Saksa kantsler Friedrich Merz ja Poola peaminister Donald Tusk hoiatasid, et Euroopa julgeoleku jaoks võivad ees seista otsustavad nädalad ja kuud. Tusk ei välistanud, et Venemaa eskalatsioon võib hakata puudutama otseselt ka Poola territooriumi. Ka Eesti siseriiklikus arutelus on esil kaitseministriks asunud endise kaitseväe juhi Martin Heremi sõnumid ohuhinnangu kohta. Kuidas teie oma positsioonilt kirjeldaksite Eesti inimestele, milline on julgeolekupilt ja ohuhinnang?

Kõigepealt, julgeolekupilt ei ole hea. Me näeme hübriidrünnakuid, mis ei ole ammu enam hübriidrünnakud, vaid täiesti reaalsed rünnakud, sabotaažiaktid, küberrünnakud. Aga ka droonid, mis eksivad Euroopa territooriumile. Nii et kõike seda on tegelikult üsna palju.

Mida me näeme ka andmetest, Venemaa tahab eskaleerida. Tahab seda olukorda teha veel pinevamaks. Miks? Sellepärast, et soovitakse Euroopa riike ja Euroopa riikide elanikke eelkõige hirmutada eemale Ukraina toetamisest.

Teie hoiatasite 2024. aasta alguses Timesis, et Venemaal võib kuluda kolm kuni viis aastat, et pärast Ukraina sõja lõppu taastada võime NATO vastu tõsiseks sõjaliseks ohuks. Kas teid ja teisi otsustajaid, nüüd kui paar aastat on mööda läinud, on päriselt kuulda võetud? Kas see ohutaju Kesk- ja Lääne-Euroopa riikide juhtide seas, aga ka avalikus arvamuses vastab nüüd ohuhinnangutele?

Kui te kuulasite Euroopa Parlamendis diskussioone, näiteks kui oli debatt hübriidrünnakute kohta, siis tegelikult see osakaal saadikutest, kes ütlevad, et Ukrainat ei peaks toetama ja neid ohte justkui ei ole, see osakaal on tõusnud. Ehk need, kes avalikult selles osas sõna võtavad.

Seetõttu mulle tundub, kui me vaatame Euroopa tasandil, me oleme tegelikult teinud palju otsuseid, et Euroopa kaitsevõimet kasvatada. Samasugused otsused on tehtud ka NATO tasandil. Aga me peame kindlasti töötama ka meie oma inimestega, et inimesed saaksid aru, miks see on vajalik. Ja siin ma ei pea silmas ainult Eesti, vaid just Euroopa erinevate riikide avalikku arvamust.

Aga ehk hoopis Saksamaal või Prantsusmaal Venemaa ohust senisest rohkem rääkimine võib anda soovitust vastupidise tulemuse ja toetuse kasvu hoopis erakondadele nagu AfD, kes lubavad lõpetada Ukraina toetamise, tühistada sanktsioonid Venemaale, hakata uuesti Vene gaasi ostma.

Küsimus, mida tuleks küsida, on see, et mis see eesmärk on? Kui eesmärk on tõesti see, et anda Venemaale seda, mida Venemaa selle sõjaga on soovinud saavutada, et siis justkui on rahu. Tegelikult ju ei ole nii. Mina arvasin ka, et kui tuli Leipzigi rünnak ja kui oli selge, et see tuli Venemaalt, et see lööb ka Saksamaal pildi palju klaarimaks. Et see ei ole ainult oht kuskil kaugel, vaid reaalselt, mis ohustab Euroopa inimesi, sealhulgas Saksa inimesi.

Aga see reaktsioon on olnud AfD poolt hoopis-hoopis teistsugune. Las Venemaa võtab seda, mida tahab ja siis on rahu. See meenutab seda ajalugu, et ei ole seda huvi, mis toimub teispool raudset eesriiet. Aga see ei ole ju kunagi territoorium, millest me räägime. Need on ikkagi inimesed.

Meie uus kaitseminister Martin Herem on ette heitnud, et Eesti-siseselt tegevuste alus ei ole üldine ohuhinnang. Ja ta on siis seadnud eesmärgiks, et selline ühine ohuhinnang tuleks sõnastada viisil, mis oleks suuniseks ja järgimiseks kogu riigi ametkonnale. Ta on juba saanud palju kriitikat mitmelt reservkindralilt. Meelis Kiili on hoiatanud, et kui sõjahirmust saab poliitilise juhtimise lähtekoht, siis võib julgeolek hoopis nõrgeneda. Kuidas teile kaugemalt vaadates tundub, kas Herem õhutab praegu Eestis liialt sõjahirmu või mitte?

Ma ausalt öeldes ei tea, mis ohuhinnangust ta räägib. Näiteks julgeolekukabinetis need ohuhinnangud ju kogu aeg on. Kas me oleme erinevate elementidega punases, rohelises või kollases. Ja kui erinevad elemendid on punases, siis on risk ja oht suurem. Kui nad on rohelises, on risk väiksem. Seda ju valitsus iganädalaselt või ülenädalaselt kaalub.

Ikkagi, aga kuidas teile tundub, kuidas teie näete, kas Herem reageerib praegu üle või mitte?

Ei ole tõesti olnud aega jälgida nii detailselt kõike seda, mis Eesti poliitikas toimub ning mida Martin Herem ütleb. Nii et ma jätaks siin kommenteerimata.