Elav klassik, sotsiaaldemokraadist riigikogu õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi, teatas murelikult, et tuleb põhjalikult analüüsida, miks meie seadused ei võimalda kohtuasjadel jõuda oodatud tulemusteni. Jah, sellised sügavad mõtted ei pärine Helmete perekonnast, vaid võimul olevast koalitsioonist.

Et siis kellelgi, antud juhul sotsiaaldemokraatidel, oli ootus, et keegi mõistetakse kohtus milleski süüdi. Kohus, va reo, aga leidis seadusest üles pügalad, et need ootused korstnasse kirjutada.

Kõik see on õigusriigist sama kaugel kui maa päikesest. Meie põhiseadus sätestab üheselt, et õigust mõistab ainult sõltumatu kohus. Sõltumatult Hanimäe ja tema kamba ootustest. 

Tõsi, kohus ei saa õigust mõista suvaliselt vaid rahva poolt valitud parlamendi poolt vastu võetud seadust järgides. Ja seni on seadusandja kehtestanud sellised seadused, mis vastavalt põhiseadusele kaitsevad üldjoones igaüht omavoli, sealhulgas riigi omavoli eest.

Kahjuks oleme näinud liiga palju juhtumeid, kus see kaitse omavoli (või kellegi ootuse) eest rakendub alles pärast piinarikast menetlust. Meil on otseses tähenduses surnuks menetletud inimesi, laostunud ettevõtjaid, kibestunud kaaskodanikke, keda on õigussüsteem aastaid vintsutanud. Keegi pole kokku lugenud neid, kes on on poolel teel alla andnud, ära ootamata jõustunud kohtuotsust. Minnes kokkuleppele, mida nad ise õiglaseks ei pea.

Demokraatlikus õigusriigis peaks võim tundma muret selle pärast, et sellised menetlused üldse aset leiavad. Ka üks on siin liiast.

Õigusriigis peaks igaühel olema õigustatud ootus, et õiguskonfliktid leiavad õiglase kohtuliku lahenduse mõistliku aja jooksul. Seda peaks valitsus ju teadma ja selle nimel tegutsema. Nii asju korraldades, seadusi kirjutades kui ka maksumaksja raha jagades.

Nüüd siis on valitsev koalitsioon parlamendi õiguskomisjoni esimehe suu läbi andnud teada, et selleks, et kellegi ootused saaksid vormistatud kohtuotsuseks, hakatakse seaduseid üle vaatama.

Peaprokurör kordas juba mitmendat korda, et tema ametkonnale pole järjekordse lüüasaamise pärast küll miskit ette heita ja kõiges on süüdi kohus ja seadus. Need kaks avalikku ülesastumist ongi see mürgine kokteil, mille pärast tasuks vabadel kodanikel äärmiselt valvas olla.

Mul pole kahtlust, et tänane justiitsministeerium koos ministriga Hanimäe ootuste pärast õigusriiki lammutama ei tõtta. Aga järgmine? 

Paraku on ka viimane sõna öelda just riigikogul ja selle õiguskomisjon saab otsustamiseks ette panna mistahes muutuse õiguskorras ja tahte korral sõita üle ka valitsusest.

Kas tänane riigikogu koosseis jääb õigusriigi juurde või otsustab kellegi ootuste kasuks, näitab juba lähitulevik. Vabadus pole kunagi garanteeritud, vaid sõltub sellest, kas on piisavalt neid, kes tahavad vabad olla.

Juba Hegel leidis, et pole suuremat tragöödiat kui see, et keegi, kes on loomult ori, ei saa ori olla. Ja naaberrahvas on tõestanud selle väite paikapidavust.