Estonia juurdeehituse emotsionaalne arutelu on jätnud objektiivselt hinnatavad faktid tagaplaanile. Kujutan ette, et enamik inimesi on täielikus segaduses. Keegi ei kahtle, et juurdeehitust vaja on, kuid selle tulemus tunduks võrduvat nagu vanast hoonest ja kogu vanalinnast üle sõitmisega. Ei ole lihtsalt võimalik, on välja hüütud mitmelt poolt, kuid põhjendustes puudub selge sõnum. Pigem on mõnest sääsest elevant tehtud.

Ka mina olen olnud segaduses, sest teadmatuses ongi midagi raske arvata. Olen korduvalt mõelnud, seal hulgas ka Estonia tagant läbi jalutades, et miks sellele tühjale ja asjalikku kasutust mitteleidnud platsile ehitada ei võiks. Samas vajalik ehitusmaht hirmutab ja kui kuskilt kõlab, et "mitte mingil juhul!", siis tõrjuv suhtumine ongi kerge tekkima. Kahju vaadata, kuidas Ott Maaten ja teised eestvedajad kriitikalaviini alla on jäänud. Iga asjalik põhjendus tundub õli tulle lisavat.

Tegelikult on Estonia juurdeehituse kohta juba tehtud arvestataval määral tööd. Kõige parema arusaama saab magistritöödest, kus juurdeehitus on põhjalikult läbi töötatud ja sellele on antud ka võimalik välimus. Täies mahus uue saaliga arvestavad lõputööd näitavad, et juurdeehitust on võimalik vägagi erineval moel liigendada ning ei teki kahtlust, et see ei sobituks vana hoonega ansamblisse.

Ilmselt ongi teinud karuteene varasem, hoone võimalikku mahtu indikeerivate kastide näitamine, sest kastid paratamatult tekitavad kolemaja tunde. Tagantjärgi tarkusena oleks võinud kohe näidata erinevaid arhitektuurseid eskiise, et demonstreerida võimalike lahenduste paljusust. Igal juhul tasub vaadata neid noorte arhitektide töid.

Üks lõputööde juhendajatest, Eesti kõige rahvusvahelisemaid arhitekte Jaan Kuusemets tõestab pikas ja põhjalikus ERR-i artiklis objektiivsete argumentidega, et juurdeehitus pigem ei omaks mõju vanalinnale, on teostatav nii, et ooperiteatri arhitektuur saab vunki juurde ja kõigele lisaks on ka taskukohane. Murdes lausa kuus müüti, näitab Kuusemets, et kõlanud vastuargumendid kas ei ole tõsiselt võetavad või on lahendatavad.

Suure kriitikakisa taustal tekib küsimus, kas Eesti riiki juhib riigikogu või ametnikud. Kohatu on öelda, et riigikogu on oma otsustes ebakompetentne. Antud juhul riigikogu kultuurikomisjon on kasutanud tugevaid eksperte ja neil on olnud kodutöö tehtud. Ongi väga raske aru saada, miks ametnikud võtavad Estonia juurdeehitust sama mõõdupuuga kui näiteks uut kaubanduskeskust.

Tooksin eraldi välja ühe visuaali: Tallinna linnaplaneerimise ameti mahuanalüüs, mis pakub välja väiksema juurdeehituse. Tühja platsi kaitsmise nimel ollakse seal valmis hävitama kogu praegune ooperisaal. Tekib tohutu kontrast, kui vaadata selle kõrval noorte arhitektide töid, kes suutsid Estonia ruumiprogrammi täies mahus ära lahendada.

Arhitektuur on kõike muud kui lihtne, eriti selles asukohas ja selle hoone puhul. Lõpliku tõe, kas on võimalik saada linnapilti sobituv ja olemasolevat Estoniat rikastav lahendus, saab ainult arhitektuurivõistluse tulemusel. Kas ei ole juba piisavalt vaieldud, et anda see küsimus maailma parimate arhitektide lahendada? Korüfeed teatavasti julgevad vajadusel ka lähteülesande raamidest välja astuda, et õiget lahendust pakkuda. Ei ole kahtlust, et juurdeehituse arhitektuurivõistlus on atraktiivne juhtivatele arhitektidele ja toob mitusada tööd. Nende hulgast võiks leiduda see üks ja õige – ning siis oleks juba mõne aasta pärast võimalik kogeda hoopis teisel tasemel ooperielamust.