Eesti-suuruse riigi ainus võimalus on tark, see tähendab mõtlev, arutlev, aga ka arvutav ehk tõenduspõhine rahvas. Oleme ju digiinnovatsioonidega korduvalt tõestanud oma julgust ja ambitsioonikat nutikust. See on ka tee, mis võiks meid siit edukalt edasi viia.

Paraku tuleb tõdeda, et meie nutikuse alus ja eeldus, Eesti haridus, on üha sagedamini iseenda jalgadesse komistamas. Jah, väliselt on kõik veel nagu korras, oleme rahvusvaheliste edetabelite tipus, aga pilt, mis avaneb kasvõi ülikoolides vastuvõtu ajal, muudab murelikuks.

Ei, ma ei muretse nende pärast, kes praegu oma õpinguteed ülikoolis alustavad. Ma muretsen nende pärast, kes sellest võimalusest teenimatult ilma jäid või isegi jäeti. Ma muretsen matemaatika pärast. Eesti riigi tuleviku pärast.

Kui aeg-ajalt tundub, et tehisaru ja uued tehnoloogiad hakkavad kohe-kohe tegema meie eest tööd, võtma meie asemel vastu keerukaid – ehk siis arvutusi nõudvaid otsuseid –, siis teadlasena väidan, et see tunne on petlik. Olukord on hoopis vastupidine, tehisaru ja tehnoloogiate areng nõuab meilt järjest rohkem vaimset pingutust. On ju selge, et maailm, milles tegutseme ja mida mõjutada soovime, muutub üha keerukamaks. Vaevalt keegi sellele väitele vastu vaidleb.

Sellest tuleneb ka minu soov algavaks õppeaastaks: et me õpiksime matemaatika tõeliselt selgeks, et matemaatikast saaks meie teine riigikeel. Matemaatika on ju mõtlemise kunst. Ning mõtlevad inimesed leiavad enamasti kergesti ühise keele. Sest ainuüksi eesti keelest sageli ei piisa.

Matemaatikast kui keelest mõtlemine on kindlasti meie seas paljude jaoks harjumatu. Aga mõtleme korraks matemaatikast kui vahendist, mis aitab meil muutustest aru saada, nendega kohaneda ja neid prognoosida. Just matemaatika aitab teha tarku otsuseid, luua innovatsioone mistahes valdkonnas ja arendada seeläbi kogu ühiskonda. Seega on matemaatika eluliselt olulisest kõnelemise keel. Ning mida umbkeelsemad ehk kehvemate matemaatikaalaste teadmistega me oleme, seda haavatavamaks tulevikus muutume.

Paljude Tallinna Tehnikaülikooli esmakursuslaste laia matemaatika riigieksami tulemused on hiilgavad. Aga vaatame otsa ka laiemale statistikale: heal juhul sooritas vaid kolmandik abiturientidest tänavu kevadel laia matemaatika riigieksami tulemusele, mis avas ukse tehnikaülikooli. Ehk sai 50 punkti sajast. Kahel kolmandikul gümnasistidest jääb matemaatikaoskustest puudu, paljudel isegi väga palju puudu. Me ei tohi aga lubada ehitisi projekteerida inseneril, kes suudab teha vaid pool rehkendust.

Olukorrani, kus paljud enam ei soovigi pingutada, vaid lähevad kergema vastupanu teed, on viinud gümnaasiumis õpetatava matemaatika lahterdamine laiaks ja kitsaks. Ilmselt ei taju noored ja ka nende vanemad otsuse kaalukust, selle tegelikku hinda, seda kasvõi tulevase palganumbri vaates.

Võib-olla teen ma kellelegi liiga, aga mulle tundub, et sihiks – või siis sihituseks – võetakse n-ö ujuv keskpärasus, mis piirab paljudel noortel isegi unistamist, veelgi enam aga unistuste elluviimist. Hirmust, kas ikka saadakse hakkama, valitakse kindla peale minek ning ei nähta ega hinnata matemaatika õppimise tegelikku kasu ja perspektiivi.

Tunnistan, et reaalainete sisuline selgeks saamine vajab pingutust, aga tulemus on seda kindlasti väärt. Pealegi on kõik inimesed võimelised matemaatikat õppima. Küsimus on metoodikas.

Olen mitmeid kordi avalikult tõdenud, et aeg on midagi muuta, et matemaatika lahterdamine laiaks ja kitsaks ei ole ennast õigustanud, et pigem tekitab see kihistumist, suurendab ebavõrdsust. Mitmed uuringud viitavad, et nii varajane lahterdamine ei too ühiskonnale mingil juhul kasu, aga tegelikult on asi vastupidine.

On viimane aeg hakata praegust süsteemi muutma. Kui laseme veel kümme aastat sama reega liugu, jäävad esmakursuslaste read paljude kõrgkoolide aulates õppeaasta algul hõredaks. See tähendab omakorda, et üha hõredamaks muutuvad read ka tööstuses, tootmises, inseneerias, finantssektoris, IT-s, jne jne. Pole valdkonda, mida kehv matemaatikaoskus otseselt ei mõjutaks. Kell tiksub, seda ka demograafilises mõttes.

Uhkusega hääles kutsun kõiki eestimaalasi osalema 2. oktoobril peetaval esimesel üleriigilisel matemaatikapäeval, mille keskne sündmus on e-rehkendus. Igaüks meist saab end pingevabalt proovile panna, võtta mõõtu nii enda kui soovi korral ka teistega.

Praegu välja öeldud algatusega soovime muuta ühiskonna suhtumist matemaatikasse, suurendada sellealase hariduse tähtsust ja kohandada õpetamismeetodeid vastavalt tänapäeva vajadustele.

Loodetavasti heaks tavaks kujunev päev keskendub matemaatika õpetamise uute ideede tutvustamisele ja edulugude esitlemisele, ennekõike annab aga kõikidele huvilistele oma teadmisi testida.

Lõpetuseks veel üks argument, miks tasub matemaatikale enam tähelepanu pöörata. Nimelt on Eesti ja Soome tööstusvaldkonna erialaliidud algatanud võistluse Tuleviku Loojad, et leida ettevõtetele jätkusuutlikke lahendusi. Põhikooli vanemale astmele suunatud ettevõtmise viib läbi Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogiakool, mis on töötanud välja ka võistluse formaadi.

Head uut õppeaastat kõigile. Ning head ühise sihti tähtsustamist ja tuleva teise riigikeele, matemaatika kasutamist!

Kommentaar põhineb Tallinna Tehnikaülikooli õppeaasta avaaktusel peetud kõnel.