Peagi 37-aastaseks saav Triinu Leppik-Upkin on Estonia teatri raudvara. Ta on tantsinud alates 2007. aastast peaaegu kõigis Estonia balletitükkides ja paistnud silma meeldejäävate karakterrollidega - olles ärtukuninganna lavastustes "Alice Imedemaal", paha haldjas  "Uinuvas kaunitaris" ja kuri võõrasema "Tuhkatriinus".

Seevastu 27-aastane Estonia balletiartist Ketlin Oja on publiku südameid võitnud klassikalistes printsessirollides ning sadade laste jaoks on just tema see üks ja ainus Alice Imedemaalt (fotol vasakul).

Lisaks on mõlemad pälvinud oma etteastete eest hulga auhindasid. Aga neid ühendab mure, mis jääb litrite ja prožektorisära varju.

"See au ei kajastu alati rahas. See kajastub selles imetluses, mis me võib-olla rambivalguses saame ja mis tekitab justkui tunde, et mis meil siis puudu on, kõik ju plaksutavad," sõnas Oja.

"Siis ei tule nagu pähegi, et selle juures ma võin jääda tegelikult suurde vaesusesse mingi hetk," lisas Leppik-Upkin.

Leppik-Upkin ja Oja meenutavad rahvusballeti koosseisu - see tähendab Eesti mõistes baleriinide koorekihti - pääsemist heldimuse ja tänutundega.

"Balletiartistiks saades ei ole muidugi raha esimene asi, mille peale mõtled. Rohkem mõtled ikkagi nendele rollidele, mida väga tahaks teha. Enesetõestamisele, mida iga päev peab tegema, et mis iganes rolle saada," kirjeldas Leppik-Upkin baleriini mõttemaailma.

"Hingesopis arvad, et kui sa ise seda nii tohutult väärtustad, et siis seda väärtustatakse vastu ka majanduslikust küljest," täiendas Oja.

Baleriinid lõpetavad tantsimise keskmiselt 40-aastasena, mistõttu võib öelda, et peagi 37-aastaseks saav Triinu Leppik-Upkin on karjääris lõpusirgel.

"Selle 20 aasta jooksul, mil ma olen Eesti kõrgkultuuri osa ja looja, ei saa ma tegelikult  lubada endale, et ma selle 20 aasta jooksul kindlustan ennast oma tulevaseks eluks. Et mitte ma ainult ei kindlusta, vaid ma ikkagi suudaksin säästa," selgitas ta.

Leppik-Upkin ei osanud arvestada, et tal tuleb vaatamata üliinimlikele pingutustele leppida nn. kõrgharitud kultuuritöötaja miinimumpalgaga. See tähendab, et parimal juhul saavad Estonia rahvusooperi baleriinid kuus kätte 1300 eurot.

"Kuskil kuu keskel saad aru, et kui ma olen ära maksnud laste lasteaiatasud, kõik ringitasud, kõik oma telefoniarved ja kommunaalid… Ja nüüd on veel kaks nädalat palgapäevani ja tegelikult ei ole isegi enam söögiraha," tõdes Leppik-Upkin.

Lisaks baleriiniametile on Leppik-Upkin ka kahe lapse ema. Kogenud tantsija hinnangul on aga viimastel aastatel valitsenud majandusraskuste tõttu kehvemasse seisu sattunud just noored kolleegid.

"Väga paljud meie nooremad balletiartistid ikka aastaid ja aastaid ei saa hakata isegi mõtlema päris enda kodu ostmisele. Nad ikkagi peavadki elama üürikorterist üürikorterisse."

Ketlin Oja nentis, et tema on just see näide, kes ei ole veel alustanud pereelu. "Ma olen tõesti elanud ja hinganud seda teatrit ja seda balletti. Ma olen tõesti oma tervise ja hinge ja kõik olnud nõus pandiks panema, et olla täht või proovida olla see täht seal laval. Selles mõttes ma pigem nüüd ma tunnengi, et ma olen oma elus selles kohas, kus ma paratamatult pean hakkama ka mõtlema tuleviku peale."

Kõige selle juures on baleriinidel ääretult tihe töögraafik. Nad on pühendunud kõrgele kunstile hommikust õhtuni kuuel päeval nädalas. Ainus vaba päev on esmaspäev.

"Ma võin ju otsida seda lisatööd, aga kui ma lähen tööintervjuule ja ütlen, et ma nii väga tahaks teie juures töötada, aga ma saan teil siin kontoris käia ainult esmaspäeval, see tähendaks, et ma töötaksin seitse päeva nädalas," rääkis Oja.

"Meil on siin kolleegid noormehed arutanud, et kas sõita Bolti või Wolti vahepeal, aga no jällegi, millal? Oleme lisaks sellele, et teeme kaunist kunsti, ka tippsportlased. See tähendab, et me peame taastuma, sääremarjad, seljalihased, et nad taastuksid, ma pean natuke mõtlema õhtul hoopis selle peale ka," selgitas Leppik-Upkin.

Ketlin Oja täiendas: "Mida ma täpselt söön, kui tervislikult ma söön? Mis vitamiine ma võtan? Kui palju ja mitmekesiselt ma treenin? Kui professionaalselt ma suudan taastuda füsioterapeutide, massööride abil? See on suur ökosüsteem olla baleriin."

Leppik-Upkini sõnul erineb ballett võistlusspordist selle poolest, et balletiartistidel ei ole võistlushooaegasid: et nüüd tuleb olümpia ja treenitakse selle jaoks. "Meie olümpia algab augusti viimastest päevadest ja lõpeb jaanipäeval. Ükskõik, mis hetkel te ostate pileti ja tulete teatrisse, siis te tahate meid kõiki näha tippvormis. Me ei saa öelda, et olid jõulud ja vabandust, me ei pane kostüümi tagant päris lõpuni kinni. See ei ole mõeldav, eks ole."

Balletiartistid möönsid, et praeguses majandusseisus on paljudel Eesti inimestel keeruline ots otsaga kokku tulla. Siiski peab professionaalsete tantsijate puhul meeles pidama, et nad on tippspetsialistid.

"Kui me räägime ükskõik mis erialast, kus inimene on saavutanud oma erialal täieliku professionaalsuse, ta on oma ala ekspert /–/, kui ma olen tippkokk või tipp-pangajuht või isegi ükskõik milline tippekspert, et siis me kuidagi ei tule nagu selle ootusega, et aga ta saab hakkama," arutles Oja.

Vaatamata sellele on Estonia teatri baleriine senimaani ametis hoidnud armastus oma töö vastu.

"See elukutse on valinud mind ja mina olen valinud selle elukutse. Selles mõttes olen ma tohutult õnnelik elus, et mul on elukutse, mitte töö. See on ilmselt põhiline, mis mind endiselt hoiab, sest kuidagi ei tahaks oma hinge reeta majandusliku surve tõttu," rääkis Oja.

Ligi aasta tagasi kaotati ka balletiartistide väljateenitud eripension, mis muidu oli mõeldud vähemalt 20 aastat ametis olnud tantsijatele ja selle suurus oli 350 eurot kuus. Seda enam tunnevad tunnustatud baleriinid, et valitsuse kavatsus kultuuritöötajate miinimum kolmeks aastaks külmutada on karjuvalt ülekohtune.

"Ma väga loodan, et ühel hetkel see ei kajastu kuidagi selles, et inimesed ei vali kas enam kultuuritööd, et meil ei tule juurde uusi artiste või siis need artistid peavad nende olmemurede ja probleemide pärast tegema järeleandmisi enda kunstilisest pooles," sõnas Oja.

Triinu Leppik-Upkin võttis teema kokku sõnadega: "Ma saan aru, et riigil on raske ja on vaja leida kohti, kus kärpida… Siis olgu, aga kärbime siis kõikidel ühtemoodi. Kui kõrgematel kohtadel koefitsiendiga kogu aeg palgad ikkagi tõusevad ja justkui tõstetakse käed üles: oi, näed, ise läheb… Pange need siis ka kinni, ärge tõstke neid selles mõttes, et kaotage see automaatne tõus siis ära."