Esmalt uuringust endast. Selleks, et uurida helirõhutaset ehk rahvakeeli müra, tehti kümme mõõtmist Saarde tuulepargi läheduses asuvatel elamualadel ning nelja elamu siseruumides. Kuna tuulikute müra on teataval määral varieeruv, siis teostati mõõtmisi 24-tunniste perioodidena.

Samuti jälgiti sobivaid tuuletingimusi. Tuulikud pidid olema töötavas režiimis ning valiti ajavahemik, mil ilmateate alusel prognoositi sobivat tuulekiirust – piisavalt kõrge, kuid mitte tormine, sest väga tuulise ilma korral tekitab juba tuul ise väga palju välismüra.

Kõik mõõteseadmed, ka infraheli puhul, olid nõuetele vastavad ning kalibreeritud.

Kes ütleb, kui tugev tohib müra olla?

Eestis on kehtestatud terve rida müra normtasemeid ning Saarde tuulepargi mõõtmiste puhul sooviti kontrollida vastavust kõigile normidele. Need normid on kehtestatud riiklikul tasandil vastava ministri määrusega, töötatud välja maailma terviseorganisatsiooni suuniste alusel ning on võrreldavad teiste Euroopa Liidu riikide normidega.

Kõige levinumalt kasutatavad normtasemed on need, mis kehtivad õues ehk elamute õuealadel. Need jagunevad omakorda piirväärtuseks ja sihtväärtuseks. Piirväärtus on tase, mida kindlasti ei tohi ületada, kuna see võib olla kahjulik inimeste tervisele. Näiteks kui liiklusmüra ületab piirväärtust, siis rajatakse sageli müratõkkeseinu. Sihtväärtus on mõnevõrra leebem ja selle eesmärk on saavutada võimalikult hea mürakeskkond.

Kuna Saarde tuulepark on uus, siis oli selle rajamisel eesmärk tagada, et elamualadel kehtivad sihtväärtused oleksid täidetud. Need on päevasel ajal 50 dB ja öösel 40 dB. Just neid õue normtasemeid kontrolliti kõigil kümnel mõõdetud elamualal. Uuringu tulemustest selgus, et tuulikute müra jäi kõigis mõõtepunktides alla Eesti elamualadel kehtivate kõige rangemate normide.

Miks mõõdeti müra detsibellides, mitte hertsides?

Siin on oluline mõista, et helide puhul on alati kaks aspekti: sagedus, mida mõõdetakse hertsides ja rõhk ehk tugevus, mida näitavad detsibellid. Ükski heli, sealhulgas infraheli, ei ole lihtsalt "hertsid", vaid igale heli sagedusele vastab ka teatav helirõhk. Inimese jaoks on määrav vastaval helisagedusel esinev helitugevus, kuna sellest sõltub, kas ja kui palju heli meid mõjutab. Mida madalam on heli sagedus, seda kõrgem peab olema helirõhk, et see heli meile tajutav oleks.

Mürauuringus on välja toodud sagedustele vastavad helirõhu väärtused. Kui näiteks 10 hertsi juures on teatud tugevus detsibellides, siis 200 hertsi juures on see teine. Selle põhjal saab hinnata, kas heli võib inimest häirida. Selles uuringus oli näiteks mõõdetud infraheli tase vahemikus 41,8–52,9 detsibelli, mis on kaugel tervisele ohtlikust piirist ehk 85 detsibellist.

Mida tähendab see uuring laiemalt?

Saarde tuulepargi uuring kinnitas, et müra modelleerimine, mis tehti enne tuulepargi rajamist, oli igati asjakohane ja vastas tegelikkusele. Kuna ka järeluuringus jäi tuulikute müra alla normide, siis võib järeldada, et müra modelleerimiseks kasutatavad arvutusmeetodid on asjakohased ja täpsed.

See ei tähenda aga ilmtingimata, et samad tulemused kehtivad kõikide rajatavate tuuleparkide puhul, sest iga piirkond on erinev ja maastik, tuulikute paigutus ja keskkonnatingimused mõjutavad müra levikut. Kuid see uuring annab kindluse, et senised müramudelite arvutused on olnud usaldusväärsed ning annavad realistliku pildi tegelikust olukorrast.

Uuring kinnitas, et tuulikute müra jääb normtasemete piiresse ja ei kujuta endast terviseriski. Infraheli tase oli madal ning olemasolevad müramudelid osutusid täpseks. Oluline on mõista, et igas piirkonnas võib müraallikaid olla erinevaid ning mitte iga elamu juures mõõdetud heli ei pruugi pärineda tuulepargist.

Loodetavasti aitab see selgitada uuringu tulemusi ja hajutada müra mõjuga seotud väärarusaamu. Tuuleenergia arendamine peab toimuma vastutustundlikult ja faktipõhiselt – just seetõttu on sellised mõõtmised vajalikud ning annavad väärtuslikku infot nii elanikele kui ka otsustajatele.

Piret Toonpere juhtis Saarde tuulepargi müramõõtmise protsessi.