Õhtustest uudistest kõneleb vähemalt kümme protsenti kuritegevusest. Ometi kipub Eesti avalikkus endiselt ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu pöörama teemadele nagu küberkuritegevus ja küberturvalisus. Miks? Oleme ju igapäevaselt kõik rohkem või vähem osa küberelust. Kus on me talupojamõistus, mis ütleb, et rege rauta suvel?

Kui naaberküla laudast varastatakse lüpsimasin, on olukord selge ja kõik tajuvad ohtu. Aga kui naabri-Maimult petetakse välja 10 000 eurot, on hoiak tihti stigmatiseeritud. Maimu ise oligi ullike, eks ole?

Meile kõigile on hoomatavam rääkida kuritegevusest ja turvalisusest füüsilises ruumis. Samal ajal on üle poole mõjukast kuritegevusest Eestis toimub küberruumis. Rünnakuid tuleb nii siit kui ka piiride tagant ning pahalane jääb tihti püüdmata. See aga tähendab omakorda, et negatiivses mõttes glamuurseid kohtuasju, mida uudistes kajastada, väga ei ole ehk info küberpahalastest ei jõua meile tuttaval moel avalikkuseni. Seetõttu paistabki küberpettasaanu ullikesena – me tegelikult ei ole piisavalt oskuslikud kuritegu ära tundma.

Just neil põhjustel – küberkuriteod on tavalised, aga teadmatus neist suur – peaksidki küberteemad jõudma koolipinki. Teema on sama elementaarne nagu ajalugu, matemaatika, inglise keel või mistahes eluks vajaminev.

Elementaarne arusaamine, miks on vaja salasõna, on vajalikum kui Wordis teksti vormindamine. Tõsi, võiks kritiseerida, et võtmega kodu ukse lukustamist peaks õpetama kodus ja lastetuba peab andma kaasa ka digitaalse hügieeni. Ometi on väga küsitav, kuivõrd võimekas on keskmine täisealine oma järeltulija kaitsmisel, kui ta isegi õpet pole saanud.

Muret saab ilmestada muuseas väga praktiliselt. Näiteks juba viis aastat toimuval Telia Cyber Battle Nordics-Baltics noortevahelise häkkimise võistlusel nopivad võite taanlased, norrakad, islandlased. Tugeva digiriigi Eesti noorte osalusaktiivsus on hea, kuid saaks olla parem, kui teadlikkus teemast oleks kõrge. Ja siis saaksid tulla ka võidud.

Arutelu küberteemade kaasamise üle kooliharidusse käib õnneks siiski mitmel rindel. Juba kolmandat aastat koguneb rahvusvaheline küberasjatundjate ring Eesti Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse eestvedamisel Tartus Cybercationil. See on saanud kohaks, kus ettevõtjad, poliitikakujundajad ja haridusvalla tegijad arutavad väga praktilisest vaatest näidete varal, kuidas infotehnoloogia ja kübermaailm on pööranud senise elu pea peale ja kuidas oleks tark selle varal edasi minna.

Või võtame haridus- ja teadusministeeriumi, mis on kokku toonud nõuandva kogu ekspertidest, kes valdkonnas pikka aega tegutsenud. Seda selleks, et aidata koolidesse tuua asjakohane haridus ja mõtestada, kuidas tehisarus kasutamist ning sellest hoidumist peaks õpetama ning milline on selle mõju ja mis peamine, kuidas sellest võita.

Neil noortel, kellel on huvi kübermaailmas tegutseda, on vaja adekvaatsemat infot ja juhiseid kui pelgalt Redditi foorumist leitav ning õpetajaskonna roll on siin kahtlemata oluline.

Tulevik on ainult nii helge, kui palju me selleks eeldusi loome. Hariduses ning noortega tegelemisel on mugav võtta konservatiivne hoiak, et hakkama saamine küberajastu probleemidega on igaühe enda asi või et võib-olla ei peakski noored lihtsalt igale poole trügima.

See hoiak ei vii meid edasi. Teadmatusest tekitatud kahjud läheksid tõenäoliselt peagi maksma suures pildis miljardeid eurosid. Vaja on tegeleda, vaja on õppida ja õpetada tundma uut maailma ning seda tuleb teha kohe.