Ma ei tea, miks arvab Lang, et minu välja öeldud "oodatud tulemus" olnuks igal juhul süüdimõistmine. See on väga veider konstruktsioon ning kaitsele asutakse asjata, tuginedes täiesti valedele järeldustele.

Oodatud tulemuse all pidasin selgelt silmas olukorda, kus pärast üheksat aastat ei oleks meil meeletult kulukas ambivalentne arusaam kohtuotsusest ja tõdemus, et läks nii, nagu läks.

Leian, et see ei olnud tõepoolest ühiskonnas oodatud tulemus, vaid tekitas arusaamatust ja pahameelt ning õigustatud küsimuse, miks see nii juhtus ning miks see ometi kõik nii kaua aega võttis.

Lisaks see, mida tõstatab Langki: meil on süsteemi poolt läbivintsutatud inimesed. Legendaarseim neist sai hiljuti punkti pärast kaheksat aastat.

Vahest saab seadusandja midagi ära teha? Äkki ikka ei pea rahvakohtuniku taandamise järel alustama otsast peale? Võib-olla on nii endisel peaprokuröril kui ka tänasel piisavalt kogemusi ja tarkust, et neid kuulata, kui nad tõdevad, et seadusandluses on kohti, mida tuleks arutada. Või advokaatidel, kohtunikel?

Ma pean õiguskomisjoni esimehena loogiliseks, et teeme riigina järeldusi ja vajadusel parandusi, mis aitaksid justnimelt jõuda õiglase lahenduseni mõistliku aja jooksul. Ma ei saa kuidagi nõustuda, et see on õigusriigi lõhkumine. Vastupidi, see on usu tekitamine õigusriiki.

Tallinna Sadama otsus ei olnud prokuratuuri, kohtu või seadusandja läbikukkumine. See oli õiguslik läbikukkumine laiemalt. Ükskõik, millisest positsioonist lähtudes seda ka vaadata: süüdistatavana, maksumaksjana, prokurörina. Igati mõistlik on muredele otsa vaadata.