Praegused noored on sündinud nutiajastusse. Nad on kasvanud üles nutitelefonide, tahvelarvutite ja sotsiaalmeedia keskel, nad on läbinud kooli distantsõppe perioodi ning kasutavad digilahendusi igapäevaselt. Kuid ometi nõuab riiklik digipädevuste mudel neilt oskusi, mida nad valdavad juba põhikoolis, pakkudes kutse- ja gümnaasiumihariduses sisuliselt ajale jalgu jäänud õpet.

See ei ole mitte ainult ajaraisk, vaid ka tõsine probleem, mis takistab noorte ettevalmistamist päriselu väljakutseteks ja töömaailmaks.

Mida digipädevused tegelikult peaksid hõlmama?

Eestis kehtiv digipädevuste mudel põhineb Euroopa Liidu 2017. aasta suunistel ning seda uuendati viimati 2021. aastal. See tähendab, et mudeli koostamise ajaks ei olnud tehisintellekt veel saanud igapäevaelu osaks, küberturvalisus polnud sama teravalt päevakorras ning nutiseadmete kasutamine oli pigem arenev, mitte enesestmõistetav osa haridusest ja tööelust.

Nüüd, 2025. aastal valmistume õpetama kutsekooli ja gümnaasiumiõpilastele "digipädevusi", mis hõlmavad näiteks seda, kuidas lisada e-kirjale manust või kasutada nutiseadet ehk oskusi, mida nad valdavad juba enne põhikooli lõpetamist. See ei ole mitte ainult aja ja ressursside raiskamine, vaid ka noorte alavääristamine, justkui nad ei suudaks rohkemat.

Kui tahame, et noored oleksid valmis nii edasiseks õppeks kui ka tööturule sisenemiseks, peavad digipädevused arvestama päriselu vajadustega. Selle asemel, et korrata baasteadmisi, peaks digipädevuste moodul keskenduma:

1. Küberturvalisusele ja digihügieenile. Kuidas kaitsta isiklikke ja ettevõtte andmeid? Kuidas ära tunda ja vältida küberohte, nagu andmepüük ja süvavõltsingud? Tööandjad ootavad töötajatelt teadlikkust infoturbe põhimõtetest, kuid praegune õppekava ei paku selleks vajalikke teadmisi.
2. Tehisintellekti ja andmetöötluse alastele oskustele. TI on tänapäeval paljudes valdkondades hädavajalik tööriist. Kas me õpetame noortele, kuidas seda kasutada? Kuidas kriitiliselt hinnata IT-l põhinevat sisu, eristada tõelist infot manipuleeritud andmetest ja teha teadlikke otsuseid?
3. Tööstus 4.0 ja nutikad lahendused. nutiseadmed ja automaatika on tunginud igasse tööstusharusse. Kas me õpetame, kuidas need tehnoloogiad töötavad ja kuidas neid rakendada? Kas kutseõppes arvestatakse, et isegi juuksur võib kasutada tehisintellekti kliendile sobivaima soengu leidmiseks?
4. Digitaalse identiteedi ja maine haldamine. Sotsiaalmeedia ja isikuandmete levik võivad mõjutada inimese karjääri ja elu aastateks. Kas me õpetame noortele, kuidas oma digitaalset jalajälge vastutustundlikult kujundada ja ära tunda manipulatsiooni?

Eestis puudub ühtne ja kohustuslik informaatikaõpe gümnaasiumiastmes. Õppekava on küll loodud ja materjalid, aga kohustus seda õpetada tegelikkuses ei ole. Iga kool otsustab ise, kas ja kui palju informaatikat õpetada. On väheseid koole, kus pakutakse programmeerimist, küberturvalisust ja andmeanalüüsi, ja on koole, kus informaatika tähendab põhiliselt Wordi, Powerpointi ja Exceli kasutamist õppetöö toetajana, kui sedagi.

Veelgi enam, paljudes koolides taandub digioskuste õpetamine ainult sellele, kuidas teha uurimistööd ja esitada see Wordis korrektse viitamisega, sest gümnaasiumi lõpetamisel on oluline esitada lõpueksamina uurimistöö. Loomulikult on see oluline oskus, kuid kas see on tõesti kõige olulisem asi, mida noor inimene digimaailmast teadma peaks?

Milline on tulemus? Kui gümnasist valib matemaatika kitsa kursuse ja tema kool ei paku informaatikat eraldi valikainena, võib ta lõpetada kooli ilma ühegi tõsiseltvõetava loogika ja digioskusteta. Kui tahame, et Eesti noored oleksid globaalses töömaailmas konkurentsivõimelised, siis peame viima informaatikaõppe kõikidesse gümnaasiumitesse ja tagama, et see sisaldaks päriselt eluks vajalikke oskusi, oskusi saada hakkama digiühiskonnas.

Ülikool ei tohi olla tegemata töö lappija

Eestis on endiselt juurdunud arusaam, et kutseharidus on n-ö teisejärguline valik, mida peaks täiendavalt lihtsustama ja kohandama. See kajastub ka kutseharidusele mõeldud digipädevuste moodulis, mis justkui eeldab, et kutsekooli noored vajavad baasteadmisi rohkem kui gümnasistid. Tegelikult on kutsehariduses õppijad sageli tööturu vaates palju praktilisemate oskustega kui akadeemilisemalt suunatud gümnasistid.

Kui riik tahab kutseharidust populariseerida ja näidata seda võrdväärse alternatiivina gümnaasiumile, peab see peegelduma ka õppekavas ja kutsekooli õpilane ei ole kehvem ega vähem võimekas, sageli vastupidi. Ta vajab samuti nüüdisaegseid ja tulevikku vaatavaid digioskusi, mitte ülelihtsustatud õpet, mis alandab tema potentsiaali.

Ülikool ei ole koht, kus hakatakse nullist õpetama oskusi, mis oleksid pidanud olema omandatud juba põhikoolis, gümnaasiumis või kutsekoolis. Kui riik on kokku leppinud, et digipädevused ja küberturvalisus on olulised, tuleb neid ka õpetada juba varasemates haridusastmetes, mitte eeldada, et ülikool võtab selle töö enda kanda.

Reaalsus on see, et paljud tudengid jõuavad ülikooli ilma põhiteadmisteta kuidas töödelda tekste, otsida internetist, veel vähem teavad nad küberturvalisusest, andmetöötlusest või tehisintellekti mõjust ühiskonnale. Et ei raisataks väärtuslikku ressurssi, aega, siis peab ülikool saama keskenduda erialasele süvateadmiste õpetamisele, mitte alustama nullist, kuidas kasutada tekstiredatorit või luua videoklippi. Kui varasem haridus teeb oma töö ära, saavad ülikoolid keskenduda innovatsioonile ja tipptasemel teadmistele, mitte puudujääkide täitmisele.

Riik ja hariduspoliitika kujundajad peavad endale ausalt tunnistama, et süsteem ei tööta. Ja selle parandamine ei ole ülikoolide kohustus, see on probleem, mis tuleb lahendada gümnaasiumis ja kutsehariduses.

Gümnaasiumi lõpuks peaks iga noor teadma küberturvalisuse põhimõtteid, kriitilist andmeanalüüsi ja tehisintellekti võimalusi. Kui ta püüab astuda edasi õppima IT-erialale, siis on elementaarne, et ta on seda saanud gümnaasiumi ajal juba katsetada, sest kõige enam raiskab riigis ressurssi inimene, kes on sattunud erialale, mis talle ei sobi ja milleks eeldused puuduvad.

Kutsehariduse lõpetajatel peaks olema konkreetse valdkonna digioskused, mis vastavad tänastele tööandjate ootustele sh. küberturvalisus ja tehisintellekt.

Aeg on võtta digipädevused ajakohastamisele

Digipädevuste moodul peab liikuma edasi ning vastama nii õppijate kui ka tööturu vajadustele. Selleks tuleb:

• võrdsustada kutseõppe ja gümnaasiumi digipädevuste sisu, mitte pidada kutseõppureid "lihtsama programmi" väärilisteks;
• ajakohastada mudelit, lisades tehisintellekti, küberturvalisuse ja kaasaegsed tehnoloogiad, mitte lähtuda 2017. aasta kokkulepetest;
• arvestada tööandjate vajadustega, sest õppima asuvad noored lähevad tööturule 3–4 aasta pärast, kui tehnoloogia ja digimaailm on veelgi enam arenenud;
• lõpetada digihariduse jagamine kastidesse, kus kutseõppurid saavad madalamal tasemel õpet kui gümnasistid. Kui tahame, et Eesti noored oleksid globaalselt konkurentsivõimelised, peame õpetama neile oskusi, mis päriselt loevad.

Veebruaris avaldas president Alar Karis TI-hüppe võimaluse gümnaasiumidele, millega on kaasas nii ettevõtjad kui ka haridus- ja teadusministeerium. See on õige samm, aga kuniks reaalne kohustus informaatikaõpet sisuliselt koolides rakendada jääb mitme aasta taguse digipädevuse mudeli tasemele, võib see väga kergesti muutuda mõtlematuks "kopeeri-pasteeri" lahenduseks ehk passiivseks TI-kasutuseks.

Küberpähkli ja Küberpuuringu uuringud eelmise aasta lõpust näitavad, et üle 68 protsendi gümnaasiumi ja 57 protsendi põhikooliõpilastest kasutavad TI-lahendusi iga nädal õpetajatele just selliste tööde esitamiseks. Samal ajal on õpetajate kogemuste seiramine näidanud, et vaid kolmandik neist on TI-rakendusi korra proovinud.

Kui me tahame, et Eesti haridus looks edukaid ja konkurentsivõimelisi spetsialiste, ei saa me jätkata aegunud digipädevuste õpetamist. Meil on aeg viia digiharidus 2025. aastasse või veelgi parem, tulevikku.