Kes on ja kuidas saadakse poliitikuks? Tinglikult võib eristada kaht erinevat sisenemist.

Esiteks on grupp inimesi, kelle eesmärk ja soov ongi saada poliitikuks. Need on noored, kes arenevad erakonna liini pidi, õpivad ülikoolis politoloogiat, on assistentideks erakonna ministritele ja mõjukatele erakonna poliitikutele ning korraldavad erakondlikke üritusi. Rahvasuus kutsutakse neid poliitbroileriteks.

Nad on tugevad poliittehnoloogias, tunnevad hästi erakonna sisemist dünaamikat ja omavad toimivat võrgustikku. Nende peamine nõrkus on see, et neil pole süvateadmisi mitte üheski valdkonnas. Ülo Vooglaid on sarnaseid inimesi kirjeldanud nii: "Teavad palju, oskavad vähe ja ei saa aru". Sellele vaatamata on ka selle grupi inimestel võimalik saada ministriks.

Teine võimalik sisenemine poliitikasse toimub töö ja karjääri selles etapis, kus inimene, kes on ennast tõestanud valdkonna eksperdina, eduka juhina ja sotsiaalselt küpse ühiskonna liikmena, kas kutsutakse või toimub see nende omal soovil, kaasa lööma riigi tuleviku kujundamisel.

Tegemist on inimestega, kes oma tööaja jooksul on tegutsenud nende valdkonda kujundava poliitika täidesaatval poolel, nad on kursis nii toimivate praktikatega kui ka puudujääkidega. Reeglina soovivad need inimesed rakendada oma teadmisi, kogemusi ja elukogemust selleks, et edendada põhiliselt oma valdkonna, kuid ka üldisemalt kogu ühiskonna toimimist.

Poliitikute seas on arste, õpetajaid, ettevõtjaid, reservis olevaid sõjaväelasi, sportlasi, kes kõik annavad panuse riigi edendamisse neile tuttavlikkudel teemadel. See tagab poliitikate kujundamisele professionaalse lähenemise ja kvaliteetse järelevalve täidesaatva võimu üle.

Täidesaatvat võimu teostavad parlamendi poolt ametisse vannutatud ministrid. Ka nende osas võib välja tuua teatud tinglikud kategooriad, milleks oleks üldminister, sisuminister ja tehnokraatlik minister. Viimase puhul on tegemist sisuministriga, kes pole ennast erakonnaga sidunud.

Üldministrid on reeglina erakonnakuulekad inimesed, keda erineval ajal võib kohata erinevate valdkondade ministrikohtadel. Ministrite puudulikud sisuteadmised on kaasa toonud selle, et otsuste kujundamine ja kaudne otsustamine on pahatihti nihkunud ametnike kätte.

Paradoksaalsel kombel on demokraatia üks nõrkus selles, et kui ametnikele on kehtestatud ametikohale sobivuse tingimused, siis ministrile paraku sarnased reeglid ei kehti. Mistõttu võib ette tulla juhuseid, et ministrile pole jagunud isegi mitte kõrgharidust.

Sellele vaatamata võib ka üldministrist saada suhteliselt hästi toimetulev minister, kui teda toetavad tugevad ja asjakohased ametlikud ja tal on sujuv koostöö riigikogu valdkondliku komisjoniga. Kuid kuna ministri keskmine ametiaeg on erinevalt ametnikest suhteliselt lühike, siis vahel juhtub, et tippametnikud on kas teadlikult või tahtmatult oma ametiposti väärtarvitanud.

Sageli esineb sedagi, et ametnike tegevuse üle puudub sisuline järelevalve. See omakorda toob kaasa olukorra, kus tippametnikud hakkavadki üle võtma poliitilisi tegevusi. Näiteks kui kantsleril on poliitiliselt määratavale ametikohale oma kandidaat, siis on ta selgelt ületanud oma volitusnormi.

See on inimloomusele omane, et harjutakse ära kehtiva olukorraga ja kujuneb välja mugavustsoon. Sellise olukorra muutustele reageeritakse reeglina valuliselt. Näiteks kui tegevusväljas, kus senini on puudunud sisuline järelevalve, see äkki tekib, siis sellele reageeritakse hoogsalt. Avalikkusele antakse teada, et poliitikud ei saa ühest või teisest asjast aru. Sellise väite puhul tasub olla ettevaatlik, sest pahatihti on tegemist vastureaktsiooniga ebamugavaks muutunud olukorrale.

Sarnane tees viitab tavaliselt vastupidisele seisule, kus poliitikud saavad asjadest oluliselt paremini aru, kuna asjaomasesse komisjoni on tekkinud valdkonna süvaekspertteadmised ja poliitikud oskavad esitada asjakohaseid küsimusi, millele mitte alati ei osata anda asjakohaseid vastuseid.

Näitena võib tuua hiljuti riigikaitse lisarahastamise debati meedias, mille käigus püüdis ametnikkond seada kahtluse alla riigikaitsekomisjoni pädevust.

Selguse mõttes toon välja kõnealuse komisjoni sõjalise asjatundlikkuse loendi: kaitseväe juhataja, peastaabi ülem, kaitseliidu ülem, Balti Kaitsekolledži ülem, maaväe ülem, kaitseatašee(d) Ameerika Ühendriikides ja Venemaal, NATO strateegilise staabi SHAPE Eesti sõjaline esindaja, kaitseväe peastaabi operatiivosakonna ülem, valitsemisala strateegilise kommunikatsiooni juht, rahvusvahelise strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse direktori asetäitja.

Kokku üle sajaviiekümne aasta teenistuskogemust, haridus omandatud kõrgemates staabikolledžites Eestis, Roomas, Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Moskvas. Kui lisada veel komisjoni sõjalist tausta mitte omavate liikmete tsiviiloskused, siis on loogiline väita, et komisjon omab häid eeldusi nii parlamentaarse järelevalve teostamiseks kui ka rahvuslikke huve kaitsva seadusandluse loomeks.

Millest poliitikud siis aru ei saa?

Kaitseväe eelmine juhataja Martin Herem esitas oma ametiaja lõpus sõjalise nõuande/arvamuse, et riigikaitse puudujääk on neli miljardit eurot, millest 1,6 miljardit eurot on minimaalne kulutus. Talle sekundeeris kantsler. See tõstaks lähiaastatel riigikaitse kulutused viie protsendi tasemele.

Tegemist on väga suure summaga, mille eraldamise otsus ja rakendamine peab olema süviti läbi kaalutud ja põhjendatud. Sellega kaasneb kõikide otsustustasandite ühine vastutus, et tagada ühiskonna turvalisus ilma elutähtsate teenuste katkemiseta.

Samuti tuleb arvesse võtta, et taolise ressursi rakendamine seob riigikaitse ressursi pikemaks ajaks, mis võib valede planeerimisaluste korral pärssida tuleviku väeloomet ja võimearendusi. Kuid üles kerkinud põhiküsimus ei olnud mitte summa suuruses, vaid analüüside/nõuannete/arvamuste järjepidevuses.

Kõik meie riigikaitselised analüüsid peavad lähtuma Vene ohust. See oht ei ole muutunud, mis tähendab, et kõik meie tegevused ja plaanid iseseisvuse taastamisest kuni tänapäevani peavad olema ohupõhised.

Riigikogu eelmise koosseisu ajal 23. märtsil 2021 toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse esitluses väitis kaitseväe juhataja, et 2,6 protsendiga SKP-st kaitseks ta ära mitte ainult Eesti, vaid suudaksime panustada kogu regiooni kaitsesse.

Nagu näeme, siis nüüd küsitav ressurss on oluliselt suurem. See tekitab küsimuse, kuidas saab sama ohu tõrjumisel olla nii suur lahknevus? Kas viga tehti toona või nüüd? Seetõttu ongi oluline teemat süviti analüüsida, et parandada tehtud vigu ja vältida uute tekkimist.

Sõjalisele nõuandele peab järgnema kaitseministeeriumilt analüüs, et tuvastada teise, kolmanda ja neljanda järgu mõjusid ühiskonnale, majandusele, sotsiaalsfäärile ja teistele ühiskonna toimimist tagavatele arengutele. Paraku on kaitseministeeriumi kantsler ennast taandanud nii analüüsi teostamisest kui ka vastutusest. Tema seisukoht on laadis: " mina esitan vajadused, teie, poliitikud peate leidma raha". Säärane hoiak on sügavalt vale ja ei ole sobilik riigi tippametnikule.

Ametnikud ega poliitikud ole riigi ressursi omanikud, omanikuks on rahvas ja meil kõigil on ühine vastutus, et rahva ühine omand oleks parimal moel käitatud rahvuslike huvide ja ühiskonna turvalisuse ning heaolu tagamiseks.

Tegelikult on sarnase vaidlusküsimuse tekkimine oodatav. Esiteks on tegemist 2012. aastal alustatud "jõukohase riigikaitse" eksperimendi loogilise tulemiga. Terve kümnendi jooksul praktiseeritud, ohtu teadlikult eiravad, planeerimisalused lihtsal ei võimalda kohast mõtlemist, puudused kuhjuvad ja neid ei ole võimalik lõpmatult maskeerida uute relvasüsteemide ostude taha.

Teiseks on eelmise riigikogu ja praeguse koosseisu riigikaitsekomisjon tegelenud sisu-, mitte vormiküsimustega, tuues välja rea valitsemisalas esinevaid puudujääke, mis viitavad "jõukohase riigikaitse" sobimatusele. See on inimlik ja arusaadav, et pikalt praktiseeritud paradigmast on raske lahti öelda ja leppida vigade tunnistamisega. Samal ajal tuleb tunnustada "jõukohast riigikaitset" praktiseerinud tippametimeeste otsust protsessist taanduda, luues sellega eelduse ja võimaluse uutel juhtidel paradigmat muuta.

Valitsus on riigikaitsele eraldanud juba neli toetuspaketti, millele lisandub hiljutine lisaressursitaotlus. See viitab sellele, et lõpuks on kümmekond aastat praktiseeritud "jõukohase riigikaitse" eksperiment möödanik, tõsi selle vea tagajärgi tuleb likvideerida pikalt.

Peame arvestama sellega, et viimase kümnendi puudujäägid tuleb likvideerida järgmise nelja aasta jooksul, kuid seda juba nüüdsetes hindades ja turutingimustes. Õnneks on valitsemisalas tekkinud eeldus strateegilise juhtimise rakendumiseks. Ka uus poliitiline juhis on suunatud sellele, et jätta suur osa riigikaitsesse suunatud raha Eesti majandusse.

Seetõttu oli samuti õigustatud poliitikute teine küsimus: miks kaitsekulutused, sh kõnealune 1,6 miljardit eurot, ei jää eesti majandusse, vaid suunatakse riigist välja?

Säärane situatsioon on kujunenud pikaajalisest valitsemisala poliitikast, kus riigisisesele tootmisele eelistatakse hankeid, põhjendades seda odavama hinnaga. Samuti pole rakendatud vastuostu ja selle raames pakutavat tehnoloogiasiiret suurtootjatelt.

Lühiajalises vaates võib üksik hange osutuda odavamaks, kuid vastuostu ja tehnoloogiasiirde toimimisel luuakse pikaajalised tingimused majanduse edendamiseks, see annab lisagarantii tarnete osas ja võimaldab eksporti. Suurekaliibrilise laskemoona tootmisega Euroopa Liidus ei tegele vaid Eesti ja Iirimaa, kus tootmine puudub täielikult.

Sarnane ebamajanduslik ja julgeolekut näpistav pretsedent on soomusvõime arendamisega. Järgnev avalike allikate baasil kokku pandud aegrida (2019–2024) näitab protsessi kulgu.

• Eesti, Soome ja Läti plaanivad ühist soomukite hanget
• Eesti, Läti ja Soome loodavad jõuda ulatusliku kaitsekoostööni
• Eesti valmistub läbi ajaloo üheks suuremaks kaitsetehnika hankeks
• VÕIMAS PLAAN: Eesti võib asuda ise oma kaitseväele soomukeid tootma
• Konsortsium tahab Eestis soomukeid tootma hakata
• Patria ei taha, et Eesti hakkaks ise soomukeid tootma
• Läti saab sel aastal esimese Soomega koostöös toodetud Pasi soomuki
• Läti kaitsevägi sõlmib hiigeltehingu soomukite hankimiseks, Eesti astus kõrvale ja passib
• Läti asub arendama kohalikku sõjatööstust
• Lätis alustati soomukite Patria 6x6 koostamist
• Saksamaa liitub Eesti-Läti-Soome-Rootsi soomukiprogrammiga
• Finland to purchase 91 Patria 6x6 armoured vehicles
• Bild: Saksamaa ostab Patrialt sadu soomusmasinaid 

Loeme, et esialgu kolme riigi poolt sõlmitud raamleping oleks taganud soodsa hinna ja tootmise Eestis. Kuna Eestis olid juba kasutusel SISU soomukid, siis raamleping oleks toetanud olemasoleva tehnoloogia edasiarendust ja hooldust ning remondibaasi edendamist. See oleks loonud töökohti, jätnud kapitali Eestisse ja võimaldanud eksporti. Läti ja Leedu näitel näeme, et riiklikud investeeringud kaitsetööstusesse on andnud olulise tõuke nende majanduskasvule.

Vahetult enne tootmisprotsessi algust otsustas Eesti raamlepingust väljuda põhjendusel, et hakkame soomukeid ise tootma. Praegu pole kaitseväel mitte ühtegi Eestis toodetud soomukit, selle asemel oleme hankinud mitmesaja miljoni euro väärtuses soomukeid Türgist.

Samal ajal on Läti alustanud SISU lahingutehnika tootmist ning müüki ja Läti relvajõudude varustamist kodumaal valmistatud platvormiga. Raamlepinguga on liitunud Saksamaa ja Rootsi, laiendades seega antud relvasüsteemi kasutajaid. See omakorda on toonud alla soomuki baashinna, mistõttu esialgse investeeringu eest saab Läti kolmandiku võrra rohkem soomukeid, kui esialgu plaaniti.

Võrreldes SISU platvormide kasutajaid ja hiljuti hangitud Türgi päritolu Otokar soomukite kasutajaid siis näeme, et SISU klubisse kuuluvad Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Läti, Slovakkia, Sloveenia ja Ukraina. Otokari klubisse kuuluvad Eesti, Türgi, Tšaad, Ungari, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.

Ilmselgelt on ühte regiooni koondunud tootmine ja teenindus ökonoomsem ja optimaalsem ning tagab lahinguvõime hoidmise tarvilisel tasemel. Lisaks sellele on SISU platvormid Ukraina sõjas näidanud üles lahinguvõimet ja vastupidavust. Sarnast lahingusooritust Türgi päritolu soomukitele pole saadaval, kuna need pole läbinud lahinguristseid.

Võime hinnata, et raamlepingust väljumine on Eestile pikaajaliselt majanduslikult ebasoodne. Samuti on ebaselge hangitud soomukite lahinguvõime ja isikkoosseisu kaitstus lahinguolukorras. Antud kaasuse puhul on vaja selgitada, mille ajendil raamlepingust väljuti. Kas selleks oli ebapiisav kompetents, lobigruppide mõjutustegevus või suutmatus kompleksseid süsteeme hoomata? Peame ka küsima, kes vastutab selle eest, et tulem on ebasoodne, saama vastuseid, kes juhtis ja suunas protsesse.

Kokkuvõtteks peame aru saama, et kaitseväe juhataja või mõne teise ametniku soovituse või arvamuse täitmine riigikogu poolt ei saa olla pelgalt selle kinnitamine või tagasilükkamine. See peab olema süviti läbi kalkuleeritud, analüüsitud ja prognoositud tegevus.

Me vastutame selle eest, et ühiskond oleks kaitstud, kuid mitte selle hinnaga, et ühiskonna toimimine saab olema oluliselt häiritud või katkeb sootuks. Peame tagama, et soovitud mõjude kasutegur ületaks kaasnevate negatiivsete mõjude toimejõudu.

Kuni Eesti on demokraatlik riik, jääb kestma ka poliitiku amet. Lubakirja saanud poliitikud teostavad nende poolt kujundatud poliitikaid. Seega on valija teha, milliseid poliitikuid nad eelistavad. Kas neid, kes on pinnapealsed, kuid jutukad, või neid, kes tunnevad protsesse süviti, omavad sotsiaalset küpsust ja oskavad küsida asjakohaseid küsimusi ja pakkuda Eesti rahvuslikke huve kaitsvaid lahendusi.