Riiklik süsteemihaldur Elering kogub Soome ja Eesti vahel liikuvate elektrivoogude pealt aastas üle 100 miljoni euro ülekoormustasu, mida rahvakeeli nimetatakse ka pudelikaelatasuks. Sellest tasust korjatud vahendit pannakse kõrvale selleks, et tulevikus ehitada kolmas Estlinki kaabel Eestist Soome ja neljas Eesti-Läti ühendus merekaablina Saaremaalt Lätti.

Ühiskonnas on alanud debatt selle üle, kas neid uusi ühendusi ikka on vaja ja kas Soome eeskujul saaks ja võiks kogutavat ülekoormustasu kasutada hoopis kuskil mujal, näiteks võrgutasu alandamiseks.

Eleringi juhatuse esimees Kalle Kilk ütles ERR-ile, et energeetikasüsteem toimib tervikuna ja taburett seisab ilusasti püsti siis, kui tal on olemas kõik jalad.

"See taburet, milles vähemalt meile tundub, et energiasüsteem kõige paremini toimib, on see, kui meil on esiteks Eesti sees piisavalt palju soodsat elektritootmist, näiteks taastuvelektrijaamad, et meil on olemas piisav selliste jaamade kogum, mis suudab nupust käima minna – juhitavad elektrijaamad –, aga nendeks hetkedeks, kui meil on naabritel rohkem soodsat elektrit või siis parema hinnaga kui meil, on meil ka piisavad välisühendused," lausus Kilk.

Need süsteemi komponendid toetavad tema sõnul üksteist ja tagavad kõige paremini lõpphinna.

On väidetud, et plaan rajada 700-megavatine kolmas Estlinki kaabel Soomest Inkoost Aulepani tõstaks meie ühendusvõimsused Soomega 1700 megavatini ning võrdsustaks Eesti ja Soome elektrihinnad 2035. aastaks. Eleringi juht kahtleb selles.

"Energeetikas ei saa vaadata ühte konkreetset kohta nagu Eesti, tegelikult on süsteemid omavahel päris hästi ühendatud. Eesti ja Soome vaheline kaabel mõjutab väga tugevasti nii terve Baltikumi hinnataset kui ka siit edasi isegi Poola ja Lõuna-Rootsi oma," sõnas ta.

Mida rohkem on taastuvelektrit, seda enam on tarvis ühendusi

Kilk märkis, et suure osa ajast on Baltikumi hinnad üpris sarnased. Kohe, kui Estlink 2 lülitus välja, oli näha, et hinnamõju on olemas ja seetõttu läks hinnatase kõrgemaks, aga mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis.

"Suurem regioon on sellest mõjutatud ja suurem regioon on sellest ka kasusaaja. Selliselt planeeritaksegi terves Euroopas riikidevahelisi ühendusi, nad ei võta arvesse ainult üht ja teist riiki teisel pool kaablit, vaid vaatavad tervikuna kogu Euroopat," selgitas ta. "Eesti ja Soome vahelisest kaablist võidavad samamoodi lätlased, leedukad, täpselt nii, nagu meie oleme võitnud Leedu ja Rootsi vahelisest kaablist."

Küsimusele, kas Eesti ja Soome hinna ühtlustumiseks 99 protsendiks tundidest oleks vaja veel neljandat või viiendatki kaablit, vastas Kilk, et elame-näeme.

Ta tõi välja, et üle-euroopalise kümne aasta arengukava käigus tehakse uute ühendusvõimsuste vajaduse uuring ja seal mängitakse läbi stsenaariumid aastal 2030 ja 2040.

Sealt on näha, et kuna tulevikus tuleb Euroopasse juurde fluktueeruvat elektritootmist – tuulikuid, kuid tuule võimsus vaheldub ehk Põhja-Soomes on olud Tuulised, aga Leedus mitte ja vastupidi, siis mida rohkem on süsteemis taastuvelektrit, seda rohkem on vaja ka süsteemidevahelisi ühendusi.

"Need annavad väga suurt kasu, on isegi välja arvatud, et jämedalt üks euro, mis investeeritakse ülekandevõimsustesse, toob kaasa kahe euro võrra lõpphinna langust," rääkis Kilk.

Tema sõnul on uute taastuvelektrijaamade süsteemi aitamine ja väga tugeva võrgu ehitamine riikide vahele nagu ühe tabureti eri jalad. Mida rohkem on välisühendusi, seda väiksem on see aeg, mille jooksul, kui vaadata Euroopat tervikuna, peab igas konkreetses riigis toetama elektrijaamasid.

"Just sellepärast, et kui me vaatame Eestit üksikuna, siis nendel tundidel, kui meil on natukene rohkem tuult, oleks meil ilma välisühendusteta tõesti nullhind ja oleks hästi palju neid tunde, kui me peaksime leidma mingisuguse kalli energialiigi. Kui me vaatame tervet Euroopat, kõik süsteemi osad on omavahel hästi ühendatud, siis saavad oluliselt rohkematel tundidel tuulejaamad nii Eestis, Leedus kui ka Soomes tegelikult tööd," rääkis Kilk.

Eleringi juhi sõnul ei saa loomulikult ka hulluks minna ja ehitada siia rohkem tuulikuid kui regionaalselt tarvis ning ongi tähtis, et ministeerium arvestaks enda plaanide juures mitte üksnes enda, vaid ka ümbritsevate riikide plaane.

Ülekoormustasu on kogutud üle 600 miljoni euro

Alexela juht Martti Hääl kirjutas hiljuti, et Eesti elektritarbijad on tasunud Eleringile ülekoormustasuna hinnanguliselt ligi 800 miljonit eurot, kuid täpne summa tuleks avalikuks teha.

Kilgi sõnul tundub olevat levinud arusaam, et Elering kogub raha ja see seisab kuskil niisama. See ei vasta aga tõele, sest kümne aasta jooksul, kui ülekoormussüsteem on kehtinud, on kogutud veidi üle 600 miljoni euro ja sellest pool ka samal ajal ära kasutatud.

"Selle kasutamise tempo on viimastel aastatel kasvanud ja viimastel aastatel me isegi kasutame seda ära kiiremas tempos, kui seda peale tuleb. Meil on viimaste aastate balanss on püsinud kogu aeg jämedalt 300 miljoni euro juures, mis on järel," kinnitas Kilk.

Ta lisas, et peamiselt on ülekoormustasu kasutatud uute ühenduste ehitamiseks: sellest rahastati Eesti-Läti kolmas liin ja sünkroniseerimise investeeringud ning energiakriisi ajal õnnestus Eleringil elektrivõrgutasu tõstmist vältida tänu sellele, et Euroopa Liit lubas ajutise kriisimeetmena kasutada ülekoormustulu lisanduvate kriisikulude jaoks.

"Me kasutasime, kui ma õigesti mäletan, ligi 80 miljonit selleks, et tõusvate kadude kulu kompenseerida ja tänu sellele kõigele tegelikult on Eleringi võrgutasu suudetud hoida madalamana, kui see oli aastal 2013. Meie eesmärk ongi seda tasu kasutada niimoodi, et üle kümnete aastate oleks võrgutasu tarbijale kõige soodsam," lausus Kilk.

Ülekoormustasu kasutamiseks, mida on järel veidi üle 300 miljoni euro, on Eleringil plaanid olemas: Eesti-Läti neljas ühendus, Estlink 3, olemasoleva võrgu turvalisuse tagamise meetmete osaline rahastamine. Seega on selle raha kulutamiseks olemas üsna detailne plaan ja kui nendeks tegevusteks ei kasutataks ülekoormustasu, tuleks see Kilgi kinnitusel võtta tarbijate taskust.

Kilk ütles, et 300 miljonit eurot ei seisa Eleringil lihtsalt pangakontol, jooksev rahajääk on märksa väiksem.

"See on üks täiendav aspekt, millest väga paljud inimesed aru ei saa, et tänu sellele, et see raha on meil jooksva rahavoo haldamiseks kasutusel, suudame aastas säästa elektritarbija raha kuskil viis kuni kümme miljonit eurot, selle võrra peame vähem pangast laenu võtma oma igapäevaseks äritegevuseks," selgitas Kilk.

Idee kohta, et Eesti võiks ülekoormustasu hoopis võrgutasu alandamiseks kasutada, ütles Eleringi juht, et see kõlab nagu hea plaan, aga on võrreldav olukorraga, kus külmatunde leevendamiseks püksi pissida: korraks hakkab soe, aga pärast veelgi külmem.

Kui see 300 miljonit eurot kohe ära kasutada, oleks võrgutasu mõnd aega madal või isegi nullilähedane, kuid Kilgi sõnul tähendaks see vajadust kõigi teiste plaanitavate investeeringute jaoks, mille maht on üle 600 miljoni euro, võrgutasu tõsta ja seda tuleks teha juba kolme aasta pärast. See tõus oleks märkimisväärne, 30 või 60 protsenti.

"Meie plaan on pikk plaan, me ei taha vaadata üht aastat, me vaatame kümneid aastaid ja pikas plaanis on selle ettepaneku järgi majandamine tarbijale kallim," kinnitas Kilk.

Merekaablid tehakse ankrukindlamaks

Eesti ja Soome vahelise kaabli Estlink 2 paranamine peaks Eleringi juhi sõnul lõpule jõudma suvel, hiljemalt 1. augustiks.

Küsimusele, kas uus Estlink 3 kavandatakse senisest ankrukindlamana, arvestades Hiina laevadega seotud merekaablite lõhkumise juhtumitega, vastas Kilk, et juba praegused kaablid on süvendatud ja on teada juhtumeid, kus kaablitest on palju kordi ankrutega üle sõidetud ja enamik neist ei ole kaablit vigastanud.

"Estlink 2 on seal merepõhjas päris mitme meetri sügavusel antud juhul lihtsalt see ankur jõudis temani ja vigastas. Aga loomulikult kõik tulevikus ehitatavad kaablid ja ka Estlink 1 ja Estlink 2 me plaanime kas natukene sügavamale veel süvistada või siis mingisuguseid nii-öelda kaitseid sinna ümber teha," kinnitas Kilk.

Ta märkis, et praegu ei ole ei Läti- ega Soome-suunalise liini ehitamist veel otsustatud ja enne otsuste tegemist tuleb teha ära planeeringud ja merepõhjauuringud, et üldse aru saada, kas ning millise tehnilise lahendusega on võimalik ehitada, sest sellest sõltub hind.

"Alles siis me saame vaadata, kas selle hinna pealt tollel hetkel hinnatud kasud on suuremad, kui tehtavad kulud," lausus ta. "See hetk, kui me tahaksime nii Soome kui Läti liini osas investeerimisotsuse teha, on kuskil aastatel 2027-2028."