Madis Kallas: tasakaalust väljas Eesti ei ole kurb paratamatus

Riigikogu saadikute hulgas on üha vähem otsustajaid väljastpoolt Tallinna ja Harjumaad. Ehk leevendaks olukorda see, kui näha igale Harjumaalt valitud saadikule kohustuslikus korras ette veel üks maakond, mille eest ta peab tegudes seisma, kirjutab Madis Kallas.
Juba 30 aastat tagasi kinnitati Eestis dokument "Regionaalpoliitika kontseptsioon", mis toob välja täpselt samad probleemid ja vajalikud tegevused, mis on ka praegu ülimalt aktuaalsed.
Toonane dokument ütleb: "Regionaalpoliitika on avaliku võimu sihipärane tegevus riigi kõigi piirkondade arengutegevuste loomiseks ning sotsiaalmajandusliku arengu tasakaalustamiseks, lähtudes piirkondade ja riigi kui terviku huvidest. Regionaalpoliitika on riigi poliitika osa, mis täiendab ja seostab omavahel riigis toimivaid harupoliitikaid."
Kolm kümnendit vana kontseptsioon seadis eesmärgiks kõigi piirkondade elanike turvalised elutingimused, sealhulgas võimaluse saada tööd, esmatähtsaid teenuseid ning elada tervisele ohutus keskkonnas. Sellesse loetelusse kuulusid veel Eesti eri piirkondade majanduse arenguvõime, rahvastiku ja asustuse piirkondliku tasakaalustatuse ja säästva arengu saavutamine.
Kõik see kajastab päris täpselt murekohti, millega oleme praegu silmitsi. Ei saa öelda, et vahepealsed valitsused oleksid käed rüpes istutud. Regionaalpoliitika vallas on tehtud üksjagu ja planeeritud veelgi rohkem, kuid kahjuks mitte piisavalt, et saaks rääkida liikumisest tasakaalus Eesti suunas.
Näiteks kutsuti juba 1990. aastatel ellu ääremaade programm, samuti külaliikumise toetamise, saarte, piirialade, monofunktsionaalsete asulate, Ida-Virumaa ja Setomaa programmid. Hiljem lisandus veel mitmeid programme. Suured muutused said teoks 2004. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ja regionaalarengusse sai kaasata struktuurifondide vahendeid, millel kahtlemata on olnud positiivne mõju.
Kui hinnata Eesti regionaalset arengut, siis üks keskne näitaja on see, kuidas on maakondades muutunud rahvastik. Elanike arvust sõltub töökohtade, koolide, lasteaedade ja poodide arv, maksutulu suurus, erinevate teenuste ulatus, ühistranspordi tihedus, kinnisvaraarenduste hulk, tegevused sotsiaal- ja kultuurivaldkonnas ning palju muud.
Mida me näeme, kui vaatame otsa sellele, mis on maakondade elanikega alates 2004. aastast juhtunud? Inimesed on liikunud sisuliselt ilma eranditeta üheotsapiletiga Tallinnasse ja Harjumaale.
Aastal 2004 elas Tallinnas ja Harjumaal 516 000 inimest, 20 aastat hiljem aga tervelt 131 000 inimest rohkem ehk kokku 647 000 inimest. Neile lisaks elab veel umbes 30 000 inimest tegelikult Harju maakonnas, kuigi nende ametlik elukoht on mujal. Võrdluseks: 2024. aastal elas Põlva, Valga, Lääne, Jõgeva ja Järva maakonnas kokku 129 600 inimest ehk Harjumaa on viimase 20 aastaga kasvanud rohkem, kui on neis viies maakonnas elanikke kokku.
Elanike arv on kosunud ka Tartu maakonnas, kus 20 aastaga on inimeste arv suurenenud 153 000-lt 162 000-ni. Kõigis teistes maakondades on elanikkond vähenenud ja vananenud.
Kümned tuhanded Harjumaale tulijad on peamiselt tööealised inimesed, mis on kaasa toonud selle, et töökäte vähenemise tõttu on mujal Eestis töökohtade loomise perspektiiv langevas trendis. Küsitlused näitavad omakorda, et just töökoht on olnud keskne põhjus Harjumaale kolimiseks. Seega probleemi juurpõhjus ainult süveneb.
Maapiirkondade rahvastiku vähenemise ühe ohukohana näen seda, et riigikogu saadikute hulgas on üha vähem otsustajaid väljastpoolt Tallinna ja Harjumaad. Teisisõnu on vähem neid, kes arvestavad poliitiliste otsuste puhul ka regionaalpoliitiliste mõjudega.
Täiesti mõistetavalt peavad poliitikud ennekõike seisma oma valijate eest ja kui üha rohkem valijad elab pealinnas ja selle lähivaldades, siis koondubki tähelepanu siinsetele probleemidele. Ehk leevendaks olukorda see, kui näha igale Harjumaalt valitud saadikule kohustuslikus korras ette veel üks maakond, mille eest ta peab tegudes seisma. Sõnades on regionaalpoliitika eest kõik väljas, sellega muret ei ole.
Toon välja veel ühe võrdluse valijate paiknemise kohta. Nimelt elab Eesti kõige tihedama asustusega paigas, mis on Tallinnas Laagna teel, ühel ruutkilomeetril 16 200 ning Hiiumaa 1023 ruutkilomeetril 9700 inimest. Lasnamäe 27,5 ruutkilomeetril elab 119 000 inimest ehk rahvastiku tihedus seal on 4330 inimest ühe ruutkilomeetri kohta. Hiiumaa vastav näitaja on 9,5 inimest ruutkilomeetri kohta.
Kui kogu selles asjas midagi positiivset näha, siis see trend on mõnevõrra pidurdunud. Kui 2004. aastal vähenes väljaspool Harju maakonda rahvastik 7000 inimese võrra, siis 2024. aastal 2000 elaniku võrra. Kui küsida, kas Harjumaa on saanud täis või ülejäänud Eesti tühjaks, siis tõde on kusagil vahepeal.
Kirjutan neist kõnekatest arvudest põhjusel, et kaugeltki mitte kõigile ei ole meie rahvastiku liikumise suundumused ja sellest tulenevad väljakutsed üheselt selged ja mõistetavad. Ja kuni osapooled ei ole probleemi sügavust endale teadvustanud, ei tasu ka riigi tasandil loota jõuliselt toimivatele lahendustele.
Viimastel aastatel on küll üht-teist maapiirkondade parema käekäigu heaks ära tehtud, aga endiselt kohtab liiga sageli erinevate valdkondade poliitilisi otsuseid ja plaane, milles puudub igasugune mõjude hinnang piirkonna terviklikule käekäigule.
Olen jätkuvalt veendunud, et tasakaalust väljas Eesti ei ole kurb paratamatus ja et senist liikumissuunda saab riigi poliitikaga muuta. Ilma kedagi süüdistamata või maad ning linna vastandamata tuleb esmalt valukohad süvitsi selgeks teha. Kui oleme valmis seda tegema ega eita probleemi, siis on ka lootust.
Toimetaja: Kaupo Meiel