Talgulised saabusid kanuudega jõekoristusretkelt tagasi Lodjakoja jõesadamasse. Emajõel on just viimasel viiel aastal hakatud suuremas mahus koristustalguid pidama, nii ka Lodjakoja juures. Esimeste saabujate suurimaks saagiks osutus täitsa korralik ämber ja kilekotti pakendatud pann.

"Tõesti erinevaid asju, näiteks kui keegi on kaotanud ära ämbri, siis siit prügikastist saab selle kätte pärast. Ja kindlasti on tore lugu see pann, ma ei tea, mis siin peal on, ma ei vaadanud. Ja kurb on tunnistada, et inimesed viskavad prügikotiga oma prügi lihtsalt põõsa alla. Ärge tehke seda," lausus Pilleriin.

"Mulle tundub, et on (aastatega) vähemaks jäänud prügi, aga mõnes kohas, kus sa lähed, on ka selliseid üllatavaid hetki, et oi, miks siin selline prügihunnik on," ütles Marleene.

Kümme aastat Emajõel mõnekilomeetrisel Kvissentali ja Lodakoja vahelisel lõigul koristustalguid korraldanud Indrek Haasi sõnul on aastatega olukord Emajõe kallastel märgatavalt paranenud.

"Sellel aastal midagi väga silmatorkavat vist ei olnud, mingit suurt mööblit... Mina sain lõpuks autoistme ühe, aga see on erand. Aastaid tagasi oli ikka autorehve ja terved matkaköögi komplektid ja telgi oleme leidnud koos täisvarustusega, ilma inimeseta. Aga mida aasta edasi, seda igavamaks läheb ja tegelikult on see väga hea, et igavamaks läheb. See näitab seda, et kultuur on paranenud, jõeääred on puhtamaks läinud ja selle üle on hea meel," rääkis Haas.

Lihulas koristati maa-alust käiku

Lihulas koristati mõisa viljaaida keldrit läbivat käiku.

"Sai korda tehtud see kelder, aga kelder ise on rajatud keskaegse hoone keskaegse linnuse müüristike peale, nii et siin on ka müüristikke näha veel sees," ütles ajaloolane ja arheoloog Mati Mandel.

"Tegemist on keldrite kaskaadiga, kus mitu keldrit on omavahel ühendatud. Seda, et viljaaida all on selline naljakas keldriava, seda on kogu aeg teatud. Aga eelmine aasta me elektritööde käigus avastasime, et tegelikult see kelder on ilmselt ehitatud kunagise kaitseehitise sisse ja peale seda on seda hakatud kasutama tavalise keldrina ehk siis, kui mõis siia peale tekkis," rääkis ajaloolane ja arheoloog Mihkel Tammet.

Tammeti sõnul ehitati mõisaait umbes 19. sajandi keskpaigas. Keldrit läbiv käik võidi aga ehitada juba 16. sajandi lõpus.

"Siis kasutati seda keldrit kas garnisoni vahtkonna ruumidena või midagi sellist, midagi militaarset," ütles Tammet.

Lihula muuseumil on mõte käik huvilistele avada.

"Esialgu avame 17. mail muuseumiööl, seal peab treppe veel korrastama. Ja siis vaatame suve jooksul. Linnusel on veel keldreid, mida avada, see on hea võimalus külastajal ajas tagasi minna," lausus Lihula muuseumi direktori kohusetäitja Maigi Magnus.

Magnuse hinnangul võiks käigul olla tulevikus potentsiaali ka varjumispaigana.