1961. aastal arhitekt Udo Ivaski projekti järgi Pelgulinna ehitatud koolimaja oli mõeldud hooneks, kus testiti koolimaja tüüpprojektidesse plaanitud lahendusi, näiteks õpetaja poodiumit tahvli ees. Aga teistest koolidest veelgi eripärasemaks teeb selle sissepääsu juures olev Enn Põldroosi tehtud secco tehnikas pannoo.

"Selle maja arhitekt Udo Ivask oli 1961. aastal hea sõbra Ennu kutsunud Pelgulinna kooli ehk toonase Pelglinna keskkooli ettekotta ja öelnud, et see on kuidagi liiga tühi, tee siia midagi ja siis Enn Põldroos oligi maja ümber leiduvast ehitusprahist ja maa materjalist võtnud siis kätte ja loonud siia seina peale sellise pannoo, mille kohta ta ise ütles, et siin ei ole mitte ühtegi grammi nõukogude kunsti," rääkis Pelgulinna kooli juht Tõnu Piibur.

Kui nõukogude koole ehtisid tavaliselt sirklid, gloobused või aabitsakujutised, siis Pelgulinna kooli seinal on hoopis pildike noortest suvises rannas lustimas.

Pannoo valmis kohapeal ja selle tegi koolijuhi sõnul Põldroos ise. Sel nädalal hakkasid kunstiakadeemia teise kursuse tudengid seda taastama.

"Figuurid olid kõik näha, aga see kompositsioon, natukene tuli vaadelda seda, et aru saada ja see taust oli kõik ülevärvitud mitmeid kordi. Praegu suur töö ongi selle tausta avamine, kuna algselt on see ka olnud suur kompositsiooni osa," ütles EKA lektor Varje Õunapuu.

Paari päevaga on selgunud, et taies on suurem kui esialgselt arvati ning suureks üllatuseks selgus, et tausta kujundamisel on kunstnik kasutanud mitmeid eri toone. Kuna töö kavandit ei ole leitud, pole ka teada, kas säilinud on kõik kontuurjooned või on osa neist aja jooksul hävinenud. Pannoo restaureerimisel löövad kaasa ka õpilased ja esialgse plaani kohaselt peaks see korda saama märtsi lõpuks.

"Siin on mõned kohad, kus tuleb teha krohviparandusi ja natukene värviga ühtlustame, toneerime mõned kohad üle. Kindlasti on vaja neid osasid kinnitada," rääkis Õunapuu.

Aga restaureerimine ei anna pannoole tagasi mitte ainult kunagist väljanägemist, vaid tänu sellele sai see ka omale nime.

"Ma võtsin ühel koolialguse päeval südame rindu ja helistasin Enn Põldroosile ja küsisin, kas ta mäletab seda teost ja mis selle idee on ja mis selle nimi on ja siis telefoni teel otsustas Enn Põldroos panna selle nimeks "Elurõõm"," sõnas Piibur.