Detsembris toimus riigikogus konverents, kus arutleti selle üle, kuidas on Eestis lood heategevusega. Kõige eredamalt jäi hinge 14-aastane Annabel, kes on praegu meie seas tänu Vähiravifondi Kingitud Elu headele annetajatele. Annabel sai fondist kallist ravi, mida tervisekassa ei rahastanud. Tüdruk sai terveks väga raskest haigusest, neuroblastoomist.

Selle imelise tulemuse kõrval kerkib esile murettekitav küsimus: kas riik teeb piisavalt, et soodustada heategevust ja eraalgatuste mõju?

Vähiravifondile tuli eelmise aasta lõpus toimunud heategevussaatega "Jõulutunnel" taas appi ETV ning vähihaigete patsientide raviks koguti üle 630 000 euro. 2024. aastal maksis Kingitud Elu fond ostetud ravimitelt üle 400 000 euro käibemaksu, see on summa, mis moodustab ligi kolmandiku "Jõulutunnelis" kogutud annetustest. Ravimite käibemaks on Eestis üheksa protsenti.

Sama murega puutuvad kokku ka Tallinna Lastehaigla Toetusfond ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, kes samuti maksavad annetajate raha eest ostetud ravimitelt, mis on väikestele patsientidele eluliselt vajalikud, käibemaksu.

Eesti on väike riik ja iga meie kaasmaalase elu on hindamatu olenemata tema tervislikust seisundist. Paraku ei kajastu see põhimõte meie tervishoiusüsteemis. Raske on ette kujutada, mida tunneb inimene, kellele antakse mõista, et tema ravi ei rahastata, kuna see ei ole "kulutõhus".

Haigele jääb mulje, et tervena oled riigile vajalik, aga haigena enam mitte. See ei ole ainult patsiendi probleem. See on ka arstide südamevalu, kes peavad selliseid sõnumeid edasi andma. Meie prioriteedid vajavad muutmist. Peame toetame inimesi nende kõige raskematel eluhetkedel, solidaarsus ei saa lõppeda järsku, teatades inimesele, et tema haigus pole solidaarselt rahastatav.

Eriti murettekitav on harvikhaiguste ravi, mille puhul on kallid ravimid sageli ainus võimalus patsiendi elu päästmiseks või kvaliteedi parandamiseks. Õnneks rahastab tervisekassa alates 2025. aasta jaanuarist umbes 70 erineva harvikhaiguse raviks vajalikku ravimit. Lisaks tervisekassa toetusele on riik loonud harvikhaiguste taotlusvoorud, et katta kulutusi neile harvikravimitele ja teenustele, mida ravikindlustus ei kata.

Heategevus on inimkonna üks kaunimaid ja mõjusamaid tegevusi, see ühendab inimesi, aitab lahendada sotsiaalseid probleeme ja loob lootust neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Kuid isegi suurim empaatia ja headus võivad jääda nähtamatuks või alakasutatuks, kui puudub korralik tugi. Heategevus vajab tuge mitmel tasandil, et olla jätkusuutlik ja tõeliselt mõjus.

Ka riik võiks heategevust rohkem soodustada, näiteks suurendades heategevuseks annetatava raha maksuvabastust või vabastada tiheda sõela (heategevusorganisatsioonide nimekirjas olemine, auditeeritud ja korras raamatupidamine, arusaadav juhtimise struktuur ning selged sihtfinantseeringud) läbinud heategevusorganisatsioonid käibemaksust, mida nad maksavad annetuste eest ostetud ravimitelt ja meditsiinivahenditelt.

See võimaldab annetatud raha kasutada maksimaalselt abivajajate toetamiseks.

Heategevuseks annetamist toetatakse paljudes riikides maksusoodustustega, kuid tingimused ja meetmed varieeruvad riigiti. Eestis saavad nii eraisikud kui ka ettevõtted annetusi maksustatavast tulust maha arvata, kuid piirangutega.

Eraisikud võivad annetusi maha arvata kuni 1200 euro ulatuses. Ettevõtetele on kehtestatud maksuvaba piirmäär, mis sõltub sotsiaalmaksust (3 protsenti) või eelmise aasta kasumist (10 protsenti). Hispaanias näiteks saab aga ettevõte annetatud summast maha arvata 35–40 protsenti, sõltuvalt annetuse kestusest ja regulaarsusest, mis omakorda motiveerib püsiannetuste tegemist.

Heategevus on märk küpsest ja hoolivast ühiskonnast, kuid see ei saa olla ainult eraisikute ja ettevõtete õlul. Riik peab näitama, et ta hoolib ja tegema seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Annetajate raha kasutamise tõhusus sõltub suuresti sellest, kuidas riik suhtub heategevusorganisatsioonidesse. Kui iga euro jõuab sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse, näitab see, et solidaarsus on endiselt oluline väärtus ka riiklikul tasandil.

Selleks, et heategevusest saaks ühiskonna loomulik osa, on vaja rohkem kui vaid üksikuid annetajaid, on vaja koostööd, tuge ja heade tegude väärtustamist. "Mitte keegi ei saa teha kõike, kuid igaüks saab teha midagi," on öelnud Helen Keller. Kui igaüks meist annab väikese panuse ning riik loob selleks soodsa keskkonna, saame koos muuta headuse igapäevaseks osaks meie elus.