Lastefond sai nädalapäevad tagasi telefonikõne ühelt suurlinna pahaselt ametnikult, kes bussireisijana ei soovinud lugeda "nii räiget" sõnumit. Ametnikku pahandas kampaania "Laps las lämbub?"

Inimeste kaasaegsest ravist ilma jätmine viisil, et nende saatuseks on aeglane lämbumine, on tõepoolest räige ja et aastal 2024 peame me seda pealt vaatama, on samuti räige. Aga ma ei ole nõus sellega, et need ravist ilma jäetud harvikhaigustega patsiendid tuleks ära peita, et ametnik saaks rahulikult oma "mullis" edasi elada.

Tervisekassa ametnik Erki Laidmäe loeb ERR-i portaalis avaldatud kommentaaris ette suurte rahvusvaheliste ravimikorporatsioonide kasuminumbreid, aga patsient, kes samal ajal koduses Eestis elupäästvat ravi ootab, ametnikule ei meenu. Kohe mitte kordagi ei meenu.

Elu tundub tervisevaldkonna ametnikel, kes ühtlasi vastutavad ravimite kättesaadavuse eest, olevat ilus, sest paraku pole Eestis tegutsevatel õhinapõhistel ehk rahastuseta patsiendiorganisatsioonidel eriti palju rammu, et aastaid kestnud paigaltammumisele vastu seista.

Palju sa ikka jaksad, kui kaasaegsest ravist ilma jäetud lähedane kodus hoolt vajab ning öötunnid kuluvad reeglina juba niikuinii tööampsudele. Viimasest ei tohi muidugi rääkida, sest muidu võtab mõni tubli omavalitsusametnik sinult ka selle pisku hooldajatoetuse, mis peaks määruse järgi hinge sees hoidma.

Riigi rahakoti pärast südant valutav ametnik jätab millegipärast tegemata ka rehkenduse, mis läheb sellele samale riigile maksma üks ravimata jäetud patsient? Miks? Äkki sellepärast, et siis saab sellest ravimata inimesest teise ametniku ja teise ministeeriumi probleem?

Patsiendile öeldakse, et usalda arsti. Aga kuidas, kui tervisevaldkonna eest vastutava ametniku meelest on tegemist süüdimatu kambaga? Ametnik nimelt kirjutab, et mõistab soovi teha harvikhaiguseid puudutav ravi süsteem ümber nii, et raviarstil oleks piiramatud võimalused ja riigi osaks jääks vaid esitatud arved tagantjärgi kinni maksta.

Nüüdseks juba 19 patsiendi kallist harvikravi rahastav Lastefond saab nõustuda vaid sellega, et patsiendil ja teda ravival arstil pole tõepoolest neid aastaid kusagilt võtta, mis kulub ametnikul otsuste tegemiseks.

Küll aga tuleb annetajal lisaks ravile kinni maksta ka psühholoogide töötunnid, et aidata peredel eluga välja tulla tervisekassa saadetud e-kirjast, milles öeldakse, et lapse ravi eest küsitav tasu ei korreleeru saadava kasuga.

Uus trend on muuseas kirja alla märkida vaid osakond, kust kiri teele pandi ehk anonüümne ametnik on rääkinud: sinu laps ei vääri elu.

Küllap on arstivanne saanud saatuslikuks, et töögruppi, mis peaks suutma üle vaadata ja teha ettepanekuid ravimite hinnakriteeriumite kaasajastamiseks, pole kaasatud ühtegi kliinilise töö tegijat. Samal ajal on peamiselt ametnikest ja ravimitootjatest koosnev töögrupp nüüdseks koos käinud juba üle aasta ja jõudnud tõdemuseni, et ravimite tervishoiuteenuste loetellu lisamise kriteeriumid tuleks üle vaadata. Päris kulutõhus tegutsemine, kas pole?

Üks põhjus, miks harvikhaigustega inimesed on Eestis kaasaegsest ravist ilma jäetud, ongi Eesti süsteemi kulutõhususe lävendid ehk kokkulepe, kui palju ollakse valmis maksma uue ravimi abil võidetud kvaliteetse eluaasta eest.

Eestis on kulutõhususe lävendid 20 000 eurot krooniliste haiguste puhul ja 40 000 onkoloogiliste ja elulõpu haiguste puhul. Need, nagu ka harvikravimite kriteeriumid, pandi paika üle kümne aasta tagasi ja on väga palju madalamad kui paljudes teistes riikides. Näiteks Lätis on harvikravimite hinnalaeks 300 000 eurot, Eestis maksimaalselt 100 000 eurot.

Ka rakendusuuringute keskus Centar selgitas hiljuti, et lävendite suuruse püsimine on toonud kaasa nende vähenemise osakaaluna SKP-sse inimese kohta: kui kümne aasta eest olid lävendid umbes 1,5 ja 3 SKP-d inimese kohta, siis nüüdseks on need vähenenud vastavalt 0,9 ja 1,8-ni.

Õnneks lubab ametnik arvamusartikli lõpus, et harvikhaiguste ravimite kohta küsimuste esitamine peab jätkusuutliku ravikindlustuse kaitseks jätkuma. Seega, kas me oleme tõesti Lätist ja Leedust üle 1,5 korra vaesemad? Või on keegi oma töö tegemata jätnud?