Laias laastus on talvistel tänavatel vaja võidelda kõigepealt lume ja siis libedusega. Lume vastu aitab ainult üks – seda pidevalt koristada ja ära vedada. Universaalset riista, mis selgelt näitaks, kui libe kõnnitee on, praegu kasutuses ei ole. Tõsi, olemas on nn Briti pendel, millega saab mõõta märjaks saanud materjali haardetegurit.

"Sellist katset tehakse suvel, mitte küll Eestis, aga Lätis näiteks, ja Inglismaal on see tavaline, näiteks termoplast markeeringutel. Aga tõepoolest ka asfaltkate reeglina tagab nõutud kareduse, aga niipea kui läheme teiste pindade juurde, ei pruugi see enam tagatud olla," ütles Tallinna tehnikaülikooli  teetehnika lektor Ain Kendra.

Talvise libeduse vastu ei aita seega ka vanarahva tarkus, et rege rauta suvel.

Ainus lubatud vahend jäist kõnniteed karedamaks saada on graniidipuru puistamine. Sool sulataks kiiremini, sööb aga läbi käpad ja tallad; liiv hoiab hästi püsti, aga tolmab hiljem suure suveni. Paraku tassime sõiduteele puistatud soola jalgadega ka kõnniteele, kus see sulatab kinnitallatud lume libeda põhjaga lögaks, mida eeskirjast hoolimata ära koristada ei jõuta.

Isegi kui raha, mehi ja masinaid jätkuks, ei pääse nendega ka igale poole ka ligi.

"On küll standardis öeldud, et kõnnitee peaks olema vähemalt poolteist meetrit, ja on öeldud ka seda, et kui talvel puhastatakse kõnniteed lumest, tuleb puhastada kogu kõnnitee laius, või kui kõnniteele ladustatakse ka lund, siis vähemalt 1.20 (laiuses) peab olema puhas. Aga siin on see moment, et standard kehtib uute asjade ehk projekti kohta, ja tagasiulatuvat jõudu standardil ei ole," lausus Kendra.

Lapsevankri, ratastooli või kastirattaga liiklemiseks ja samas ka tee koristamiseks vajalikku ruumi ahendavad turvapiirded ja liiklusmärgid, pargitud autodest ja lumevallidest rääkimata. Tundub, et surnud ring. Äkki oleks mõistlik tunnistada, et tegemist on võimatu missiooniga ja lootusetu libeduse tõrje asemel panustada näiteks isiklikesse kaitsevahenditesse.