Vabariigi aastapäeva kontserdi lavastaja Elmo Nüganen sai hakkama millegagi, mida pole ammu juhtunud: ta tõi meid, eestlasi, või nagu Nüganen meenutas, kuidas Jaan Kross meid nii tabavalt ja armsalt nimetas, helgeid skeptikuid, ühele meelele. Meie inimesed kiitsid kontserdi heaks. Oli helge ja sügav, tõsine ja naljakas, selline, millest said aru saada kõik.

Kahtlemata oli kogu kontserdi tipphetk fantastilise energia ja osavusega laval säranud maailma tasemel viiuldaja Hans Christian Aaviku etteaste, kus ta poole mängu pealt kehastus Paganiniks, keda teadupärast kutsuti saatanlikuks viiuldajaks. Mitte vaid ümberriietumise ja soengu muutuse vaid ka (ilmselt tahtliku) viiulikeelte purunemise läbi, mängides nõudliku loo ekstaatilise lõpuni kahel keelel. Legendi järgi suutis Paganini keerulisi lugusid lausa ühel keelel mängida.

Mina ei tea, mida mõtles Nüganen, aga minu jaoks jäi kõlama selge sõnum: kui vaja, tuleb olla saatanlik viiuldaja ja mängida oma elu ülem- ja alamtoone kasvõi ühel keelel. Ikka sama ekstaatiliselt ja andunult nagu siis, kui keeli oli neli.

See idee sobib ühtviisi hästi igale eestlasele. Siiski natuke paremini vist neile, kes tunnevad, et nad peavad oma koha eest võitlema, või neile, kes tunnevad, et neid jäetakse ebaõiglaselt millestki ilma. Olgu selleks või – ja ma mõtlen seda täie tõsidusega – Coopi poe kadumine külapildist. See, et Põlva Coop otsa lahti tegi ning Verioral ja Leevakul poe kinni pani, on pealtnäha tähtsusetu väike asjake, ent kätkeb endas palju suuremat sisu.

Asi pole mitte niivõrd poes. Lõpuks ei saa äriloogikast tulenevaid otsuseid ühelegi äriühingule ette heita. Asi on sõnumis, mille see saadab. Samal ajal, kui riik sulges või viis kaugemale teenused, on Coop jäänud iga-aastast rahvastiku vähenemistrendi trotsides paigale öeldes, et "hoiame elu maal". Aga nüüd lahkuvad nemadki. Ilmselt minnakse sel aastal veel nii mõnestki teisest Eesti väikekohast. Äri lihtsalt pole enam rentaabel, juba ammu pole. Ja kohalikud pole alati lojaalsed. Käivad linna poodi, seal odavamad hinnad, suurem valik.

Inimesed, jättes need paar viimast ebamugavat lauset kõrvale, tunnevad aga, et neilt on jälle midagi ära võetud, et katkes veel üks keel. Sellised otsused mõjuvad moraalile. Võimendavad juba niigi suurt hüljatuse tunnet. Paraku tekitab ka nimelt seda, millest president Alar Karis kutsus meid aastapäevakõnes loobuma: kurjust ja käremeelsust.

Olgugi et kõnedes tõdetakse alati justkui viisakalt etiketti jälgides, et elu tuleb hoida ka kaugemal linnades, näeme hoopis teisi protsesse.

Pöörame korraks pilgu loodusteaduste poole.

Kliimamuutusest rääkimisel kasutatakse mõistet positiivse tagasiside ahel (ingl. k positive feedback loop), mis tähendab muutuste kiirenemist ning sõnal "positiivne" pole midagi pistmist sõnaga "hea".

Näiteks, mida soojemaks muutub kliima, seda intensiivsemalt sulab jää Arktikas, mis tähendab, et vähemaks jääb päikest tagasi peegeldavat valget pinda, mis tähendab, et üha rohkem tekib juurde tumedat ookeanipinda, mis neelab päikesekiirgust. See võimendab soojenemist ja jää sulamist veelgi. Meie jaoks saab see muutus kõige selgemini tajutavaks läbi Arktika küsimuse, kus jää alt vabanevate uute veeteede juures tahab iga suurriik olla esimene. Vaata ka: Donald Trump ja Gröönimaa.

Kirjeldatud nähtus võtab hästi kokku elu arengu väljaspool linnasid.

Hiljuti saime kuulda lugu, kuidas Venemaa piiri ääres Setomaal tegutsev mineraalveetootja Värska Originaal ei saa laieneda, sest vajalikke ampreid pole ajale jalgu jäänud liinivõrgu tõttu võimalik juurde osta. See eeldaks liinivõrgu parandamist, ent nagu selgub ettevõtja ja Elektrilevi kirjavahetusest, pole teada, millal neid töid tehakse, kuivõrd need pole hetkel prioriteetsed.

Intervjuus "Aktuaalsele kaamerale" andis Elektrilevi juht Mihkel Härm teada, et piirkonnas on paari aasta pärast plaanis mitmekümne miljoni euro suurune investeering olukorra parandamiseks. Asi pole ju konkreetses ettevõttes, mis soovis laieneda, vaid tõsiasjas, et praegu on ettevõtlus ja tootmine piirkonnas piiratud.

Sellest loost jäi välja Härma põhjalikum selgitus, millised on Elektrilevi reaalsed võimalused, kuna võrgutasudelt teenitakse jätkuvalt vähem kui ajale jalgu jäänud liinivõrk vajaks. Härm ütles, et 30–50 miljoni euro suurune investeering tehtaks piirkonda, kus elab 5000–6000 inimest, mistõttu tuleb aru saada, et kõike ei saa kohe ja see investeering tuleb piirkonda siis, kui midagi kriitilisemat ei tule vahele. Ennekõike jäi neist selgitusest kõlama rõhuasetus, et investeering tuleb piirkonda, kus elab 5000–6000 inimest.

Ehk siis jah, nagu sai öeldud, positiivse tagasiside efekt. Mida vähemaks jääb inimesi, seda keerulisem on põhjendada vajalikke investeeringuid, ja mida vähem on vajalikke investeeringuid, seda rohkem lahkub inimesi. Ja mis valikud on siis jääjatel? Saatanliku viiuldaja roll on ju päris põnev...

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.