Aga millest me siis ikkagi räägime, kui meil oma keelt enam pole,

kui meil oma laule enam pole, kui meil pole enam oma raamatud,

oma näidendeid ega filme ja see meid ei häiri, tegelikult ikka veel ei häiri,

olgem ausad. Millisest kultuurist me siis räägime?

(Birk Rohelend "Jüri Üdi klubis")

Kui küsida keskmise eestimaalase käest, mis on tema jaoks kultuur, mis ta siis vastab? Võib-olla ta vastab, et kultuur on see, et vabariigi aastapäeval on kiluleib ja kontsert. Või see, kui üldhariduskoolis ei õpetata eesti keelt valikainena. Ehk on talle kultuuriks kino, kirjandus ja muuseum, suuremad saunasõbrad teavad Võrumaa suitsusaunakombestikku, no laulu- ja tantsupidu tuleb ikka meelde. Kultuurne ehk teineteisega arvestav käitumine on ka päris tähtis.

Kultuuris on nii sisend kui ka väljund ja paratamatult puutub enamik otsesemalt kokku tolle väljundi poolega. Pean silmas mingit külastuspaika, üritust või teost, enamasti rohkem või vähem meelelahutusliku suunitlusega, mida meist tõepoolest igaüks tarbib.

Loodusseadused aga nõuavad, et väljundi eeldus on sisend. Tähendab, on keegi, kes peab esmalt panustama oma aja ja idee, raha, oskused ning teadmised.

Ka lihtsa kiluleiva jaoks on vaja kalameest, kes teab, millal ja kuhu sõuda, et merest just see vabariigi-aastapäeva-kilu välja tõmmata. Peab oskama võrku parandada ja paati tõrvata. Lõpptoote komponeerimiseks vältimatust piimameistri, pagari, ürdi- ja kanakasvataja oskusteabest rääkimata.

Muuseas, kuidas sa üldse teada said, et tahtma peaks just vürtsikilu, koorevõiga määritud mustal leival, muna ja sibulaga? Nagu see ikka on olnud.

Mõni kultuuriväljund vajab sisendiks praktiseerimist. Muidu kaob oskus pilli mängida ja seda teistelegi õpetada või värssi seada, seejärel kaob mälestus instrumendist ja viisist. Pillivoolimise tööriistugi mõistetakse siis vaid kuuriseinale naelutada: näe, leidsin säärase viguri, kui hakkasin seda vana palkmaja lõkkesse lõhkuma, las loob siin rippudes vana aja hõngu.

Teine vajab sisendiks hoolitsemist või laguneb ära ja lakkab olemast, sulab maapinnaga ühte, kasvab puid täis. Siis polegi vaja osata plekki valtsida, aknaid kittida või teada, kuidas ära tunda üht ilmastikule vastupidavamat paekivitükki. Seda, kuidas siin varem on elatud, saab siis teada raamatutest ning tehisintellekt lavastab soovi korral aina usutavamana tunduva visuaaligi.

Mõistagi on esmatähtis saada tuba soojaks, riided selga, söök lauale, lastele haridus. Ja vaieldamatult on kõige eelduseks turvalisus. Meelelahutus on luksus, mis saab ka olemata olla, kui tuleb hakata prioriteete seadma. Kino asemel saab tõepoolest vaadata Netflixi ja polegi aina tõusvate piletihindadega muret.

Ainult, et… kultuur ei ole meelelahutus. Kultuuri väljundit saab kasutada meele lahutamiseks. See, pane tähele, on hoopis teine asi. Ja kultuuri sisendi pealt ei tohiks kokku hoida.

Järgmine kord, kui sa jalutad mõnes vanalinnas või naudid etendust või leiad laadalt lapsele pajupilli, siis märka hoopis kultuuri seda poolt, mis toimus enne, kui valmistoode sinuni jõudis. Sest nende meistrite teadmised ja oskused on see kultuur, mida me tähtsaks ja meeles peame pidama. Kinnitan, et siis jääb alles ka see tarbitav osa kultuurist, millega me sisustame oma õhtuid, nädalavahetusi ja puhkusepäevi.