Toidujulgeolekul on nii regionaalsed, üleriiklikud kui ka ülemaailmsed mõjud. Teaduskirjanduses defineeritakse toidujulgeolekut mitut moodi. Neist kõige põhimõttelisem viis on defineerida toidujulgeolekut olukorrana, kus kõikidel inimestel on igal ajahetkel füüsiline, sotsiaalne ja majanduslik ligipääs (täis)väärtuslikule toidule ja sellest saadavatele toitainetele. Olulised märksõnad on toidu kättesaadavus ja ohutus, ent ilmneb toidu kui põhivajaduse laiem sotsiaalne ja majanduslik mõju.

See tähendab, et toiduga kindlustatus ja selle kättesaadavus on majanduse ja ühiskonna seisukohast üliolulised. Need mõjutavad rahvuslikku stabiilsust, majanduslikku arengut ja geopoliitilist dünaamikat. Muu seas on toit energia kõrval üks hoobadest, mida agressor saab kasutada oma ohvri vastu. Toidujulgeoleku tagamine minimeerib seda riski.

Riigid, kus on toidu ülejääk, võivad seda kasutada kaubanduses geopoliitilise mõju avaldamiseks. Toitu eksportivad riigid saavad oma põllumajandustoodangut kasutada diplomaatiliste suhete tugevdamiseks ja oma globaalse positsiooni parandamiseks. Näiteks oli Ukraina valmis eksportima vilja Süüriasse, kuhu diktatuuri langemise tõttu Venemaa viljaekspordi lõpetas.

Euroopa viljaaidana tuntud Ukraina on üks peamisi põllumajandussaaduste eksportijaid maailmas. Aasia ja Aafrika riikidesse läkitati perioodil 2016–2021 keskmiselt 92 protsenti riigis toodetud nisust. Ukraina Musta mere sadamate blokaadi käigus tõusid teraviljahinnad ja halvenes niigi haprate Aafrika riikide toidujulgeolek.

Naaskem nüüd laiast maailmast Eestisse. Me suudame end täielikult ise varustada teravilja ja piimaga ning neid eksportidagi, aga sõltume samal ajal imporditud lihast ja köögiviljadest. Selleks, et minimeerida piiriüleste tarneahelatega loomuldasa kaasevaid riske, tuleb meil toidujulgeolekule tähelepanu pöörata.

Riigid, kus toiduvarud on stabiilsed, on vähem mõjutatavad ning toidusektor annab märkimisväärse panuse majanduse arengusse. Kuna see kätkeb põllumajandustootmist, väheneb eriti maapiirkondades vaesus ja edeneb regionaalne areng. Toidutootmise väärtusahel loob lisandväärtust teisteski valdkondades ja sellel on vääramatu seos maaelu ja selle kestlikkusega.

Kui rääkida Eesti põllumajandussektori konkurentsivõimest ja probleemidest, siis enne asja tuuma juurde asumist tasub jällegi defineerida mõiste: põllumajanduse konkurentsivõime on riigi põllumajandussektori võime toota kaupu efektiivselt ning konkureerida kodu- ja välisturgudel. See erineb Euroopa Liidu liikmesriikides oluliselt, tingituna ressurssidest, poliitikatest ja turutingimustest.

Üha enam tekitavad toidujulgeolekule väljakutseid kliimamuutus ning selle kohanemise strateegiate ja leevendamisega seotud investeeringud. Ühest küljest evivad muutvad klimaatilised tingimused otsest ja pikaajalist mõju põllumajandustootmisele (selle tootlikkusele ja konkurentsivõimele), teisalt aga kaasnevad sellega lühiajalised regulatsioonidest tulenevad investeerimisvajadused. Neil on jällegi mõju konkurentsivõimele.

Ettevõtjad ise näevad lahendusena teadlikkuse suurendamist ja uutesse, säästlikesse tehnoloogiatesse panustamist. Edu toob panustamine innovatsiooni ja ühistegevusse nii riigis kui ka rahvusvaheliselt. Kuna Eesti toidutootjad konkureerivad välismaiste kolleegidega, on oluline tagada neile võrdsed konkurentsitingimused. Toidutootjate toetamisel on praktiline väärtus ja otsene mõju regionaalpoliitikale.

Toidutootmisest räägitakse pahatihti ainult toetuste võtmes, mistõttu pälvib vähem tähelepanu selle vajalikkus Eesti maapiirkondade arengule ja julgeolekule laiemalt. Piltlikult öeldes on tänu maal elavatele inimestele "meie maal ja metsal silmad ja kõrvad".

Kuivõrd maailma rahvastik kasvab endistviisi jõudsalt ja Eesti looduslikud tingimused võimaldavad lisaks riigi toidujulgeolekule panustada maailma toidujulgeolekusse, oleks tark võimalusest haarata. Teekond algab siiski kodumaalt, ehk vaja on ületada toidutootjaid koormava bürokraatiaga seotud keerukused, nõuete erinevused võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ja toiduainete käibemaksuerisus – Eesti on üks kolmest liikmesriigist, kus rakendatakse toidule tavapärast käibemaksu määra.

Toidujulgeoleku tagamise neli sammast on toidu kättesaadavus, sellele juurdepääs, toidu otstarbekas kasutamine ja stabiilsus toidutarneahelas. Toit tundub kättesaadav, ent seejuures ei tohi unustada, et selle tagamine nõuab mõtestatud tegevust. Tarbijana on seega silmas vaja pidada toidu päritolu ja tarbida seda mõistlikult, et vältida toidukadu ja -raiskamist. Koroonapandeemia raputas ühiskonna ärkvele ja näitas, et piiriüleste tarneahelate toimimine pole kriisiolukordades kindel.