Mai algul oli Vikerraadios Aimar Ventseli kommentaar teemal, miks Hiina Siberit ära võtta ei soovi. Ma jätkan seda juttu, kuid ilma Hiinata. Jutt tuleb igikeltsast ja sellega toimuvast.

Igikelts katab põhjapoolkeral umbes 24 protsenti maismaast ehk 23 miljonit ruutkilomeetrit. See on osa maakoorest, mis viibib pidevas külmunud olekus ja enamasti sisaldab ka jääd. Paksuselt on see ebaühtlane.

Kõige sügavam igikeltsa kiht leiti 1982. aastal Jakuutias, kus ühes kohas ulatus see 1370 meetri sügavusele. Enamus sellest kihist tekkis viimase jääaja perioodil. Rusikareegli järgi tähendab igikelts pinnast, mis püsib külmununa vähemalt kaks aastat järjest, kuigi paljudes piirkondades on see külmunud seisund väldanud aastatuhandeid.

Regiooniti leidub seda Siberi arktilistel aladel, Alaskal, Kanadas, Gröönimaal ja Tiibeti mägismaal. Venemaal on umbes 60 protsendil territooriumist igikeltsa esinemisala. Seetõttu on Venemaa Siber olnud igikeltsa uurimisel üks keskseid piirkondi. Pärast Venemaa täieulatusliku agressiooni algust Ukrainas lahkusid välisteadlased Siberist ja osaliselt uuringud peatusid.

Euroopa uuringutekeskusel Interact oli arktilistel aladel kokku 85 uurimisjaama. 21 neist suleti ja töö jätkub vaid vene uurijate turvil ja ilma Euroopa Liidu rahadeta. Vene uurijate saadud andmed ei ole rahvusvaheliselt enam kättesaadavad. Ilma nendeta on aga uurijatel raske hinnata globaalse soojenemise mõju igikeltsa suurimal esinemisalal.

Ega põhimõtteliselt ei tohiks ju probleemi olla, võib vaadata, mis toimub mujal ja las see vene värk jääb kohalikele, kuid probleem on selles, et igikeltsa sulamisel on laiem mõju. Arktikas toimub soojenemine kaks kuni kolm korda kiiremini kui globaalne keskmine ja teadlased väidavad, et kui globaalne temperatuur tõuseb umbes kolm kraadi, siis sulab ilmselt 30 kuni 85 protsenti arktiliste alade igikeltsakihist.

Maailma igikeltsas on hoiul umbes 1,7 miljonit gigatonni süsinikku. Seda on palju rohkem kui need 2400 gigatonni, mis on paiskunud kogu maailmas õhku alates tööstusrevolutsiooni algusest 1850. aastal. Ja asi ei piirdu süsihappegaasiga, lisanduvad muud gaasid, bakterid ja organismid, mis vabanevad.

Igikeltsa ülemine ehk aktiivne kiht, mis suveti sulab ja talvel uuesti külmub, on 0,3 kuni 4 meetrit paks. Koosneb see valdavalt orgaanilisest materjalist nagu taimede ja loomade jäänused. Sulamisel hakkavad mikroorganismid orgaanilisi aineid lagundama, paisates õhku CO₂-e ja metaani.

Kusjuures metaani kasvuhooneefekt on 25 korda suurem kui süsihappegaasil. Mõjub, nagu öeldud, eelkõige õhutemperatuuri tõus, mis tõstab ka temperatuuri igikeltsas. Kui keskmiselt maailmas kasvas see alates 2007. aastast 0,29 kraadi, siis Siberis oli igikeltsa temperatuuri tõus 0,9 kraadi. Alates 2014. aastast on registreeritud ka viis kõige soojemat aastat alates 19. sajandi lõpust.

Teine mõjutegur on taimestik. Arktikas on jutt eelkõige samblakattest. Vene teaduste akadeemia geograafia instituut korraldas Teravmägedel katse, mille käigus osa samblast eemaldati. See põhjustas õhule avatud aladel ühe hooajaga temperatuuri tõusu kaks kuni neli kraadi. Samblikku eemaldatakse ka ehitustööde käigus, torujuhtmete ja teede rajamisel koos järelmitega.

Ehitused on üldse omaette lugu, kuna nende puhul võeti Siberis aluseks vanad normid, mis kehtisid 50 aastat tagasi. Siis eeldati, et igikelts püsib oma kohal igavesti. Praegu on olude muutumine ja igikeltsa sügavam sulamine toonud kaasa majade pragunemise näiteks Kolõmal, Jamalil, Kamtšatkal ja mujal. Sama lugu on tehastega ja torujuhtmetega.

Viimaste puhul lisandub probleem, et kui need pinnase sulamisel hakkavad painduma, siis kaasnevad ka lekked või üldse torude katkemine. Pealegi on igikeltsas ka tahke jää moodustised, mis võivad tihti päris ulatuslikud olla. Kui see jää sulab, vajub pinnas lihtsalt sisse ja tekivad kohati väga sügavad ja ulatuslikud süvendid täiesti ootamatumates kohtades. Süvenditesse koguneb vesi, see imbub pinnasesse ja kiirendab veelgi igikeltsa sulamist.

Kuna elamine ja tootmine muutuvad sellistes oludes ebakindlaks, lahkub üha rohkem inimesi arktilistelt aladelt, hinnanguliselt teeb seda lähiajal kuni viis miljonit inimest. Ja üldse muutub kogu ökosüsteem.

Mürgiseks kirsiks sellel igikeltsatordil on külmunud pinnases aastatuhandeid uinuvas seisundis olnud patogeenid, mis võivad hävitada Maa eluks vajalikke mikroobe. Teadlaste arvates võisid iidsed viirused külmutatud seisundis ellu jääda ja isegi evolutsioneeruda. Seejärel võivad nad muutuda domineerivateks ja hävitada kuni kolmandiku oma bakterisarnastest kandjatest.

Seni on tuvastatud, et umbes kolm protsenti viiruste sarnastest patogeenidest sai pärast üles sulatamist domineerivaks. 2022. aastal teatasid uurijad, et suutsid elule äratada viiruse vanusega 48,5 tuhat aastat. Seni oli viirus olnud külmutatud seisundis Siberi igikeltsas. Kokku on ellu äratatud seitse aastatuhandeid igikeltsas peitunud viirust. Neist vanim olla veetnud jääs 27 miljonit aastat.

Need konkreetsed viirused üldiselt inimesele ohtu ei kujutavat, kuid jääs on palju teisi ja ohtlikke patogeene, kasvõi siberi katku. Ja ka iidsete viiruste puhul ei ole tegelikult teada, kuidas nad inimorganismile võivad mõjuda.

Kõige ohtlikumad võivad olla viirused, mida inimene ise omal ajal koos viiruste surmatud loomade jäänustega maasse kaevas. Kui arktilistel aladel puhkes mingi epidemia, siis loomade kehad kaevati lihtsalt jäisesse pinnasesse. Kui see nüüd sulab, võivad epideemiate põhjustajad uuesti tegevusse asuda. Vähemalt üks näide on olemas. 2016. aastal puhkes Jamalil siberi katk ja põhjust nähti loomade matmiskoha ülessulamises. Ehk me veel isegi ei tea, mida kõike soojenev kliima meile igikeltsast võib külla tuua…

Viited lugemishuvilistele

• Вечная мерзлота в Сибири интенсивно выделяет парниковые газы
• Замороженная тайна жизни | Наука и жизнь
• Угроза в вечной мерзлоте: что произойдет, если тысячелетние вирусы воскреснут
• Нечто: ВОЗ провел глобальные учения по борьбе с новой пандемией, которая придет с холода
• Почему тают ледники арктические льды вечная мерзлота
• Вечная мерзлота: образование, опасности и последствия таяния
• The frozen carbon of the northern permafrost is on the move – we estimated by how much
• Тающая вечная мерзлота в тундре: переломный момент | STENA.ee
• Freezing Relations: The Impact of International Tensions on Siberian Permafrost Research
• Melting Permafrost in Siberia is Threatening Russia's Energy Industry — International Relations Review