Eelmisel nädalal kerkis taaskord päevakorda Rahvusooper Estonia juurdeehituse teema. See on iseenesest positiivne, kuivõrd ooperiteatri valmis tegemine on üha kriitilisem küsimus. Rahvusooper Estonia tulevik vajab otsustusküpset arutelu, milles teatri sisulised vajadused, Tallinna ajalooline linnaruum, muinsuskaitselased kaalutlused, avaliku raha kasutamine ja riigi kultuuripoliitiline vastutus asetatakse ühte võrreldavasse raamistikku. Rahvusooperi direktorina püüan veelkord selgitada Estonia juurdeehituse tagamaid. 

Esmalt, sel arutelul on riiklik kontekst. Riigikogu on Rahvusooper Estonia juurdeehituse küsimuses oma põhimõttelise seisukoha kujundanud kahel korral kahe erineva riigikogu koosseisu poolt. 2021. aastal kinnitati rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus riiklikult tähtsate kultuuriehitiste hulka (poolt hääletas 79 riigikogu liiget, 1 erapooletu ja 0 vastu) ning ka 2024. aastal tegi riigikogu valitsusele ettepaneku leida lahendus juurdeehituse rajamiseks (poolthääli 64, vastu 0 ja erapooletu 0).

Olgu üle korratud, et need otsused ei määranud lõplikku arhitektuurset vormi, ei andnud ehitusluba ega lahendanud kõiki muinsuskaitselisi või linnaruumilisi küsimusi. Küll aga andsid need selge demokraatliku suuna, mille järgi ei ole Rahvusooper Estonia tulevik pelgalt ühe asutuse sisemise ruumiprobleemi lahendamine, vaid riikliku kultuuritaristu küsimus, mille ettevalmistamisega tuleb edasi liikuda.

Hetkel oleme jõudnud ruumiprogrammi hanke väljakuulutamiseni. Ruumiprogramm on tööriist, mille abil kirjeldatakse rahvusooperi tegelikud vajadused, võrreldakse võimalikke lahendusvariante, hinnatakse iga variandi mõju ja teostatavust ning valmistatakse ette arhitektuurivõistlus. Sellise analüüsi tegemine, mis võimaldab need mõjud nähtavaks teha.

Julgen meenutada, et Estonia vajadusi ei saa taandada vaid ühe kultuurivaldkonna huviprojektiks. Ooperi-, balleti- ja muusikateater on tehniliselt üks keerukamaid etenduskunstide vorme, mille toimimiseks on vaja lava, orkestriauku, prooviruume, töökodasid, dekoratsioonide liikumise loogikat, publikuruume, tööruume ja tehnilisi süsteeme, mis peavad iga päev teenima kümnete eri ametikandjate koostööd. 

Estonia puhul lisandub praktilisele ruumivajadusele ajalooline ja sümboolne mõõde, mida ei saa otsustamisel kõrvale jätta. Rahvusooper Estonia juured ulatuvad 19. sajandi seltsiliikumisse, kutselise eesti teatri sünnihetke ja Eesti riikluse kujunemisse. Estonia on sündinud kodanikualgatusest, kasvanud rahvuskultuuri kandjaks, olnud Eesti riigi sünni ja taassünni juures, elanud üle hävingu ning tõusnud koos Eestiga uuesti. Estonias korraldatud Vabariigi Aastapäeva tähistamiste ja kontserteenduste ülekannete saatel on üles kasvanud terve põlvkond. Sellise institutsiooni tulevik ei ole päevapoliitiline episood, mida saab seletada ühe valimistsükli kaudu. 

Ka Estonia asukoht Tallinna kesklinnas ei ole juhuslik detail, vaid osa selle institutsiooni tähendusest. Rahvusooper moodustab koos teiste kultuuri- ja kunstiasutuste, ajaloolise linnaruumi, avalike väljakute ja pealinna keskse liikumisruumiga kultuurilise raskuskeskme, mille mõju ulatub kaugemale teatrimaja seintest. Just seetõttu tulebki juurdeehituse küsimust käsitleda erilise nõudlikkusega, sest arendatav ei ole äärelinna kinnistu ega tavaline administratiivhoone, vaid rahvuskultuuri sümbol ühes Eesti kõige tundlikumas linnaruumis.

Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et rahvusooper peab olema ka järgmiste põlvkondade jaoks elujõuline, rahvusvaheliselt kõnekas ja kunstiliselt võimekas. Kui Eesti soovib, et Tallinna kesklinn areneks kultuurilise tervikuna, tuleb rääkida sellest, kuidas Estonia senist asukohta väärikalt ja targalt edasi arendada. Kui Eesti soovib kaitsta pärandit, tuleb rääkida ka sellest, kuidas pärand täidab oma rolli elavas linnas ja elavas kultuuris.

Rahvusooper Estonia on sündinud kodanikualgatusest ja kasvanud Eesti kultuurilise identiteedi kandjaks. Tema tulevikku ei saa jätta lõputu kahtlustamise, venimise ja pooleli jäävate arutelude hooleks.